Kadri Liik: Mu elukutse määras Boriss Jeltsin
Seega – kui me toda rollimängu siinkohal pikendaksime ja mina tahaksin teilt teada mõnd riiklikku saladust…
Riiklikke saladusi, kui ma neid teaksin, ei jagaks teiega. Aga ega ma ei tea neid ka. Kui, siis mõnd kõige igavamat.
Kas seepärast ongi Internetis kogu teie keskuse saavutused väljanäitusel, Toompeal asuv peakorter peale selle?
Mul on pigem kahju, et meid rohkem ei teata. Eestis pole mõttekodade kultuur veel eriti levinud, inimesed ei tea päris hästi, mida meilt oodata ja tahta.
See sõnagi pole eriti arusaadav? Mida see tegelikult tähendab?
See on eesti versioon ingliskeelsest sõnast thinktank.
Think on mõtlema ja tank, enne kui ta tankiks sai, mingi paak.
Just – mõttebassein, aga miks mitte ka mõttetank. Asume me oma “basseiniga” kusagil poliitikategijate ja akadeemiliste asutuste vahel. Üritame pakkuda sõltumatut ekspertiisi, olles sealjuures ise päevasündmustega kursis.
Nii et ei mingeid salapabereid?
Mõnel meie asutuse töötajal on küll riigisaladuste luba.
Kes neid välja annab?
Kapo. See on kindel ja sissetöötatud bürokraatlik protsess.
Kas te sellist ametit tahtsitegi?
Ei! See tuli ka mulle üllatusena.
Millal?
Kolm aastat tagasi, kui keskus loodi. Varem olin ajakirjanik, võiks öelda – elupõline. Lõpetasin Tartus vastava ala ja alles aastaid hiljem Lancasteri ülikooli juures magistrantuuri rahvusvaheliste suhete alal. Ajakirjanikuna töötasin alguses terve aasta kultuuritoimetuses, enne kui selgeks sai, et tegelikult huvitab mind välispoliitika.
Kes see oli, kes teie silmad avas?
Boriss Jeltsin, kui ta oma parlamenti pommitas.
Tuli ja ütles, et enam ei pommita?
Ei! Ma ei ole Jeltsiniga kunagi isiklikult rääkinud. Lugu on pikem.
Käisin tookord Bulgaarias, täiesti eraviisiliselt, täpsemini pulmas, 93. aasta sügisel. Sõitsime rongiga läbi Moskva, tagasi jõudsime oktoobri alguses. Ning õhtul enne mu planeeritud edasisõitu Tallinnasse rööviti mult ühes pimedas linnapargis käekott, kus oli ka minu pass. Oli aga nädalavahetus, ja kuna nädalavahetusel konsulaat ei töötanud, pidin Moskvasse jääma veel mitmeks päevaks.
Just siis aga läkski Jeltsini ja parlamendi konflikt tuliseks. Me käisime mõlemas lahingus: esimesena Ostankino teletorni juures, kuhu jõudsime pimedas. Ma nägin, kuidas õhus lendasid mingid sätendavad mardikad, nagu selgus – kuulid. Kaos oli üsna suur ja kiirabiautod sõelusid ringi. Öömaja sain saatkonnas ja unes kuulsin tankimürinat. Kui uni otsa sai, kuulsin seda edasi. Saatkond on Moskva Valgele Majale väga lähedal ja Valge Maja pommitamine oli alanud.
Paari Vene ja Ameerika ajakirjanikuga suutsime miilitsatõketest läbi minna ning sündmuskohale pääseda. Vaatasin kogu seda lahingut pealt, kui tankid hoonet tulistasid.
Üks snaiper oli tookord minust sama kaugel kui teie (istume RKK miljonivaatega ärklifuajees teineteisest poolteise meetri kaugusel – J. A.) Sõime temaga šokolaadi. Vahepeal ta jälle tulistas ja mina püüdsin tast pilti teha (mis muide välja ei tulnud), siis sõime šokolaadi edasi.
Ja seal äkki tuli arusaamine, et tegelikult tahan ma teada, kuidas see juhtub, et üks riik nii kaugele jõuab, et president tulistab päise päeva ajal parlamenti, ja kas see riik ka oma naabritele ohtlik võib olla.
Kõik see näib üsna huvitav ja väsitav. Tööreisid pole ju tavaline turism.
Väsitav on see kohati küll. Seetõttu on mu eelistused üsna drastiliselt muutunud. 18aastaselt ihkasin pööraselt ringi rännata – oleks ainult raha. Nüüd olen õnnelik, kui ärkan Eestis oma kodus laupäeva hommikul ja tean, et ma ei pea päev otsa kuhugi minema. Teen kodutöid ja koristan, mis mulle noorpõlves üldse ei meeldinud, nüüd aga mõjub väga meeldivalt – võib-olla sellepärast, et seda saab nii harva.
Teie keskus annab välja ka ajakirja Diplomaat. Seda saab Sirbi vahel lugeda.
Saab ka ilma Sirbita, eraldi tellides. Ja üsna odavalt. Nii et tellitagu.
Lihtne inimene arvab, et Diplomaatia räägibki diplomaatiast. Mingist mulliajamisest, mille käigus osavad inimesed oma riigi kasuks valetavad.
Nad ei arva päris õigesti. Laias laastus on jäänud mulje, et diplomaatide tööpõld on parkett ja šampanja. Just need, kes nii arvavad, võiksidki meie ajakirja lugeda.
Me üritame näidata, et tegelikult on välispoliitika väga huvitav ja sisuline asi. Lisaks, hea oleks diplomaatial ja välispoliitikal ka vahet teha. Diplomaatia on välispoliitika tööriist, välispoliitika teostamise vahend. Teine vahend on sõda.
Võis arvata. Muide, sõda ja rahu ei ole ainult raamatu pealkiri. Kumb siis kumma vaheaeg on?
Ilmselt tuletate meelde sõjateoreetik Carl von Clausewitzi ütlust, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Seda tsiteeritakse üsna tihti ja üsna tihti ka valesti – et sõda olla diplomaatia jätkamine teiste vahenditega. Eriti on need mõisted ameeriklastel segi. Ega Henry Kissingeri “Diplomaatia” ka ainult diplomaatiast ei räägi, ikka välispoliitikast. Ja meie oma Diplomaatias räägime ka ennekõike ikka välispoliitikast.
Perenimi teil ka selline kummaline.
Miks nii?
Noh, kuidagi lühike, konkreetne, äraseletav. Nagu tõug või sort ...
Tegelikult peaks minu nimi tulema hollandi keelest, kus see tähendab purjelaevanduses teatud liiki trossi, köit või nööri. Ise nägin Tiit Pruuli Lennukil sellist kohta, kuhu “liik” oli kirjutatud.
Mis ma perekonnaseisu kohta kirjutan, kas vallaline?
Eks te kirjutage, kui kirjutama peab.
Et pole nagu seni mahti olnud?
(Toob kuuldavale lühikese ühmatuse ja joonistab käega õhku midagi eemalepeletavat.)
Tulete ehk siis tagasi teemade juurde, mis enam armsad on. Meie pisuke Eesti tundub olevat seest suur aga gloobusele ei mahu isegi riigi nimi ära. Kuidas kõik see eemalt paistab?
Erinevalt. Tuleb ka üllatusi ette. Kord olin sõbraga Kreetal ühe mäe jalamil ja küsisime kohalikelt, milline rada valida. Need pärisid, kust me tuleme. Meie valmistusime juba selgitama, et “Eesti, see on seal Soomest lõunas”, kui üks kohalik äratundvalt naeratas ja ütles: “Aa, Estonia, tean-tean. Ma olen käinud seal Pedja jõel süstamatkal.”
Samas ei ole minu jaoks mingi tragöödia, et enamik maailma inimesi pole kunagi Eestist kuulnud. Mis siis sellest! Ei olegi vaja, et kõik teavad ja kõik tulevad – suur kommertslik massiturism ei jätaks Eestist midagi järele. Nii et teadmatus ei ole halb, aga halb on, kui teatakse natuke ja valesti, lähtutakse oma hinnangutes eelarvamustest, arvatakse, et Baltikumi ja Balkani probleemid on umbes sarnased…
Teatud mõttes olete ka ametifenomen. RKK direktor võiks justkui mees olla. Et strateegilise mõtlemise vajadus ja puha… Näiteks male tipptasemel mehi ja naisi omavahel laua taha kokku ei lasta – mehed võidaksid. Ju siis neis mõttemallides midagi erinevat ikka on.
Ei tea, mina ameteid nii ei liigitaks. Ning isegi kui eeldada, et mehed ja naised mõtlevad erisuguselt – mis paljudel juhtudel ilmselt tõesti nii on –, siis ei ole veel selge, kumba laadi mõtlemisest antud olukorras rohkem kasu on.
Moskvas ma märkasin, et teatav naiselik empaatiavõime – või vähemalt püüe – lugeda inimeste kehakeelt aitas Vene poliitika mõistmises sama palju edasi kui traditsiooniliselt mehelikuks hinnatav süsteemsus ja kõigi faktidega kursis olek – lihtsal põhjusel, et Moskvas faktid muutusid väga kiiresti ning täit ülevaadet ei olnud meil neist kunagi.
Aga intuitsioonile toetudes oli võimalik mitmeidki suundumusi üsna hästi tuvastada, ja üsna eksimatult, nagu hiljem on selgunud.
Ega keegi teid seal Moskvas spiooniks ei pidanud või värvata ei püüdnud?
Ei pidanud ega püüdnud. Selleks olin ma liiga selgelt ajakirjanik. Kui kirjutad iga päev lehte artikli ja mõni päev mitu – mu rekord oli kuus –, siis selle kõrvalt ei jää luuramiseks lihtsalt aega.
Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: ma loodan, et…
…et inimkond õpib oma vigadest ja tasapisi targemaks saab.
On õppinud?
Ei tea. Olin ise küll üsna kaua aega n-ö progressiusku, arvasin, et kõik on ju paremaks läinud ja läheb veelgi…
Ei ole siis või?
On muidugi, Eestil on ju väga hästi läinud viimase 20 aasta jooksul. Aga kui inimkonda suures plaanis vaadata, siis ma ei ole kindel, kas praegu ikkagi ollakse targemad kui Giordano Bruno aegadel või suurema südamega kui Kristuse päevil. Pole üldse kindel...
Klatšikoormast olete ka üllatavalt kergesti pääsenud. Te ei jõua vist nendesse kohtadesse, kus kollaste hammastega press varitsemas on.
Mis kohad need on?
Igasugu avamised, sulgemised, afterparty’d.
Neil ei käi küll jah. Pole aega ega tarvetki. Ma vist sageli ei lõpeta selleks ajaks töödki.
Jääte lausa ööbima?
Ööbima mitte, aga tiheda töö aegadel olen kell viis hommikuti küll koju läinud. Ning kui juhtun tulema enne 12, siis on päris üllatav kesklinna foorides kõiki kolme värvi tuld näha, muidu olid saatjaiks öised plinkivad kollased.
Sellised tööpäevad on muidugi vaid aeg-ajalt, tavaliselt enne Lennart Meri konverentsi, muul ajal see asi nüüd nii hull ka ei ole.
Aga ka siis veedan vabu õhtuid pigem kuidagi teisiti: käin sõpradel külas, trennis, vahel teatris...
Mida viimati vaatasite?
“Meie, kangelased” linnateatris. Väga meeldis.
Varsti läheb mujal ka teatriks.
Mis mõttes?
Valimised ju. Kuidas te suhtute Winston Churchili igivanasse ütlusse, et demokraatia on halvim valitsemise vorm, aga parim, mis on välja mõeldud.
Paraku õige. Samas see, kuidas demokraatia tegelikult toimib, milline maitse temast hinge jääb, sõltub suuresti sellest, millised on inimesed ja kuidas nad demokraatliku süsteemi töötama panevad.
Kui hull asi siit vaadatuna tundub?
Minu meelest Eesti poliitikud natuke alahindavad oma rahvast, kui üritavad teda igasuguste populistlike ja konkreetsete valimiste konteksti mitte puutuvate loosungitega meelitada.
Tundub, et rahvas on märksa täiskasvanum. Ta ei vaja populistlikku ilukõnet, vaid suudab rahulikult vastu võtta ka üsna halbu uudiseid, üsna valusat tõde – näiteks et raha ei ole ega tulegi.
Tähtis aga on, et sellest räägitaks asjalikult, mitte parteidevahelise üksteisele ärategemise vormis.
Kas te viisi peate?
Ei, mind ei võetud isegi mudilaskoori. Onutütar võeti, mind mitte. Ma olin kümneaastane, vaatasin teda laulupeol laulmas ja olin väga kade.
Samas tundsin täie traagilisusega, et kui ma ka õpin laulmise ära ning pääsen järgmisele laulupeole, olen selle aja peale ikkagi juba 15aastane ja ega nii vana inimene enam elust tõelist rõõmu ei tunne...
Aga ma ikkagi õppisin laulmise ära ja käisin kahel laulupeol. Ja selgus, et oli küll veel ka 15aastaselt ja vanemanagi võimalik elust rõõmu tunda...
On teil ka muid hobisid peale varjatud lauluoskuse?
Mingit asjade kogumist? Ei. Mu kodu on nii väike, et püüan pigem vältida sinna liigsete asjade sattumist. Aga ma käin näiteks mägedes. Igal suvel, sõpradega – Norras, Šotimaal, Islandil, Austrias. Viimati Püreneedes.
On teid diplomaadiks ka püütud meelitada?
Pärast seda, kui ma olin aasta aega töötanud Moskva saatkonnas kohapealt palgatud ametnikuna – seega mitte diplomaadina –, pakuti mulle diplomaatilist ametikohta Tallinnas välisministeeriumis. Samal ajal aga pakkusid mitu ajakirjandusväljaannet võimalust Moskvas ajakirjanikuna jätkata.
Raske oli valida, tahtsin mõlemat. See oli aastal 1996. Lõpuks tegingi valiku pooljuhuslikult, aga ega ma kahetsenud ka ei ole.
Tegelikult oleksite sinna seltskonda ju sobilik tüüp?
Ei tea, ma kardan, et olen liialt isepäine ja enda arvamust omav. Samas, Eesti diplomaatidel on sageli – või vähemalt on olnud – luksus kaitsta ametlikke seisukohti, mis langevad kokku nende isiklike arvamustega.
Ajal mil me pürgisime NATOsse ja Euroopa Liitu, oli see kindlasti nii ning see andis meie diplomaatiale noil aastatel niisuguse väe, mis on tegelikult väga haruldane. Ja väga võimas.
Teie kodulehelt leidsin veel ühe huvitava liitsõna – mõttepaber. Mis see on? Kas paber, kus on mõtted?
Umbes nii. Mõttepaber tähendab kirjatööd, kus mingit probleemi on analüüsitud ning võib-olla püütud ka asjakohaseid soovitusi anda.
Kui muinasjutt ühele paberile ära mahuks, oleks ka see mõttepaber.
Mitte alati, aga tihti kommunikeerib üks muinasjutt mõtet targemalt kui mõne mehe mõttepaber.
Millal te viimati südamest naersite?
Minu rahvusvaheline sõpruskond lõbustab end aeg-ajalt sellega, et adapteerib “Sõrmuste isanda” süžeed tänapäeva Euroopa poliitikale.
Putin kui Sauron, KGB-lased kui Nazgulid, idaeurooplased kui kääbikud... Ameeriklased on haldjad, sest nemad lähevad ära läände. See mäng ja selle juurde kuuluv rollide jagamine mõjub alati väga lõbustavalt.
Aga nutnud?
Pisarad tulevad mul kõige sagedamini väsimusest.
Mida kahetsete?
Neid olukordi, kus oleksin pidanud kuulama iseennast, aga olen selle asemel kuulanud teisi – või lähtunud mingitest muudest kaalutlustest.
Teatud olukordades on aga vaja kuulata ennast, isegi kui see viib vigadeni – need on sel juhul su oma vead, nendest õpib midagi. Kui ennast ei kuula, võib aastateks hinges kripeldama jääda.
ELUKÄIK
Kadri Liik
- Sündinud 9. juunil 1970 Tartus
Haridus
- Tallinna reaalkool 1988
- Tartu ülikool, ajakirjandusosakond 1993
- Lancasteri ülikool, magistrantuur 1998
Töö
- Hommikulehe kultuuritoimetuse reporter 1993–1995
- Eesti Moskva saatkonna pressireferent 1995–1996
- Eesti Päevalehe ja BNSi Moskva korrespondent 1996–1997
- Postimehe Moskva korrespondent 1998–2002
- Postimehe välisuudiste toimetaja 2002–2004
- Diplomaatia peatoimetaja 2004–
- Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor 2006–
Autasud
- Loomingu aastapreemia 2005
