Kaika Laine: Kõik läheb, nagu kirja pandud

 (9)
Kaika Laine: Kõik läheb, nagu kirja pandud
Foto: Raivo Tasso

Jüri Aarma 2007. aastal tehtud intervjuu Kaika Lainega.

Laine, kas on tõsi, et oled kolme­kümne viies riigis käinud?

Aga hakatuse tegin Moskvaga. See oli juba Vene ajal. Ma olin siis postiljon. No tead… igaüks, kes sidejaoskonda tuli, ütles, et on Moskvas käinud. Soovisin lõpuks kah, et saaks Moskva kaevuvee ära proovida. Näe, nii läkski. Sai ära käidud ja vesi ära proovitud.

Need teised maad on rohkem viimasel ajal läbi käidud, kui piirid vabamaks said. Pariisi laululaval olen tantsu löönud, aga sinna tahtsin sellepärast, et seda meie-ema-kirikut näha.

Ja Eifeldi torni alt helistasin koju sugulasele… et olen Eifeldi torni all. Üles ei saanud minna, see liftisõit poleks mu vererõhule hääd teinud.

Ka vanaonu pärast läksin sinna. Tema nimi oli Andres Alver — arst ja kirjamees ja… Ta käis seal Pariisi linnas konverentsil. Nüüd sain tema jälgedes olla.

Temap see tollele rootsi laulule eesti sõnad tegi, too ”…lehtede sahin, salalik kahin…”. Tema kaudu olen ka Betti Alveriga sugulane, aga Bettiga kokku ei ole trehvanud. Kui Velli Verevi matustel olin, pidimegi äärepealt minema… Ei mäleta, mis vahele tuli. Nii ta jäi.

Sa oled nüüd Maalehes?

Jah.

Mul käib siin teisigi ajakirjanikke. Ükskord olid Postimehest. Ütlesin, et ma olen 30 aastat teie lehte kannud — ma olin ju postiljon -, nüüd peate teie mind kandma.

Seotud lood:

Tegidki hullu, krabasid mu sülle, tegid pilti ja panid lehte.

Aga sa võid ka muudest asjadest küsida, harva näeme.

Eks ma siis küsin, kui kord siia kaugele tuldud on. Laine, kuidas on selle asjaga, et kui keegi meid ei näe, kas siis keegi ei näegi?

Küll see näeb, kes meid siia ilma loonud on. Tema on meist ülem.

Aga neid, kes teda ei usu?

Nemad on paganariigist, neid ta ei valva jah. Ja mis riigi igaüks endale valib, see on tema vaba tahe. Ei saa mina kedagi keelata.

Sul nüüd pikk elu seljataga. On ikka, mida mäletada. Kas mõnda asja ei tahakski meeles hoida?

Eks ta ole siin elus hästi ja halvasti läinud, küll kivisid ja kände, küll õnne ja õnnetust. Kõike küll enam tagasi ei tahaks… las ta jääb.

Kuidas nii vanaks elada?

Ma nii vana polegi, alles 80. Ole lõbusam. Enamus ikka enda teha. Kõik on mõtlemises kinni. Võid end haigeks mõelda, võid end mõelda terveks.

Vanaduse hädad on muidugi iseasjad — inimene kulub pikapeale ära. Ma olen ka ise haiglas olnud, ja kui nüüd mõni küsib, et miks ma ise end terveks ei teind, siis ütlen, et ma end ise ravida ei saa. See on nõndamoodi paika pandud.

Sa peaksid hästi kõiki kolme riiki mäletama: esimest Eestit, Vene värki ja praegustki?

Päts oli mu esimene president, jah. Aga eks igal ajal oli head ja halba, kadedust ja kurjust. Vene ajal ehk oli seda pealesunnitud värki rohkem. Aga siis ajasime rohkem lorijuttu, kui tõsist ei tohtinud.

Kas neile, kes sulle halba tegid, oled andeks andnud?

Pole mina mingi kohtumõistja. Kohut mõistab too, kes meid siia ilma on loonud. Mida suurem vaenlane, seda paremini käi temaga ringi, tee hääd ja anna kätt.

Sul olla need ravitsemise kombed juba sünnist saadik ligi olnud. Millal sa ise sellest teada said?

Oh, kui alles suur olin, siis ämmaemand ütles. Tema oli selline, et nägi kõik inimese märgid ära. Ja kui minu vastu võttis, siis olid mul uss, rist ja karikas otsa ees.

Ega ma kõike seda algul ise ei uskunud, puiklesin vastu. Aga kui ta ise siit ära läks, kandsin mina risti. Ja ta olla öelnud, et see, kes mu matustel risti kannab, see on järgmine. Nii kui ta mulla all oli, nii mul kallal oldigi. Sealt see hakkas.

Tänaseks on neid hädalisi saanud vist päris mitu?

Kes neid lugeda on jõudnud, aga ma arvan, et jah… kümne tuhande ringis. Aga ma olen palju asju ja pabereid Tartu Kirjandusmuuseumile andnud, need seal teavad paremini.

Praegu käib vähe. Kes just ette teatab, see võib, aga niisama hoovi peale ei taha väga lasta. Muidu vuristavad bussiga ukse ette, tallavad mõne konna ära ja siis küsivad, kus seda nõida näha saaks.

Sa ise seda nimetust ei salli?

Oleneb, kes ütleb.

Kes siis öelda võib?

Loe veel

See, kes hästi mõtleb. Iga nime saab ju halvasti ja hästi mõelda. Kui ütlemisel kuri taga on, küll ma ära tunnen. Aga saba ega sarvi mul küll pole.

Ei paista neid su kübara alt jah. Räägime edasi. Kõiki inimesi nende hädades vist aidata ei saagi?

See on nii, nagu tal eluraamatus kirjas. Mõnel koorem mitmendamast põlvest peal — tapmised ja muu selline. See kantakse üle.

Nemad ise ei saa aru, miks nii raske koorem peal on. Neile on ka abi raskem anda, aga kui nad kuulavad, siis saan ikka aidata…

Kui mõni mu patsient sureb, jääb mul toas kell seisma… siiamaale jääb. See on sellepärast, et ma teen neile selle kella all ravi ja ka sellepärast, et ma ise sündisin selle koha peal 80 aastat tagasi.

Ja kui ma neid siis siin tohterdan, paistavad nende eluraamatud mulle kenasti kätte, säravad kohe mõnikord vastu. Nad ise ei ole veel kurtma hakata jõudnudki, kui ma juba tean, mida nad kurtma hakkavad.

 Mul palusid mitu Tallinna tuttavat küsida, mida tegema peaks, et jõudu ja õnne oleks.

Need mingu kirikusse ja lasku õpetajal jutluse ajal eestpalve teha. See aitab.

 Aga kui ise palud?

See pole see. Ja ristimine on tähtis. Ma tunnen kohe ära, kes ei ole. Teda ma ei saagi alati aidata.

Üks ema oli lapsega mul siin, pani karjuma, et mis see ristimine siia puutub. Mina ütlesin, ega mina pole siia kedagi palunud. Läksidki tagasi ja ristisid lapse ära. Terveks sai. Oli ekseemihaigus kallal, seda meditsiin siis veel ravida ei osanud.

Sa siis rohkem kirikuinimene kui taimetark?

Eks ikka mõlemat.

Aga see, kes su hädalistest seda taevavärki ei usu?

See saab ainult taimi, tal jääb pool saamata.

On sind ka ennustajaks tahetud teha?

Küll, aga ma pole mingi ennustaja. Ma ei tohigi kõiki asju välja öelda, mis vastu vaatavad.

Käidi mul korra siin ühe kadunud lapsukese pärast. Minu silm ütles kohe ära, et ta uputati ära, aga ma ei saanud neile seda siis öelda, ei tohtinud…

Aga käivad siin jah, laob mulle seitse tütre peigmehe pilti ette ja tahab teada, kes see kõige parem on. No ütle nüüd…

Kes muidu tulla ei viitsi, see proovib telefoniga targaks saada. Ma olin üksvahe kolm nädalat Tartu ülikooli kliinikumis. Ütlesin ju, et ma ennast ise ravida ei saa. Nii kui koju jõudsin, kukkus telefon karjuma, tahtsivad teada, kellele ma oma ameti jätan, kui ükskord siit ilmast lähen.

On siis järeltulija valmis vaadatud?

Jumal annab, jumal võtab. Iga saja aasta pärast sünnib siia midagi minutaolist. Enne mind oli üks 1827. Järgmine tuleb 2027 — see tuleb meesterahvas. Ma ise siis juba Indias.

Miks Indias?

Ma tulin sealt. Sinna lähen ma ka tagasi.

Anti justkui Eestimaale laenuks?

Anti laenuks jah.

Oled sa ka lauluinimene?

Ma olen kõva lauluinimene. Kogu meie pere oli. Mängisime pille ja puha. Kui mu ema 1974. aasta 21. detsembril suri, siis enne seda, üheteistkümne paiku me laulsime veel koos, mina lauluraamatust, tema lasi peast.

Meid oli neli õde, viies, vennake, suri noorelt — nüüd olen üksi järel. Meil oli viis lehma ja lambad, kolm hobust (kaks töö, üks sõidu tarvis), 47 hektarit maad. Kaheksa suve kandsin karjavitsa.

Kui laupäeva õhtul olid loomad talitatud ja isal saun köetud, vaat siis läks muusikaks. Isa mängis vennaga vaheldumisi viiulit, vanem õde Linda kitarri, keskmine, Leida-Marie, mandoliini ja meie emaga laulsime. Iga laupäeva õhta — see oli nagu ­aamen kirikus.

 Mis laule siis laulsite?

Kõiksugu lugusid, rahva ja rahvalikke laule ja lauluraamatust.

 On mõni meelde jäänud, mis tänaseni armas on?

Peab mõtlema… See… “Noorusra’alt kolm lille noppisin…”

Miks just see?

Justkui oma elust maha kirjutatud. Heldur Jõgioja on minust kohe eraldi laulu teinud.

 Sa kõneled muga võru keeles. Ma panen selle pärast enam-vähem kirjakeelde ümber, muidu ehk mõni ei mõista.

Pane kui tahad. Ma päris võrokene polegi — ühest otsast Viljandimaalt, teine pool siitkandist.

 Kas postiljoniamet tervisele ei hakanud?

Eks ta ikka kulutas. Igas talus taheti muudkui, et mis uudist ja uudist. Kui uudiseid enam võtta polnud, ajasin neile igast lorajuttu, mõtlesin vahel ise nalja välja.

Üksvahe rääkisin neile niimoodi. Talus oli simman, aga karjapoisil oli mullikas kaduma läind. Jooksis siis too sauna pakku, et peremees teda karistada ei saaks. Aga simmani pealt tulid kaks noort inimest sauna armastust tegema. Karjapoiss puges lava alla peitu.

Ja kui armastus tehtud sai, küsis noormees neiukeselt, et oli tal ka hää, ja neiu ütles, et ta on lausa seitsmendas taevas. Karjapoiss kuulis vastuse ära ja hõikas lava alt, et kui sa seitsmendas taevas oled, kas sa mu kadund mullikat sealt kõrgelt näed. Säände lugu. Aga karjapoiss leidis järgmisel hommikul oma mullika üles.

 Nii et seitsmes taevas on olemas?

On, on.

 Kas sõda ja küüditamised läksid sinust mööda?

Ei nad läinud väga mööda midagi. 44ndamal oli näe siinsamas künka peal lahing. Meie olime osa sõduritega keldris. Nad veel söötsid meid.

Kaks nädalat käis säärane kuulirahe… Koertega veeti haavatuid ja surnuid. Vaatluspunkt oli Kaika kiriku tornis. Kui tulistamises vahe tehti, roomasime keldrist lauta, et loomi talitada.

49ndamal tehti ikka kulakuks kah, aga head inimesed tõid sõna: ärge ööseks koju minge. Olime jälle kaks nädalat metsas, öösi käisime salaja loomi talitamas.

 Mis tulevik meile toob?

Seda ma ütlen sulle niiviisi: kõik läheb pühakirja järgi. Ma nägin viis aastat enne seda, kui vabaks saime, et vabadus tuleb. Sinu isagi ei uskunud, lõi käsi kokku ja ütles, kas tõesti? Aga kõik läheb, nagu kirja on pandud.

 Kas see koht siin on sind mõjutanud?

See koht on väge täis. Ma mäletan, et hea hulk aastaid tagasi olid mul siin külas Lilleste Helgi, Vormsi Enn, Karolini Meeme, Tunne… Ei, Tunnet ei olnud. 5-6 inimest oli neid küll.

Sel ajal oli mul siin üks suur rahvaste rändamine ja abipalumine — tõmba või okastraat ümber, et rahu saada. Ja nemad läksid siia minu selja taha mäele ja küsisid, kas võivad seal natuke olla ja tuld teha. Mis mul selle vastu olla saab, tehku pääle.

Kõik nad rääkisid pärast, et lõkkesse tuli kirik sisse, 15 minutit olla nii olnud ja inimesi käis kirikust sisse ja välja ja laulmine olla kuulda olnud. Kiriku järel olla tulnud noorte hobuste koppel ja need olla kahe jala peal tantsinud.

 Siis on küll püha mägi.

On jah, ma käin seal vahel uitamas, kui raske on. Ma olen pidanud ju palju taimi korjama, muidu poleks neid jagada.

Apteegiasju ei julge ma eriti osta, seal on nendega valet tehtud, valel ajal ja valest kohast korjatud. Tee ­äärest katkutud ja apteeki toodud.

Mina küsin kõigepealt luba. Kui luba ei küsi, siis taim appi ei tule. Noaga tuleb lõigata, mitte rebida ega murda. Nüüd käin muidugi vähem…

 Kuidas taim loa annab?

Liigutab end vastu. Ma tunnen teda. Kui ei liiguta, ei luba. Ja kui lubab, siis tuleb tänada. Sellel kõigel on kokku väga suur tähendus. Kes seda ei näe, see teeb vea ja võib ise viga saada.

 Mis see inimlapse kõige suurem viga võiks olla?

Tema tahab olla teistest üle, teisi kõrvale nügida.

Kui elu allamäge läheb, siis just selle pärast. Tänapäeval on seda selgesti märgata.

Oled sa, Laine, rikas?

Ma olen väga rikas. Kui tervis on alles, siis muu maapealne ei maksa midagi. See jääb ju kõik siia maha ja läheb ilma mööda laiali.

 Millal viimati hästi hea oli?

Kui kiirabiga haiglase sõitsin ja juht sülle võttis, siis olin küll nii õnnelik, et saan enne surma noort poissi kallistada.

Kuule, ma ajan vahel niisama hullu, sa paned selle lehte ka või?

 Küll ma panen, aga ma loen selle enne sulle ette.

Miks?

Küll ma lehest ise loen, mul käib 5-6 lehte ja Maaleht ka.

 Siis on äkki hilja parandada.

Ah soo, jah.

 On sul mõne asjaga ka väga hullusti läinud?

Ma ju ütlesin, et las ta jääb. Lapsi oleks väga tahtnud, näe, ei saanud.

Sa oled teistel neid aidanud saada. Need justkui sinu lapsed. Kas mõni aitamine ka meeles on?

Eks nad ole meeles paljud. Ükskord tuli üks naiskirikuõpetaja (nimetab nime). Selle kuulsa mehe õde (nimetab kuulsa nime). Tema ei saanud kuidagi lapsi. Ma tegin rohud valmis ja ajasin talle hullu, et nüüd, kui tulema hakkab, ei saa enam pidama.

 Läkski nii?

Läks jah. Nüüd tal seitse last. Aga eks ma ole igapidi rõõmu saand. Ükskord oli jälle mul siin suur sünnipäev. Robert Lepikson — nüüd kadunuke — helistas, et ei jõua läbi astuda. Et kas võib, tuleb öösel. Ja oligi hommikul mul kodus 70 roosi.

Näe, kuula, kuidas rähn toksib pea kohal.

 Laine, kui keegi alustaks lauset sõnadega “Ma loodan, et…”, siis kuidas sina selle lõpetaksid?

Ah, mis mul muud loota, et inimestele ikka usk, lootus ja armastus alles jääksid. Ja kui veel natuke mahub, siis ka tervist ja mõistust.

Aga tulge nüüd mõlemad (MLi bussijuht Andres ja allakirjutanu), ma annan teile raviteed. Seal on köömenit ja nurmenukku ja mida veel. Ja sellist mett pole te varem saanud — see on pajuõie tolmu mesi.

(Hiljem koju jõudma hakates märkas Andres, et varsti 600 kilomeetrit sõidetud, aga oleks justkui praegu rooli istunud. Et mis ta muu on, kui selle joogi mõju…)

Su sugulane Sirje räägib siin, et sa oled filmis mänginud.

Mis ta siis räägib?

 Et oled koos Kristjan Kasearuga seal sees ja seda olla siin öösel üles võetud, külarahvas käinud uudistamas.

Ahah!

 Saab seda kunagi näha ka?

Küll saab, kui õige aeg tuleb.

Sul varsti sünnipäev. Saad jälle kingitusi?

Jah, eks neid seinakellasid ja veekeetjaid on varemgi saadud — kõik kenasti kappides alles. Aitüma.

 Mida see peaks selga panema, kes väga külla tahab tulla?

Pangu rahvariided.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare