Kantri alati jääb
Käesoleva kuu 14. päeva varajasest pärastlõunast koguneb Tallinna taha, täpsemalt Vanamõisa kanti seltskond, kelle muusikamaitse on vorminud kantrižanr.
Päevajuht Jaan Elgula leidis kibekiirel ettevalmistusperioodil siiski aega, et üksipulgi esile tuua need põhjused, miks ja mil moel kantrimuusika Eestis siiani elusolemise märke ilmutab.
Country on küll “tõlkes kaduma läinuna” suupärasemaks kantriks muutunud, samas ikka päriselt tõlkimata jäänud. Pole ta ju mingi “maamuusika”.
Muidugi mitte, kuigi originaalse country-muusika tegijate arvamise järgi on see meie-kantri siiski midagi muud. Et ühest küljest väga palju tuttavat, teisalt sootuks üllatavalt võõrast. Aga nende õlakehitus kodumaiseid kantrilauljaid õnneks eriti ei heiduta.
Ehk ongi nii hea. Tõeline country-muusika on ju üsna otsene ameerika muusikakultuuri invasioon.
Loomulikult. Aga las see K-täht olla seal C-tähe asemel. Kui see stiil Eestis levima hakkas, (olen ise seda aastakümneid mänginud), siis püüdlesime alateadlikult ikka selle country (hääldab meelega ameerikapäraselt – J.A.) poole nii palju kui oskasime. Aga välja tuli ikka …kantri.
Nimeta palun mõni K-tähega kantrilugu.
Kas või “Postipoiss”. Sellel on küll “ameerika keeles” väga pikk nimi ja huvi pärast hakkasin originaali jälgi ajama. Läks päris palju aega, enne kui leidsin. Originaalis ikka puhas C-tähega lugu, aga meile lihtsalt …uhke postipoiss sõitis kord maanteel…
Või meie tuntud rahvalik laul “Kaugel, kaugel, kus on minu kodu” ehk “Red River Valley”.
Tegelikult iga laul, millel on kolm tuuri ja mida annab nii-öelda umpa-umpa peale mängida, lähebki meil kantriks kätte.
Kuidas kantrimuusikas kohustusliku pillipargiga on? Sealgi ju omad seadused.
Jah, eks ole siingi reeglid. Süntesaatoriga seda kantrit väga teha ei saa. Kui ei ole sees viiulit, steel-kitarri, bandžot, noh, siis on lugu lihsalt popmuusika. Ükskõik kui hea ta ka on. Mu endagi lemmikpill on steel-kitarr. See, mida klaaspulgaga mängitakse. Kui see ikka taustas sees, on asi hulga õigem. Tegelikult on piir pillivalikus muidugi üsna hägune.
Muusika ise pärit lausa Ameerika lõunaosariikidest. Nashville ju sinnakanti jääb.
Jah, sealsete redneck’ide, farmerite pärusmaa. Eks neid ole ju kujutatud ka kui puupäiseid ja võimukaid talupidajaid, kes oma tarkusega eriti ei hiilga. Sadu filmegi on neist.
Mõnevõrra rassistlikki on see muusika. Mustanahalisi kantrilauljaid leidub vähe.
Seda küll, kuigi viimasel ajal on seegi reegel muutunud. Hetkel kogub maailmas kuulsust ja kuulajaid just mustanahaline kantrilaulja Darius Rucker. Üks viimase aja fenomene, kus igipõline “valge mehe muusika” mustadele üle ja peale läheb.
Pealegi on kantrimuusika sõnum üsna üldine: koduigatsus, loodus, lörriläinud armastus. Siin nahavärv ei loe.
Kui valgetest veel rääkida, siis on minu arust üks ehtne redneck näiteks G. W. Bush. Kui ta just ei oleks olnud vahepeal USA president, siis sõitnuks ta siiani oma kodurantšos ringi kastautoga, mille sees püssi paugutavad naaberfarmerid ja kaks lastud küülikut. Aga … eks neilgi ole ju sees oma süda ja seal omakorda omad valud ja see selles muusikas ju väljendubki.
Tänan põneva ekskursi eest kantrimaailma, üritame teisigi sinna juhtida, täpsemalt tänavustele Harku kantripäevadele. Mis siis seal lahti läheb? Ikkagi 25. korda juba.
Jah, nagu öeldud, saab asi alguse 14. juulil kell kolm päeval. Varajane hakatus on tingitud sellest, et punte on tõesti palju, üks parem kui teine. Nostalgiamaiguline on asi muidugi ka, 25 aastat tagasi ju esimene Harku kantrifestival toimus.
Tahtsime küll väga seekord üles putitada ka tolleaegset lava, aga paraku see ei õnnestunud. Ajahammas ja kohalike joodikute hoolitsev käsi on renoveerimise pöördumatuks teinud. Kogu sündmus toimub Vanamõisas, see, mis jääb sinna Saue taha.
25 – ilus arv. Mõni noor kantrifänn või -laulja polnud siis veel sündinudki. Nende meelest on vist nii mõnigi ülesastuja sauruste ajast pärit.
Kuidas võtta, muidugi on. Kas või Kukerpillid või Ivo Linna. Ka ansambel Apelsin. Samuti püütakse kokku panna kunagist Kapelli, nii et saurusi jätkub.
Küllap jätkub ka nooremaid ülesastujaid?
Muidugi, Luisa Värk on ju eelmistega võrreldes suisa nooruke lauljatar, mis sest et noor ema. Teisi jätkub muidugi ka. Üldse tundub, et noor põlvkond on sellesse žanrisse sisse toonud (oma)rahvalikke motiive ja sugemeid. Tänu muidugi Viljandi kultuurikolledžile, kus selle asja arendust üsna tõsiselt aetakse.
Päris tõsisugemetega kantrimuusikat tänapäeva Eestis vaata et ei tehtagi, aga loodan ikkagi, et neid sugemeid tuleb ja küllap on niimoodi ka sel korral, aga kui uuesti üle korrata siis, nagu ütlesin, Kukerpillid, muide koos Hardi Volmeriga, siis muidugi Marko Matvere koos oma Väikeste Lõõtspillide Ühinguga, lisaks Leemet Onno, Triin Niitoja, veel ansamblid Beergrass, Puhas Vuuk, Robirohi.
Muide, saab osaleda ka kantripidude lahutamatus osas line-dance’is ja küllap on kohalik toiduvalik ka kantrimaiguline.
FESTIVAL
Harku kantri 25
- 14. juulil kell 15 Vanamõisa Vabaõhukeskus (Saue, Harjumaa).
- Esinevad Kukerpillid, Ivo Linna, Apelsin, Kapell, Beergrass, Wallavanem, Puhas Vuuk, Justament, Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Marko Matvere, Hardi Volmer, kaasa löövad Luisa Värk, Leemet Onno, Triin Niitoja, Jaanus Saago, Ly Lumiste, Audru Jõelaevanduse Punt, Johnny Cash Tribute Band jt.
