Kahlajatele meeldivad haisvad adruvallid

Juuli lõpp ja august on parim aeg, et tutvust teha kahlajatega, kellel on juba hoogsalt käimas sügisränne. Kahlajate leidmiseks sobivad ennekõike rannikualad, kuhu tormid suuri adruvalle kuhjavad ja lindudele külluslikku toidulauda pakuvad.

28.

Oma seekordses loos tutvustame kaht kõige arvukamat kahlajat – soorüdi ja liivatülli, keda lähinädalatel muda ja adruga kaetud randadest otsida tasub.

Kõige arvukamad kahlajad meie randades on kahtlemata soorüdid. Nad on umbes kuldnoka mõõtu ning nende vanalinnud on eksimatult äratuntavad musta vatsa järgi.

Arvukas külaline tundrast

Meie aladel võib kohata soorüdi kaht alamliiki – niidurüdi ja tundrarüdi. Välimuse poolest on nad omavahel õige sarnased, kuid pesitsusalad erinevad.

Esimene neist on meie rannakarjamaadel pesitseja, kelle arvukus viimastel kümnenditel paraku kogu Läänemere ümbruses on tugevalt kahanenud. Selle peamine põhjus on loomapidamise vähenemine, mistõttu paljud madalmurused rannakarjamaad kasvasid õige kiiresti pilliroogu ning kadakaid täis. Seesugused paigad ei sobi enam niidurüdi pesitsuskohaks.

Kaasajal võiks Eestis pesitseda veel umbes 200 paari niidurüdisid, kelle asurkonna hoidmiseks paljud talunikud rannaniitude hooldamise kaudu tänuväärset tööd teevad. Nii võime loota, et niidurüdi kõrisev laul meie rannikumaastikelt alatiseks ei kao.

Läbirändel kohtame peamiselt aga soorüdi põhjapoolsema levikuga alamliiki – tundrarüdi. Need linnud saabuvad meile enamasti Venemaa tundra- aladelt, kus pesitseb sadu tuhandeid paare.

Soorüdi

(Calidris alpina)

Välimus: umbes kuldnoka suurune, pika allapoole kaardus nokaga kahlaja. Vanalinnud musta kõhualusega.

Kus võib kohata: rannikul, poldritel ja järvede kallastel. Pesitsejana ka rabades. Suurimaid parvi võib sügisrändel näha näiteks Läänemaal Riguldi ja Paldiski lähistel Laoküla rannas.

Pesitsusaegne arvukus:

180–230 haudepaari.

Talvine arvukus: vaid üksikud kohtamisjuhud.

Levik: pesitsejana peamiselt

Lääne-Eestis. Läbirändel samuti arvukam Eesti läänepoolsemas osas, kuid esineb ka sisemaal.

Randade väsimatu jooksja

Liivatüll on soorüdist pisut kogukam ja ümaram. Erinevalt enamikust kahlajatest on liivatüllide nokk võrdlemisi lühike.

Tüllide käitumine on väga iseloomulik. Rannas liikudes jooksevad need linnud kibekiiresti edasi ja seejärel seisatavad mõneks ajaks.

Liivatülle võib meil kohata nii läbirändel kui pesitsejana. Need linnud jõuavad Eestisse harilikult märtsi lõpus või aprilli alguses. Suurimaid liivatüllide parvi võib näha augustis, viimaseid linde aga veel oktoobri lõpuski.

Läbirändel võivad parved mõnikord küündida enam kui poole tuhande linnuni. Pesitsemast võib liivatülle leida nii madalmurustelt rannaniitudelt kui ka madala taimestikuga väikestelt meresaartelt. Liivatüllil on tähelepanuväärne roll ka meie rõngastusajaloos. Ühe Rohuküla lähistel Rukkirahul 1914. aastal märgistatud liivatülli kohta laekus järgmisel kevadel taasleid Tuneesiast.

See oli esimene Eestis märgistatud linnu taasleid Aafrika mandrilt. Arvestades toonase ajastu infovahetuse kasinaid võimalusi, võib seesuguse info Eestisse jõudmist pidada suisa väikeseks imeks.

Liivatüll

(Charadrius hiaticula)

Välimus: umbes kuldnoka suurune ümara jässaka kehaga kahlaja. Nokk lühike, mis vanalindudel on oranž ning musta tipuga. Äratuntav ka laia musta kaelavöödi järgi.

Kus võib kohata: peamiselt mererannikul, kuid ka poldritel, järvede kallastel ning isegi küntud põldudel.

Pesitsusaegne arvukus: 1000–2000 haudepaari.

Talvine arvukus: vaid üksikud kohtamisjuhud.

Levik: pesitsejana levinud üksnes rannikul, läbirändel ka sisemaal.