Kalevi mõõtu ja kirglik rahvatantsija
Eestis on selleks võrdkujuks Ants Kari, noormees, kes päästab inimeste elusid, kasvatab pisipoega ja tunneb rõõmu rahvatantsust. “Ma tean, et kogu selle lavastuse keskmes on kaks meest, kes ühest küljest peavad näitama seda, mida ühist on kahel naaberrahval, teisalt tuleb meil aga näidata seda, milline on tõelise mehe olemus,” pajatab eestlaste Kaleviks valitud Ants Kari (24).
Antsu sõnul pole kahtlustki, et mehelikkuse teema on tänapäeva ühiskonnas väga oluline. “Mina usun seda, et kui mees tunneb iseenda sees ennast tõelise mehena, siis ta ongi seda.”
Mõtlikult kaugusesse vaadates lisab ta, et kõige hullem, mida teha võib, on eraldada meest tema mehelikkusest.
Tantsust elu armastuseni
Antsu puhul on tegu Põhja-Eesti juurtega, Kose kandis üles kasvanud ja koolis käinud kirgliku rahvatantsijaga. “Olen küll mõnda aega tantsimisest eemal olnud, aga samas otsisin uut väljakutset, kuidas end uuesti siduda.”
Seega haaras ta kohe sõnasabast kinni, kui tema kaasa Helen pani telekas nähtud reklaami põhjal ette eestlaste Kaleviks kandideerida. Ants annab ju oma pika kasvuga Kalevi mõõdu välja ja rahvatantsuga alustas juba kolmandas klassis.
Jah, toona polnud see mingi tähelepanuväärne armastuslugu. Pigem hakkas Ants tantsuga tegelema nii nagu enamik temaealisi – õpetajate peale pandud kohustusest. Ent aastaid hiljem, kui üheksa-aastasest poisiklutist oli sirgund tubli 16aastane mehemürakas, tuli tants Antsu juurde tagasi.
“Minu rahvatantsupartner Kirke võttis mul nööbist kinni ja küsis, kas ma tahan temaga tantsida. Ma oleksin väga loll olnud, kui oleks mökutama hakanud,” muheleb Ants tagantjärele. Tõepoolest – just tänu rahvatantsule leidis ta 2009. aasta suvel oma elu armastuse, Heleni.
Lisaks sellele oli just Ants see, kes käis 2009. aasta noorte tantsu- ja laulupeo eel ühes Tõnis Mäega metsas tuhandete televaatajate silme all uitamas ja elu põhitõdedest rääkimas.
Asjaolu, et Ants toona Eesti ühe armastatuima lauliku ja laululoojaga metsa sattus, polnud juhuslik. Antsul endal on Kose külje all väike esivanematele kuuluv metsatukk, mille käekäigu eest ta nüüd ise hea seisab.
“Ma olen selline inimene, kellele meeldivad täiesti mõttetult aeglased asjad,” märgib Ants muigega. Üks selliseid on metsa kasvamine. “Tegelikult on metsa kasvamine harukordselt võluv, sest on täielik kontrast meie ülikiirele elule.”
Metsal ja puidul on Antsu elus tähtis roll. Ehitas ta ju oma väikesesse metsatukka uhke püstkoja. Viimane avaldas sedavõrd muljet, et ühe sellise ehitas Ants ka Tallinna–Tartu maantee ääres asuvasse Viikingite külla.
Puidutöötlejast päästjaks
Vähe sellest. Veel enne gümnaasiumi lõppu hakkas Ants huvi tundma restaureerimise vastu. “Mul oli üks tuttav, Olev Tenso, kes võttis mu oma tiiva alla ja näitas restaureerimise põhitõdesid,” meenutab Ants. “Tema käest kuulsin ka Võrumaal asuvast koolist ja sealsetest erialadest.”
Nõnda viiski elu Kose noormehe Võrumaa kutsehariduskeskusesse puidutehnoloogiat õppima. Ühel hetkel tuli aga võtta vastu otsus jätkata õpinguid kaugõppes ja asuda tööle Põhja-Eesti Päästekeskuse Kose komandos. Seda tööd plaanis Ants esialgu vaid kuni kooli lõpuni, ent siis avastas, et tegu võib olla tema tegeliku kutsumusega.
“Tahaksin end sel alal kindlasti edasi harida,” teatab Ants kindlameelselt. Ühes on ta veel täiesti kindel: “Tahan olla hea mees ja hea isa. Tahan olla oma pere ja kodu suhtes väga aus, sest just kodu on see, mida ma pean pühaks.”
Liaks kodule ja perele on Antsule tähtis ka muusika. “Ma ei oska küll ühtegi pilli korralikult mängida, aga olen neid kõiki proovinud,” ütleb ta naljatades. Kodus seinal ripub tal neli kitarri. “Pillide ümber on selline aura, mis mulle meeldib,” märgib ta.
Neil hetkedel, mil Ants on pühendunud oma perele, püüab ta koos Heleniga teha asju, mis neid tõeliselt ühendavad. Viimased kümme kuud on nende mõlema energia peaasjalikult kulunud pisipoeg Ormi kantseldamisele. Lapsevabadel hetkedel proovitakse aga üheskoos kevadel-suvel tsiklitega sõita ja talvel lumelaua võlusid nautida. Kui Orm juba piisavalt suur, pannakse ilmsesti ka pisipojale seljakott selga ja minnakse üheskoos järjekordsele pikemale matkale.
“Ühiseid asju, kus me saaks teineteisele loota, peab olema selleks, et suhe töötaks,” võtab Ants oma mõtted kokku.
- Kahe kange mehe kohtumisest tekib ühendav sild kahe naaberrahva vahele ning siis saab alata juba lähedasem suhtlus, võttes ühiselt saunas leili ning avastades kõike, mis meie kahel rahval nii sarnast ning ühendavat on.
- Eesti-poolne lavastusmeeskond: pealavastaja on Kalev Järvela, liigijuhid Helen Reimand (3.–4. kl), Mall Järvela (C-rühmad), Agne Kurikoff-Herman (naisrühmad), Maido Saar (segarühmad). Pealavastaja assistendid Kadri Tiis, Kristiina Kapper, Rauno Zubko.
- Soome-poolne pealavastaja on Petri Kauppinen.
- III Soome–Eesti tantsupidu toimub 13.–17. juunini Tamperes.
- I Soome–Eesti ühine tantsupidu toimus 2000. aaastal Helsingis, II tantsupidu 2005. aastal Tartus.
KOMMENTAAR
Kalev Järvela
Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse esimees
Meil oli üks kindel tingimus, et Kalev peab olema üle meeter üheksakümne sentimeetri pikk. Ants Kari sobis nii selles kui ka igas muus mõttes ideaalselt esindama eestlasi.
Ta on lapsepõlvest saadik rahvatantsija, selge mõtlemisega eesti mees ja eriti kihvt on ju see, et tema elukutse on juba pikemat aega tegelda inimeste ja nende vara päästmisega.
