Kaks uskumatut pallilahingut

Eelmine nädal läheb nii Eesti võrkpalli kui ka korvpalli ajalukku. Võrkpallurid said jagu maailma tugevaimate hulka kuuluvast Poolast ning pääsesid esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Rocki korvpallurid ei andnud finaalseerias Kalevile ära ühtki mängu, kusjuures viimases kohtumises tulid tartlased kuue ja poole lõpuminutiga kindlast kaotusseisust välja võitjatena.

Võrkpallurid tegid Euroopa tippmargi

Päev pärast Eesti võrkpallimeeskonna sensatsioonilist võitu Poola üle kirjutas Euroopa Võrkpallikonföderatsiooni (CEV) ametlik koduleht: 1,4 miljoni elanikuga Eesti on Euroopa riikidest väikseim EMi finaalturniirile pääseja; enne seda oli pisim Sloveenia (2 mln). Üks tipptulemus kirjutati nüüd siis meie nimele.

Tegelikult pole Eestis võrkpallureid valida mitte 1,4 miljoni, vaid vähem kui miljoni hulgast. Võrkpallikeskused on eestikeelsed, vaid Narvas tegeldakse nimetamisväärsel tasemel vene tütarlastega. Ainuke venelane, kes viimase poolsajandi jooksul Eesti esindusmeeskonda kutsutud, on hiljutine koondislane Pavel Kruzajev. Eesti võrkpalliau hoiavad ülal Tartust ja Tallinnast väiksemad maakonnakeskused.

Esimest korda Euroopa 16 parema hulka kvalifitseerunud Eesti koondises ei mängi ainsatki tartlast, tallinlasi on kõigest üks (Ardo Kreek), üksnes tinglikult saab pealinlaseks pidada Eerik Jagot, kes kasvas üles Soomes.

See-eest Pärnumaa mehi on poole koondise jagu: Argo Meresaar, Raimo Paju­salu, Jaanus Nõmmsalu, Sten Esna, vigastuse tõttu jäi eemale Kristjan Õuekallas. Saaremaalt olid EM-mängudes kaastegevad Keith Pupart ja Veiko Lember, Võrust Kristjan Sikaste, Rakverest Janis Sirelpuu, Türilt Kert Toobal, Viljandist Martti Rosenblatt.

Ja kust on pärit koondise treenerid?

Palun, Avo Keel Võrust ja Andrei Ojamets Pärnust. Järeldus: nii kaua kui treeneritööd jätkavad pretsedenditult produktiivne pärnakas Johannes Noormägi (vanust üle 70), võrulane Aksel Saal (üle 60), rakverlane Mati Merirand (üle 50) ja veel mõned, püsib usk järelkasvu jätkusuutlikkusse.

Väljapaistva andena kõrgub omavanuste rahvusvahelises seltskonnas Tartumaalt pärit Oliver Venno (208 cm, 18a). Poola vastu suurepärase partii mänginud Kert Toobali noorem vend Andrus on tõusnud põhisidemängijaks Pärnu Võrkpalliklubis. Eesti noored võidavad enamasti oma Läti ja Leedu eakaaslasi ning jõuavad naabritest sagedamini tiitlivõistluste finaalturniirile.

Kuid Eesti EM-koondis pole end kaugeltki sajaprotsendiliselt avanud. Napilt üle kolmekümneseid on koondises vaid kaks (Lember, Sirelpuu), meeskonna keskmine vanus kõigub 24-25 vahel. Areng on olnud aeglane, aga pidev.

Varasematele aastatele iseloomulikud mõõnaperioodid on lühenenud, rünnak silmanähtavalt tugevnenud. Pühapäevase mängu viies geim Poola vastu ületas kõige optimistlikumad ootused - kiires lõppmängus 7:12 kaotusseisust reeglina välja ei rabelda. Meie treenerid läksid täispangale, käskides servida põhimõttel - kas kõik või ei midagi. Seekord käivitus variant "kõik".

Avo Keel mängis lõpus üle Raul Lozano, sellesama argentiinlase Lozano, kes võitis kolm aastat tagasi konkursi Poola koondise peatreeneri kohale ja viis poolakad kohe MMi hõbedasele poodiumikohale. Avo Keelest sai kolm aastat tagasi Eesti koondise treener, ilma et oleks päevagi kedagi treeninud. Ta on juba jõudnud saavutuseni, millest Eesti võrkpalli peatselt 90aastases ajaloos tõuseb kõrgemale vaid Viljar Loori olümpiavõit 1980, Tallinna Kalevi meeskonna kuld NSV Liidu meistrivõistlustel 1968 ja Aino Huimerinna hõbemedal Euroopa meistrivõistlustel 1955.

Kelle blokeerisid eestlased mängus Poolaga viienda geimi lõpus, kõige kaalukamas mängufaasis? Ei kellegi muu kui Mariusz Wlazly, tänavuse Euroopa Meistrite liiga parima ründaja!

Kus mängivad parimad poolakad? Mainekates Itaalia klubides või poolakate oma Belchatowi Skras, meistrite liiga tugevuselt kolmandas klubis. Ja kuhu on koondunud maailma parimad? Euroopasse, muidugi Euroopasse.

Eesti meeskond läheb sügisel 2009 Türgis peetaval EMi finaalturniiril vastamisi nendega, kes siiamaani on meist tunduvalt edukamalt võistelnud. Olukord on muutumas, ka meie oleme tunda saanud maitset, mis isu tõstab - paremaks saamise isu.

 Tartu Rocki hiilgav lõpumäng

Kui palju oli Eestis neid, kes uskusid veel TÜ/Rocki meeskonna võitu, kui viimasel vee­randajal oli mängida jäänud üksnes kuus ja pool minutit ning Tallinna Kalev/Cramo juhtis 19 punktiga? Kolmandal mänguveerandil oli vahe korraks isegi 23 punkti! Tulla sellise koorma alt võitjana välja 24:0 lõpuspurdiga oli sportlik ime.

Tsiteerin tartlaste kaptenit Gert Kullamäed: "Mitte kunagi ei tohi alla anda ka lootusetuna näivas seisus, alati tuleb uskuda võitu. Ja selle nimel võidelda!"

Alati kui Tartu meeskond mängib kodulinnas, on kohal ka 86aastane Kullam. Mängijana kolmekordne Euroopa meister ja kuuekümnendate aastate kuldse Tartu Kalevi treener. Mees, kes võitles ülikooli meeskonna 1949. aastal Nõukogude Liidu tšempioniks.

Selle uskumatult lõppenud mängu Rock-Kalev kohta ütles legendaar­ne korvpallur nii: "Tartlased olid just psühholoogiliselt tugevamad, nad polnud kalevlastest kiiremad ega kogenumad, kuid mängisid targemini ja võitlesid lõpuni. Siis, kui tavaliselt hakatakse juba jõudu hoidma järgmiseks finaalmänguks, võtsid nad kasutusele maa-alapressingu ja see oli Kalevile niisugune üllatus, millest nad ei toibunudki. Neil polnud ka sellist liidrit nagu Tanel Tein, kes vedas kogu meeskonna käima. Kõik võitlesid nagu lõvid."

30aastane Tanel Tein (193 cm, 93 kg) tundub olevat elu parimas vormis. Tartu tiimi koosseis on viimasel kümnendil pidevalt muutunud, aga Tein on vedanud Taaralinna esinduse neljal korral meistrikullani, tema on sisuline meeskonna hing ja juht.

Tartu klubi 4:0 võit oli vägitegu, mida enne finaali ei ennustanud keegi. Võib-olla treenerite trio Üllar Kerde - Indrek Visnapuu - Paavo Russak siiski uskus sellesse, sest intervjuudes kordus jõuline fraas: "Tahame võita maksimaalselt lühikese ajaga..."

Panite tähele - nad ei kahelnud kordagi, et TÜ/Rock tuleb teist aastat järjest meistriks, vaid kuldmedalid pidid kaela saama nii, et Kalevil ei tuleks korrakski võidu maitset suhu.

Profiliigas NBA on kasutusel termin MVP (most valuable player) - kõige väärtuslikum mängija. Finaalmängudes teenis selle karika 213 cm pikkune ja 118 kg raskune ameeriklane ­Brian Cusworth, kes viskas peaaegu 100 punkti ja hankis tagalauast 50(!) palli. Harvardi ülikooli kasvandik, intelligentne valge mees (99% Euroopas mängivatest ameeriklastest on mustahalised). Ei tea, kas ta enam jääb Tartusse, võib-olla hakkab mängima hoopis ookeani taga, sünnimaal.

Giorgi Tsintsadze on alles 22aastane, kuid kiirus ja tagamängija kohta suurepärased näitajad (192 cm, 90 kg) tõotavad grusiinlaselegi kalleid lepinguid mõnes Vana Maailma suurklubis. Üks lootus kaukaaslase Tartusse jäämiseks siiski on - blond neiu nimega Katrin...

Parima kaitsja au pälvis finaalis 204,5 cm pikkune Janar Talts, kes mullu mängis veel Kölni meeskonnas Saksamaal. Spordiajakirjanikud premeerisid 25aastast ääremängijat 20 000 krooniga. Temagi kiikab taas Lääne-Euroopasse.

Mainimata on finaalmängude suurim üllataja, 25aastane Silver Leppik. Ta on korvpalluri kohta tagasihoidliku kasvuga (186 cm), kuid väsimatu kaitses ja esimeses kohtumises kalevlastega tabas viis kolmepunktiviset järjest, olles võitjate resultatiivseim 21 punktiga - selline hiilgamine oli Eesti korvpallimaastikul lausa sensatsioon.

Astuda just niisugustes närvesöövates mängudes suurte eeskujude varjust välja - igatahes müts maha!