Kalessiga kaugeid aegu taga ajamas

Kaunid fotod!
Kalessiga kaugeid aegu taga ajamas
Foto: Sven Arbet

Vahel tekib vastupandamatu tahtmine ajas tagasi liikuda, midagi vana ja ehedat kogeda. Hobusesõpradel pole sellise soovi rahuldamine raske: telli kaless, otsi kavaler, pane ajastutruud riided selga ja aidaa! tänane päev.

„Eesti hobune? See on see tori,” kukub kolleeg Jüri Aarma veel enne hobuste ja nende järel veereva uhke kalessi juurde jõudmist samasse auku, kuhu paljud rahvuskaaslased, kel omamaisest põlistõust aimugi pole. Jüri olen ma endale kaaslaseks palunud, et kaunil sügispäeval üheskoos möödunud sajandi alguskümnenditesse kulgeda.

„Ei, ei! Eestlane on eestlane ja tori on tori.” Eesti raskeveohobune veel peale selle. Aga nii keeruliseks ei maksa asja ühe linnahärra jaoks ka ajada.

Jüril on torukübar peas, udupeen ülikond seljas, läikivad kroomnahast säärsaapad jalas ja näpitsprillidele sarnanevad klaasid ninal. Sellise kena härrasmehega ei sobi ometi teadmatuse pärast tõrelda. Sestap alustan õpetliku seltskondliku vestlusega eesti hobuse teemal. Stiilis, mille lisaks meie sõiduriistale dikteerivad minu õhuline kübar, maad mööda lohisev seelik, satsiline pluus ja pitsiline päevavari.

„Eesti hobune on vanem kui eestlane,” on üks mu lemmiklausetest. Teda on kujundanud karm loodus ja tagasihoidlik inimlik vahelesegamine. Meie põline hobune on väike, aga tugev. Sööb kasvõi katuseõlgi, kui muud pole. Ja jääb ellu.

Seotud lood:

„Härra Jüri, kas te teate, kui suurt koormat üks pisikest kasvu eesti tõugu hobune vedada suudab?” Teietamine tundub õhustikku arvestades kohane.
„Noo …”
„Noo ... Pakkuge midagi.”
„Noo …”
Ei paku ta midagi. Ja mina saan teadmisi näidata.

„Toris sündinud kõrb täkk Vapsikas vedas 1865. aastal Riias peetud näitusel viieaastasena munakiviteel 358 puudast koormat. Üks puud, nagu te haritud inimese ja mälumängurina kindlasti teate, võrdub 16,381 kilogrammiga. Ja kui te ka natuke arvutada mõistate, siis saate teada, et see vaene väikseke – vaid 141sentimeetrise turjakõrgusega loom – tiris puutelgedega vankril enda taga enam kui 5800 kilost kuhilat.”

Teen käega õhus kaare. Päevavari ähvardab hiiglasliku koormakujundusliigutuse peale üle sillapiirde jõkke lennata.

„1867. aasta rahvusvahelisel näitusel Pariisis suutis Vapsikas paigalt vedada lausa ennekuulmatu kaaluga – 6160 kilogrammise – koorma. Endal oli tal kehakaalu vaid napilt 400 kilokest. Kujutate ette?!”

Jalutame mõõdetud sammul Kolga mõisa kivisillal. Kollased lehed sahisevad puudes. Taevast langevad harvad vihmapiisad.

„Preili, aga seda te ikka teate, milline siseorgan hobusel puudub?”
Prillid Jüri ninal kukuvad kepsakast pealiigutusest allapoole.
„Muidugi tean! Aga teie härra, kas te oskate näidata, kus hobusel põlv asub?”

Kutsar Anu Pärisoo ja tema abiline Ingrid Randlaht muigavad teadjalt.
Kerge, kuid sugugi mitte kerglane seltskondlik vestlus hobuse välimise ja sisemise ilu teemal jätkub. Suundume kapjade plaginal härrastemaja poole.

Kui päris aus olla, siis hoolimata oma vägagi muusikalistest nimedest Voore tallides elavad eesti tõugu hobused Amadeus ja Allegro härrasrahvaga hästi kokku ei sobi. Suguvõsa traditsioonide kohaselt peaksid nad talumatsi puust vankri või adra, mitte aga mõisniku uhke kalessi ees käima. Mõisahärrade suksud olid omal ajal hoopis kogukamad, uhkema ja pikema sammuga tõllahobused.

Reegleid rikume me tol päeval teisigi. Esimene möödapanek on see, et ma naisterahvana mehe kalessisõidule kutsun. Sajand tagasi oleks ka kõige korralikum preili sellise teo eest langenud naisterahva häbistava nimetuse ära teeninud. Kosilased oleks ta laia seeliku kõrvalt põgenenud jooksujalu justkui rotid uppuvalt laevalt.

Teiseks on meil, nagu öeldud, valed hobused kalessi ees.

Ja kolmandaks, kaless on üsna tänapäevane, Poolas valmistatud sõiduriist. Porilauad plastikust, ketaspidurid peal ja kummiga kaetud rattad all. Kuigi ka vana, täiesti ainulaadne eksemplar, 1920ndatest pärit kahekohaline ning ehedalt ennistatud kaless on Anu Pärisool tallis olemas.

Sellest, kes, kus ja kuidas vanu hobuveokeid ennistab, mida Jüri Aarma oma peene saterkuue rinnataskus kannab, milline siseorgan hobusel puudub ja kus asub tema põlv, lugege ajakirja Maakodu detsembrinumbrist.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare