16. mail algas töö Tartus Riigi Keskarhiivis. Sinna koondati Eesti varasema ajalooga seonduvad arhivaalid.

Arhiivikomisjonil oli juhtiv roll

Eesti riikliku arhiivinduse sünnipäevaks loetakse 3. märtsi 1920. Just sel päeval tuli Tartu ülikooli raamatukogus esimest korda kokku arhiivikomisjon. Seda juhtis Tartu ülikoolis Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks valitud soomlasest noor õpetlane
dr Arno Rafael Cederberg.

Komisjoni töös osalesid riigisekretär Karl Terras, haridusministeeriumist kunstnik Kristjan Raud, Tallinna linnaarhivaar Otto Greiffenhagen, Eesti Rahva Muuseumi esimees prof Matthias Johann Eisen (kirikuarhiivide ekspert) ja juuradotsent Jüri Uluots.

Eesti riikliku arhiivinduse algusaeg jääb veelgi varasemaks, juba 1918. aasta lõppu. Nimelt otsustati Eesti Ajutise Valitsuse istungil 2. detsembril 1918: “Arhiv. Otsustatakse riigi arhiivi asutamine ajutiselt siseministri korraldada jätta.”

Alanud Eesti Vabadussõja (1918–1920) tõttu jäid arhiivinduslikud küsimused neil aegadel tagaplaanile. Eestimaa kubermangu arhiiv oli revolutsioonide segaduses kannatada saanud, samuti kuhjusid likvideeritud asutuste dokumendid. I maailmasõja aastatel oli Eestist evakueeritud Sise-Venemaale hulk asutusi koos ajaloolist väärtust omava dokumentatsiooniga.

Sõja ajal muretsesid laialipillatud arhiivide saatuse pärast eeskätt Eesti Rahva Muuseumi ümber koondunud haritlasringkonnad. Nad esitasid mitmeid märgukirju.

Tartu rahu järel tõusid arhiivinduslikud küsimused uuesti esile. Samuti tuli korraldada riigiasutuste asjaajamist.

Arhiivikomisjon tegeles aastatel 1920–1921 tulemusrikkalt riikliku arhiivindusega. Alustades kahe keskarhiivi loomisest ning lõpetades kõikvõimalike hetkeküsimustega. Samuti lahendati Nõukogude Venemaalt arhivaalide re-evakueerimise korralduslikke küsimusi. Sama komisjon töötas veel välja Eesti teadusraamatukogude kava.

Lühidalt öeldes – tänapäevaste arusaamade järgi koostati Eesti arhiivinduse kontseptsioon ning arengukava. Toona selliseid määratlusi muidugi ei kasutatud.

Juba esimesel koosolekul pidas arhiivikomisjon vajalikuks luua tegutsevate asutuste dokumentatsiooni haldajaks Riigiarhiiv Tallinnas ning ajalooliselt oluliste arhivaalide hoiukohana Riigi Keskarhiiv Tartus. Riigiarhiiv oleks pealinnas, kus tegutseb enamik riiklikke asutusi. Riigi Keskarhiiv paikneks Tartus, lähedal ülikoolile, kus tehakse uurimistööd. Lisaks tuli asutada maakonnaarhiivid Tartus, Tallinnas ning Pärnus.

Just sellise kava pakkus välja professor Arno Rafael Cederberg, kel on vaieldamatult suured teened Eesti-kesksete mäluasutuste väljakujundamisel.

Esmased ülesanded

9. veebruaril 1921 otsustas valitsus asutada Riigikantselei alluvuses Riigiarhiivi ning sellele üle anda siseministeeriumi juures asunud Eestimaa kubermanguvalitsuse dokumentatsioon. Uus riigiasutus paiknes Toompea lossi põhjapoolsel küljel, aastatel 1896–1899 ehitatud kolmekordses arhiivihoones.

1. aprillil 1921 määrati tööle vanemametnik Johannes Elepson. Oma varasemast töökogemusest kubermanguvalitsuses tundis ta üldist arhiivikorraldust ning teadis üsna palju laialipaisatud dokumentatsiooni asukohti. Algusaja töötingimused olid aga väga kehvad: maja ei köetud ning polnud valgustust, liigniiskus rikkus arhivaale.

Riigiarhiivi esmaseks ülesandeks sai järelevalveta arhivaalide päästmine ning vastu võeti Tartu rahulepingu järel Eestisse tagasi toodud dokumentatsioon. Mais 1921 saadeti pealinnast Tartusse kaks ja pool vagunit Liivimaa kubermanguvalitsuse ning Liivimaa rootsiaegse kindralkuberneri arhiivi.

Riigikogus kinnitatud põhimäärus sätestas asutuse ülesandeks ametiasutuste registratuuride ning arhiivide korraldamise. Riigiarhiiv pidi asutustest vastu võtma üle viie aasta vanused arhivaalid, need korrastama ning säilitama viisteist aastat. Seejärel tuli dokumentatsioon üle anda Tartusse Riigi Keskarhiivi, kuhu jõudnud arhivaalid kuulusid alalisele säilitamisele.

20. aprillil 1921 kinnitas valitsus riigivanem Konstantin Pätsi ettepanekul Riigiarhiivi esimeseks juhatajaks August Nuthi (1868–1945). Tartu ülikooli lõpetanud August Nuth oli kaitsnud doktorikraadi Bonni ülikoolis ning töötanud Moskvas Venemaa välisministeeriumi arhiivis.

August Nuth opteerus 1920 Eestisse ja sai tööd Tartu ülikooli raamatukogus. Kui riigiasutuste ühendamise kampaanias 1924. a pandi kokku Riigiarhiiv ja Riigiraamatukogu, juhtis Nuth ühendasutust 1927. aastani. Ühtlasi täitis ta neil aegadel veel Riigikantselei juhataja ülesandeid.

Vaatamata oma ajaloolase haridusele ja suurtele kogemustele, polnud August Nuthil huvi akadeemilise töö vastu. Võimalik, et suure töökoormuse tõttu ei jätkunud tal selleks aega.

Keskarhiivi asutamine

Riigi Keskarhiivi asutamist Tartusse haridusministeeriumi alluvuses arutati valitsuses juba 29. detsembril 1920.

16. mail 1921 määrati Riigi Keskarhiivi abijuhataja kohusetäitjaks Friedrich Nineve (1857–1929), kes oli suurte kogemustega arhivaar.

Just Nineve otsesel korraldamisel jõudis Eestisse 1920. aasta sügisel esimene saadetis Venemaale evakueeritud Tartu ülikooli varasid, kokku 26 vagunit.

Tartus tegeles Nineve algul ülikooli arhiivi korraldamisega, kus ta ise projekteeris trepid, riiulid jm mööbli. Vaatamata suurtele kogemustele, sai ta vaid Riigi Keskarhiivi abijuhataja kt-ks. Nimelt oli Ninevel diplom kaduma läinud ja ta ei saanud kõrgharidust tõestada. Sisuliselt juhtis Riigi Keskarhiivi tegevust professor Arno Rafael Cederberg, kel aga mahuka õppetöö ning muude ülesannete kõrval polnud eriti aega igapäevatööks.

Riigi Keskarhiivi hakati koondama kõiki tähtsamaid Eesti omariiklusele eelnenud ajast pärit arhiive: kirikud, mõisad, omavalitsusasutused, kohtud, era­arhiivid jne. Parlament kinnitas asutuse põhimääruse 1922. aasta mais. Kuni arhiiviseaduseni 1935 sätestasid Eesti arhiivinduse seadusandlikke aluseid kahe keskarhiivi põhimäärused.

Juunis 1922 määrati Riigi Keskarhiivi juhatajaks August Sildnik. Peagi tekkisid Nineve ja Sildniku vahel erimeelsused.

Sildnik lõpetas ülikooli ajaloolasena, tal oli vähe arhiivinduslikke kogemusi. Ilmselt vaatas ta ülalt alla eakale Ninevele, kel mõnikord oli ikka veel raskusi eesti keelega. Suvel 1925 vabastati Nineve arhiivi abijuhataja ametikohalt.

Ühiselamuga ühes majas

Riigi Keskarhiiv alustas tööd Toomemäel hoones, kus sel ajal asus üliõpilaste ühiselamu. Algul oli Cederberg selle vastu. Ühiselamus oli ka tudengite ühisköök. Euroopa maade arhiive külastanud professor Cederberg pidas lausa ennekuulmatuks arhivaalide paiknemist hoones, kus on söögilõhnad.

Vaatamata mitmetele kavadele ning otsingutele jäigi Riigi Keskarhiiv Toomemäele. 1920. aastate keskel lahkusid sealt viimased tudengid. Samas hoones töötab praegu Eesti Ajalooarhiiv.