Kaitset otsiv mets näitusel „Mets digirevolutsiooni ajastul“

 (5)
Kaitset otsiv mets näitusel „Mets digirevolutsiooni ajastul“
Foto: Zarema Briede

15. jaanuaril avati Kultuurikatla koridorklubis metsateemaline näitus „Mets digirevolutsiooni ajastul“, mille juures ei olnud olulised mitte ainult metsamaalid, vaid ruum iseenesest, ruumi kuuluvad detailid ja elemendid.

Ruumis kasutatud punase-valge triibuline ohulint näis olevat kui orientiir, mis määras ruumis liikumise trajektoori.

Esialgse kontseptsiooni järgi sai näitus aga eksisteerida vaid kaks päeva, kuna Kultuurikatla maja töötajad otsustasid ilma kuraatori nõusolekuta eemaldada ohulindi-installatsiooni, ning seega tegi näitus läbi märkimisväärseid muudatusi, mis muutis väljapaneku esialgset tähendust.

Mida siiski oli võimalik näha ja kogeda näitusel avamispäeval?

Näitus "Mets digirevolutsiooni ajastul"

Kuraator Leila Lükko.
Kujundaja Kersti Kant.
Osalevad kunstnikud Elo-Mai Mikelsaar, Jane Remm, Leila Lükko ja Piret Kullerkupp.
Näitus jääb avatuks kuni 20. veebruarini.

Näitust vaadates tekkis tõdemus, et klassikaline maalikunst „konserveerib“ reaalsust paremini kui kaasaaegne fotograafia, kuna esimesel juhul peab kunstnik keskenduma mitmetele detailidele korraga ja n-ö salvestama neid lõuendile. Nii jäävad lõuandile mitte ainult objektid, vaid läbipaistva kihina ajastule omased märgid, ühiskonnas domineerivad meeleolud, kunstnike kaasaaegsed maalimistehnikad ning kultuurilised komponendid.

Foto: Zarema Briede
Seotud lood:

Metsamaalid Kultuurikatla koridorklubi kiviseintel ja betoonsammastel mõjusid siiralt, samas tekitas see atmosfäär võõrandumise tunnet, ning mets tundus kaitset otsivana. Ruumi krobelised, kivist ja betoonist seinad tuletasid meelde, et tegemist on linnaga, mis omakorda tekitas assotsiatsioone urbaniseerumisega ja igasuguste muude probleemidega, mis inimest loodusest kaugendavad.

Huvitav oli jälgida näitusele kaasa võetud lapsi, kes jooksid ümber hoone „kivistunud tüvede“, eirates ohulinti ja seega rikkudes näituse korda, ent tundsid rõõmu ja vabadust.

Täiskasvanutele näis ohulint aga olevat signaaliks, et ringi liikudes tuleb olla ettevaatlik. Lint kandis endas arvatavasti lisatähendusi: eraldamist, distantsi ja keeldu. Külastajate liikumine näitusel ei olnud tavaline ning sirgejooneline, vahel oli teoste vaatamiseks vaja kükitada. Näitusesaal oli kohati hämar, aju ja kehatunnetuse koostöö tekitasid meeleolu, et viibitaksegi metsas. Aga millises? Kas selles metsas on piisavalt turvaline ja hea olla? Ja kas see mets on tuttav koht või hoopis kogetu, mis on muutunud võõraks?

Foto: Zarema Briede

Süngelt mõjusid teised ruumi elemendid: silmatorkavad juhtmed laes, roostes suur metallist karkass, elektrikilp, hõbedased ja musta värvi soojuse- ja ventilatsioonitorud ja muu tööstusliku atmosfääri juurde kuuluv.

Kõige emotsioonide rikkaim ese ruumis oli inetu vana uks, millel olid eksponeeritud väikeseformaadilised maalid. Mõned teosed olid struktuursed, sest neile olid kleebitud metsaraiest jäänud puukoored, mis kunstnik Piret Kullerkupp Kütiorust oli üles korjanud. Jäi mulje, et puukoored ongi kõik, mis eesti inimestele peale täielikku metsaraiet jäetakse. Uks kui ese mõjus ka iseseisvalt mahajäetuna, unustatuna, sellena, mis ei kõlba kaasajaga kokku. See viitab asjaolule, et modernses ühiskonnas toimib kõik tohutul kiirusel – kõik vana asendatakse uue vastu. Tarbetuks muutunud ese (uks) oli kunagi osa metsast.

Leila Lükko teosed „Mets II“(2015), „Mets IV“ (2016), „Mets“ V (2016) kandsid endas udust loodust ja lootust ja Jane Remmi teosed „Rägastikud. Muru metsas“ (2016) ja „Metsik paradiis“ (2018), metsa võimekust end taastada ja regenereerida. Elo- Mai Mikelsaare taiesel „Põlismets“ (2018) oli kujutatud laastatud metsa, viidates seal kunagi olnud põlismetsale.

Tahaks loota, et Eesti metsad on jõulised üle elama digikeskkonna ja uute väärtuste perioodi. Et Eesti metsad ei muutuks metsaparkideks või kultiveeritud metsadeks, nagu see on juba toimunud mujal Euroopas, ning et sellest tulenevalt ei kaoks ära mõiste „põlismets“. Mets võib iga indiviidi jaoks tähendada midagi erinevat, aga ta on ja jääb elavaks rahvamäluks kaugetest aegadest.

Foto: Zarema Briede