Kalju Komissarov: Minul pole õigust kaagutada...

 (5)

Kalju Komissarov: Minul pole õigust kaagutada...
Foto: Jassu Hertsmann

Ööl vastu esmaspäeva suri raske haiguse tagajärjel 70-aastaselt näitleja ja lavastaja Kalju Komissarov. Taasavaldame sel puhul 2013. aasta Maalehes ilmunud Margus Mikomäe intervjuu Komissaroviga.

Kirglik kõiges, mis ette võtab – nii võiks iseloomustada Kalju Komissarovit, kes on taas vastu võtnud suure väljakutse ja asunud juhtima Pärnu teatrit.

Kui teatris alustasite, olite poliitiliselt väga aktiivne – lausa revolutsionäär. Miks te poliitilistes asjades enam kaasa ei räägi?

Jah, pärast Eesti taasiseseisvumist olen meelega madalat profiili hoidnud ja vait olnud. On selline tunne, et vastutan selle pasa eest, mis oli. Sellepärast ma arvangi, et minul ei ole praegu eriti õigustki kaasa kaagutada ja möliseda. Mis siis et kõik see eelnenu läks nässu ja valesti Vene soveti vormide tõttu.

No aga kui ikka näete, et nii ei peaks ja ei tohiks? Kui süda täis läheb?

Eks ma siis üritan seda sigadust korrigeerida, ilma otseselt poliitikas osalemata ja sesse sekkumata. Muidugi ma olen isegi kade, vaadates neid tollaseid mõttekaaslasi, kes oma minevikule vaatamata praegugi poliitikas osalevad. Mina ei saa nii.

Seotud lood:

Seda, mis me tol ajal tegime, võib muidugi idealismiks nimetada, aga me tõepoolest uskusime, et meist sõltub midagi.

1968. aastal tundus inimnäoline sotsialism olevat ikka väga ligidal. Tundus jah. Siis aga vajus kõik laiali, elavate laipade kamp polnud enam millekski võimeline.

Kui mul oleks veel kord võimalus filmi teha, siis, ma arvan, see film võiks olla võlast ja süüst.

Teatri juurde tulles... Hiljuti kuulsin lavastaja Adolf Šapirot rääkimas, kuidas esimene proov talle kõige raskem on. Kuidas teil esimese prooviga on?

Adolf ei ole üksi maailmas selle probleemiga. Jah, esimene proov... Isegi legendaarne lavastaja Peter Brook kirjeldab esimest proovi. Ütleb, et see on üks igavene jama, kuidas saaks selle siva läbi, et järgmisel päeval tööd alustada.

Võib-olla on sellega sama maagia, nagu alati on nn teise etendusega. Etendusega pärast esietendust, kus alati läheb midagi valesti, midagi on nihu... Ma ei ole veel kuulnud ühtegi näitlejat või lavastajat midagi vastupidist väitvat. Iseasi muidugi, kas see ka reaalselt nii on või on ainult selline tunne, seotud puhtalt emotsiooni, mõtlemise ja tunnetusega.

Muidugi, mul on täpselt samuti, aga ma ei oska öelda, kas see tõesti objektiivselt ka nii on.

Kuidas noorena oli? Samamoodi, või ei mõelnud neile asjadele üldse?

Siin on mitu vigurit. Üks vigur on, et näitlejad tulevad esimest korda kokku esimesse proovi, mõni loeb oma osa üldse esimest korda, veerib, ütleb, et on prillid koju unustanud.

Teine võimalus, et esimeses proovis tutvustatakse lavakujunduse maketti. Olen vahel lasknud muusikat, et vaat sellistest motiividest võiks muusikaline kujundus kantud saada, et see on mind inspireerinud ja tahaksin seda ka tükis kasutada.

On olnud ka nii, et sean endale ülesandeks esineda tüki väga põhjaliku analüüsiga ... sa ju tead seda, et teatris on oodatud materjale. Ja on ka selliseid, mille puhul keegi kurat ei tea, mis see on või mis sest saab.

Mati Undi näidendi “Good­bye, baby” esimeses proovis (1975. aastal noorsooteatris – M. M.) oli autor ka kohal, lugesime need monoloogid läbi. Kadunud Enn Kraam, olgu muld talle kerge, vaatas mulle täitsa tõsiselt otsa ja küsis ohates: “Kuule, Kalts, kas sa tõesti kujutad ette, mismoodi sellest jamast lavastus tuleb?” Mati pidi infarkti saama seda kuuldes, kukkus tooli pealt maha.

Tahan öelda sellega, et pole olemas mingit rusikareeglit, kuidas alustada ja teha esimest proovi.


Ilmselt on nii-öelda loomingulise tulemuse määramatus esimeses proovis just see, mis lavastamise põnevaks teeb?

(Kerge irooniavarjundiga hääles.) Nojah, võib olla kah.

Võttes enda kanda Pärnu teatri kunstilise juhi ameti, kas astusite samuti vette tundmatus kohas?

Äkki see on jälle illusioon, mu pettekujutelm, aga arvan, et koht ei ole päris tundmatu. Kas või sellepärast, et viimase kuue aasta jooksul on mind neli korda kutsutud siia lavastama. Seega, ma tunnen maja, tunnen inimesi.

Teine asi – olen oma pika teatris olemise juures näinud nii palju, et arvan teadvat, mida teatris mitte mingil juhul teha ei tohi. Mida teatri juht mingil juhul teha ei tohi.

Mida ei tohi?

(Naerab mõnuga mu küsimuse välja. Siis täiesti tõsiselt.) Vaat siin on nüüd selline asi, et nii kui ma hakkan neid asju üles lugema, saan endale vähemalt viis eluaegset vaenlast veel juurde.

Saan aru ja teile vaenlasi juurde ei taha. Küllap teil neid jagub nagunii.

Ma olin ise juures, kui Juku Smuul ütles seda tuntud ütlemist, et kurat, ma nii sitt mees ka ei ole, et mul vaenlasi poleks.

Just, just...

Kõik asjad taanduvad alati juhtimise stiilile ja suhetele. Unustatakse ära, et mis on lubatud härjale, see Jupiterile lubatud ei ole. Ma ütlen ja arvan just sedapidi.

Mõtlen vahel sellele, kuidas lavastaja Andrei Mogutši ütles, et tema teatri direktor peaks sada protsenti jagama ta loomingulisi tõekspidamisi. Seda sellepärast, et siis ei hakka direktor ütlema, et raha pole, vaid hakkab seda juurde otsima.

Nii on Vene riigis võimalik praegu. Seal on mingit sellist raha liikumas kunstile. Metseenid, oligarhid, ka igasugused kaabakad, kellel on vaja raha pesta ja oma südametunnistus puhtaks osta. Eesti ühiskonnas see kahjuks reaalne ei ole. Ma ei usu. Või olete kuulnud, et mõni Eesti oligarh oleks öelnud: poisid, siin on raha, võtke ja tehke mis tahate.

Ei ole. Urmas Sõõrumaa kord andis lootust, et tema ja teiste rahameeste lapsed ehk hakkavad selliseid tegusid tegema.

Jah, meil on naftat ka natuke vähem kui venelastel.

Te olite noorsooteatri peanäitejuht, nüüd Endla kunstiline juht. Mis vahe seal on?

Vahe oli väga lihtsalt ja selgelt algselt mõeldud. Kunstilise juhina ma kujutasin ette, et ei võta vähemalt esimesel aastal endale lavastamise kohustust. Mõtlesin, et ma tõepoolest tegelen kunstilise juhtimisega, repertuaariga, uute kaastööliste leidmisega, aga ... elu teeb alati korrektiive, ja kui sul on elus vaja asja ajada niisuguse vahva inimesega nagu Merle Karusoo, siis tuleb valmis olla üllatusteks.

Tore ju, ehkki ma sellest iroonianoodist te hääles praegu aru ei saa.

See on see, et Karusoo ütles ära lavastusest, mida kaks aastat oli temaga planeeritud. Ütles ära Mart Kivastiku Johannes Vares Barbaruse näidendi lavastamisest. Aga tükk peab tulema ja keset hooaega ei ole ühelgi tõsisel tegijal vaba akent. See tähendabki seda, et ma rikun oma esialgset plaani, ka lepingut, ja teen ikkagi lavastuse. Aga olukord on kujunenud nii, et pean.

Ma hakkaksin kinni sõnast “pean”.

Pean jah, ja juba tahan ka. See tükk on vaja teha, teater on sinna palju panustanud. See lugu kuulub lisaks muule seeriasse “Sada aastat Eesti Vabariiki”. See on seesama rida, mis algas siin ja mul 2007. aastal Kivastiku näidendi “Kangelane” lavastusega.

Edasi on Mardiga tõsiselt jutuks olnud ja telefonitsi ka käed löödud, et meie teater tellib talt tõsise suure mastaapse näitemängu Juhan Liivist, suurele lavale. Vaat see ongi – see võib nüüd naerma ajada või mitte, aga ma tunnen sellega seoses, et põllumehe südametunnistus on ärganud. See ütleb mulle: Komissarov, sa pead seda ise tegema.

Vägev. Elu mängis ette situatsiooni, et peab, ja praegu tunnete, et see ongi see, mida tahate.

Jah. Mind on alati huvitanud see aeg. Mind on alati huvitanud, mida on elus läbi aegade üritatud seostada mõistega “revolutsioon”. Ükskõik mida pätid siis sellest parasjagu räägivad. Need tagamaad... Pluss see, et saan töötada enamikuga trupist. See on uuel tasandil kokkupuude meil kogu näiteseltskonnaga. Mart Kivastiku Barbaruse tükis on üle kolmekümne tegelase. See on mastaapne suur asi ja peaks praeguse seisuga esietenduma 28. veebruaril.

Proovid algavad...

... jaanuari alguses. Siis on koolis ka paus.

Kas on vahe teatritel Viljandis, Rakveres ja Pärnus?

On muidugi, minu meelest antud ajaloolisel hetkel ja kõrvalt vaadates võib-olla Rakvere on neist kõige paremas seisus.

Olgu, aga millest see sõltub – kas inimestest, kes teatris, inimestest linnas ... või sellest, mis linnas ja ümberringi sünnib?

Kindlasti on selles ka mingi üldine kammertoon tajuda, aga samas ei saa me ju öelda, et Rakvere on kohutavalt intellektuaalne.

Ei saa.

Mitte mingil moel ei saa. Pigem on õhkkond teatrile sobiv hoopis Viljandis, kus on kultuuriakadeemia, pärimuse asjad.

Viljandi peaks olema teatrilinnana palju tõsiseltvõetavam kui Rakvere.

Kindlasti. Ja kunagi see nii oli. Oli aeg, kui Ugalas käis pea poole rohkem külastajaid kui Pärnus. Ajad ja asjad muutuvad.

Minu jaoks on need kolm teatrit esimesed, aga järsku hakkavad poliitikutel tekkima haiglased või huvitavad mõtted sellest, mis saab Eesti elust olukorras, kus välja rännanud on juba üle poole rahvastikust. Võib-olla nad võtavad pähe, et ei ole enam vaja nii paljusid teatreid riigil toetada. Siis on esimesena löögi all just need kolm väikelinna oma teatritega.

See on jube kole mõte.

On kole mõte, aga pole utoopiline. Viljandi linn on 10 000 inimese võrra väiksemaks jäänud, teater peab ellujäämiseks ikka väga pingutama.

Aga seal on nüüd tegusad teie enda õpilased. Lavastaja Vallo Kirs ja tema kursusekaaslased – nad on ikka väga head, julgen seda öelda pärast nende “Vanade ja noorte” lavastust Vargamäel.

Jah, nad ongi jube tublid. Ma seal näengi, et fööniksi tuhast tõusmine saab teoks nende kaudu ja tänu neile.

Kas olete rahul sellega, et nüüd Pärnus olete?

Praegu ei ole seda tunnet veel, et jooks kaheliitrise viinapudeli tühjaks ja nutaks, et miks ma seda pidin tegema.

Sellele linnale on külge kleepunud lõbustuste linna silt. Kas teie kunstilisel juhtimisel saab Endlast lõbustusasutus?

Vene ajal näidati Stanley Kubricku filmi “Meeletu, meeletu maailm”. Super, mängisid tolle aja parimad meesnäitlejad. See oli aastaid hiljem, kui lugesin üht Kubricku intervjuud, kus ta ütleb, et see pole kellegi jutt, et meelelahutus tasub ja muu mitte. Ta ütles, et hea kunst on alati tasuv. Ta oli ise oma kõikide asjade produtsent.

Võib-olla see oli poosetamine, niisuguse klassi tegija võib endale selliseid asju lubada. Mulle torkavad aga seepeale pähe Brechti kuldsed sõnad, et teater on õppimise koht ning õppimine on lõbus.

Jah. Kui õppimine tehakse vastumeelseks, igavaks, sunduseks, siis enamik ei õpi.

Nii. Selles mõttes ma ei välista meelelahutust, mida tuleb aga väga hästi teha – see on nagu aamen kirikus. Me siit aameni juurest jõuamegi ühe väga tõsise probleemi juurde Eestimaal. Väikelinna teater ei saa olla niši- või friigiteater. Siis ta ei jää ellu. Isegi nii suures linnas nagu Tallinn on see raske.

Teatris peab repertuaar olema tasakaalus ehk igaühele olgu midagi, alates lastest ja lõpetades pensionäridega, keda on varsti üle poole elanikkonnast. Tuleb uskuda, et komöödia on täpselt sama vana žanr nagu tragöödia. Nad on kõrvuti. Kaks maski. Küsimus on tasemes, kunstilises väärtuses. Alati võib olla labane ning alati saab olla väga peen ja rafineeritud.

Te olete aastaid Eesti näitlejaid ja lavastajaid õpetanud...

Ma alustan kõiki oma niinimetatud esimesi tunde ühe jutuga: “Kallid sõbrad, maailmas ei ole ühtegi inimest, kes teid ootaks. Maailmas ei ole ühtegi teatrijuhti, kellel öösiti, kui uni ära läheb, te meelde tulete nii, et ta närib küüsi ja mõtleb: millal see või see kooli lõpetab ja minu teatrisse tuleb. Nad ei tule teie diplomilavastusigi vaatama.”

Aga sealt edasi ütlen, et te peate ise suutma ennast vajalikuks teha. Neid oskusi ma üritan neile õpetada. Kuidas elus ja teatris hakkama saada.

Mis on hetkel Eesti teatri probleem number üks?

Ma ei tea, kuidas seda niimoodi sõnastada... Minu jaoks on kõige suurem probleem lavastajate puudumine. Noor lavastaja ei julge vastutada, ei julge vastutust enda peale võtta. See mulje on mulle jäänud, olles kuus aastat draamateatri nõukogus ja kuulates selle maja probleeme, vaadates asja ka kõrvalt.

Näete asju lausa nii?

Kusjuures ma näen siin veel üht jälki nüanssi. Ma ei ole teinud statistikat, aga need poisid ja plikad, kes ei ole sisse saanud lavakasse ja meile Viljandis... Nad armastavad siiralt teatrit, maailm on lahti ja nad käivad mööda festivale, aga festivalidel – mina jätsin neil käimise järele, kui sain aru, et seal tiirleb üks ja sama seltskond –, kõik kallistavad ja musutavad üksteist selle eest, millega sa mind täna üllatad, millise jälkusega...

Mu meelest ei suudeta pihta saada sellele reaalsusele, mis planeedil me elame. See on seotud sellega, et just noored on praegu teatris väga ettevaatlikud. Seda ma tajun ja tunnen.

Teine, mida ma tajun, on see, et kui paarkümmend aastat tagasi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda neid tõsiseltvõetavaid naisi, kes tahtsid lavastada, siis praegu tulevad juurde enamasti tütarlapsed. Mul ei ole selle kohta midagi paha öelda, aga see näitab, mismoodi ühiskonnas on toimunud nihe: teater ei ole enam tõe kuulutaja, meeste jaoks prestiižne koht, kus oma mõtetele tuge saab. Ma oma õpilasi näen, lavastajaks pürivad väga andekad tüdrukud. Aga me elame raudselt ikka ju selles isases maailmas, kus ainsaks eesmärgiks on teenida palju raha.

Äkki see on hea siis, kui maailm muutub naiselikumaks?

Mehed võiksid ikka mehed olla. Naiseliku maailma vastu ei ole mul muidugi mitte midagi, ma olen varsti väga vana ja ju ma vajan siis õrna naisekäe hoolitsust, et tütrekesed oleksid mu ümber ja teeksid pai.

Tegelikult see on teema, mille puhul olen mõelnud, et võiks rääkida teatrijuhtidega, kuidas toetada noori, kuidas aidata neil võtta maha oma hirmusid. Hirmud olla ja saada omanäoliseks lavastajaks, iseendaks. Need hirmud on olemas.

Mis aeg praegu kultuurile on?

Kes olen mina praegu? Sellest sõltub ka aja mõtestamine või hoopis aeg mõtestab mind. Kusagil ei ole öeldud, et sõbrad, praegu on see aeg, kus me kõik peame hakkama pätiks. Et praegu on see aeg, kus peab varastama ja valetama. Ei ole seda öeldud.

Kui sa tahad, et sust lugu peetakse, siis pea kõigepealt iseendast lugu. Need lihtsad tõed. Kui sa nende järgi elad, siis kas saad öelda, et ajad on jubedad, vastikud. Jah, on raskemaid momente kindlasti, igal inimesel. Idioot on ehk see, kes on hommikust õhtuni õnnelik.


Elukäik:

Kalju Komissarov

- Sündinud 8. märtsil 1946.
- 1968–1974 Tallinnfilmis režissöör.
- 1974–1986 Eesti Noorsooteatri ja 1989–1991 Ugala peanäitejuht ning 1986–1988 ja 1991–2000 Ugala lavastaja.
- 1986–1995 juhatas Eesti

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare