Lühidalt selgitades käib töö nõnda, et puutüvi tahutakse kirvega seest õõnsaks, põhi tehakse siledaks ja lootsikule avaruse lisamiseks painutatakse seda õõnsusesse tugede lisamisega järk-järgult laiemaks. Kuna kiilu sellisel veesõidukil pole, siis eks jõevoogudes püstiasendis püsimine nõuab vilumust.

Jõematku korraldab Aivar siiski tehases toodetud kanuudega, mis on kerged tassida ja puupaatidest paremini juhitavad.

Järgnevalt kirjeldab Aivar Ruukel, kuidas üks paaditegu käib nii, nagu tegid seda juba muistsed põhjamaade põlisasukad.

Pehmed ja kõvad lootsikud

Eesti metsades kasvavatest puuliikidest sobivad lootsikuks haab ja pärn, mõlemad on pehme puiduga, mis võimaldab pardaid laiali painutada. Sel moel saab poole meetri jämedusest haavapuust meetrilaiuse lootsiku.
Aivar Ruukel

Puutüvest õõnestatud paat on vanim liiklusvahend. Esimesed lihtsad ühepuupaadid valmistasid meie eellased, kes tundsid ainult kivist ja luust tööriistu. Tööriistade arenedes on edenenud ka ühepuupaadi valmistamise tehnoloogia, kui üldpõhimõte on jäänud samaks: tarvis on eemaldada jämedalt tüvepakult liigne puit ja paat ongi valmis.

Põlisrahvad valmistavad ja kasutavad ühepuupaate ka veel tänapäeval mitmel pool üle maailma.

Kiire guugeldamine pildiotsingus annab sadu tulemusi. Need pärinevad kõigilt kontinentidelt, kus kasvab piisavalt jämedaid puid. Otsisõnadeks sobib kasutada näiteks dugout canoe, log boat, einbaum, pirogue, monoxylon, лодка-долблёнка.
Kui lootsiku põhi on ehitamise ajal korralikult paika looditud, hoiab haabjas ennast edaspidi vee peal sirgelt ja liigub kenasti otsesuunas.

Ühest puust õõnestatud veesõidukid jagunevad laias laastus kahte tüüpi, kõvad paadid ja pehmed paadid. Ruhe ehk kõva paadi saab, kui jäme puupakk lihtsalt seest tühjaks õõnestada, paku laius määrab ka ära paadi laiuse. Pehmel ühepuupaadil koolutatakse aga tooriku mõlemad pardad laiali – nii saab paadi laius tüvepaku läbimõõdust pea poole suurem. Samuti suureneb lootsiku kandevõime ja paranevad sõiduomadused. Siinkohal kirjeldame Soomaa malli järgi pehme ühepuulootsiku ehk haabja ehitamist.

Eesti metsades kasvavatest puuliikidest sobivad lootsikuks haab ja pärn, mõlemad on pehme puiduga, mis võimaldab pardaid laiali painutada. Sel moel saab poole meetri jämedusest haavapuust meetrilaiuse lootsiku. Jämedaid ja oksavabu pärni tuleb ette harva, enamik ühepuupaate ehitatakse haavast, sellest ka paaditüübi laialt levinud nimetus – haabjas, haavapuust ühepuupaat. Selgituseks on aga oluline lisada, et haabjateks kutsutakse neid aluseid Soomaal alles viimastel aastakümnetel. Varem pole soomaalased seda sõna kasutatud, vaid on rääkinud ikka lootsikust.

Paadipuu tuleb raiuda õigel ajal

Haabjaks suurepäraselt sobiva puu leidmine pole lihtne ülesanne. Sobiv lootsikupuu on sihvakas, jäme, ümar, sile, oksavaba, sirge süüga. Samuti peab haab olema südamemädanikuta. Ühepuupaate on erineva suurusega, Soomaa keskmised haabjad on viie ja poole meetri pikkused ning veidi alla meetri laiad. Sellise ligi meetri laiuse lootsiku tarvis peab haavatüve jämedus olema ladvapoolsest otsast umbes pool meetrit. Kandevõime on sellisel haabjal kaks-kolm inimest. Kui õnnestub hankida jämedam tüvi, võib ka pikkust proportsionaalselt suurendada.

Viimasel poolsajandil ehitatud lootsikutest suurim on 2005. aastal ehitatud Aasa, mis valmistati 80 cm läbimõõduga tüvepakust. 7,2 meetrit pikk ja 1,4 meetri laiune haabjas kannab vabalt kaheksat meest. Külaajaloost on kahe ilmasõja vahelise ajastu kohta teada fakt, et kõige suurem lootsik olnud Tõramaa Bachmannil – see kandis 13 meest. Kahjuks ei ole andmeid tolle hiidhaabja mõõtude kohta, samuti ei ole ma seni saanud näha ühtegi fotot, mis fakti kinnitaks.

Haab langetatakse talvel, kui puu on n-ö surnud ja mahlad puutüves ei liigu. Kuufaaside silmas pidamise kõrval on lootsikupuu langetamise aja valikul tähele pandud ka tuule suunda. Vanarahva tarkuse järgi tuleb kõik puud, millest tahetakse vettpidavat riista teha, raiuda kõva, s.o loode-, põhja- või idatuulega. Vaadati, et puu langeks vastu tuult, see pidi lootsikut mädanemise eest kaitsma. Usuti ka, et kui tüvi langeb kännust kaugele, saab sellest kiirekäigulise sõiduriista.

Kuigi haabjapuu valitakse välja ja võetakse maha talvel, on lootsiku väljaraiumine ikka kevadine-suvine töö. Harva tehakse seda metsas, puu langetamise paigas. Tavaliselt veetakse puu traktoriga oma elamise juurde või mujale, kuhu ehitusplats luuakse. Puutüvi asetatakse maast lendu, aluspuudele. See annab mugavama töökõrguse ja võimaldab pakku lihtsamalt keerata. Kõigepealt eemaldatakse tüvelt koor. Kooritud pakul tulevad hästi esile ka probleemsed kohad, nagu erinevad ebaühtlused ja oksakohad.

Soomaa lootsik on lameda põhjaga

Määrava tähtsusega etapp lootsiku ehitamise protsessis on põhja valik. Haabja põhjaosa üle otsustamise juures jälgitakse mitmeid tegureid. Kui pakk pole päris sirge, määrab põhjakülje puutüve paine. Samuti arvestatakse oksakohtade paiknemist, mis ei tohiks jääda külgedele, kus parraste laiali painutamisel tekivad pinged ning võivad tekkida praod. Oksakohad jäetakse pigem põhja alla, kus laotamisel vähem pingeid, või tüvepaku ülaossa nii, et need saaks hiljem õõnestamisel välja raiuda.

Soomaa lootsikud on lameda põhjaga, see annab parema ujuvuse ja stabiilsuse. Põhja lameduse saamiseks eemaldatakse tüvepakust umbes viiendik läbimõõdust. Põhi ja lootsiku püstteljed looditakse ja märgitakse paku mõlemale otsale. Seejärel märgitakse põhi paku küljele tahmanööri abil. Põhi raiutakse kirvest ja mootorsaagi kasutades.
Puutüve õõnestamine on paras kirvetöö, mis nõuab siiski omajagu täpsust ja silmamõõtu.

Haabjatoorikule antakse väliskuju, ahter ja vöör voolitakse sigarikujulisteks, sihvakateks ja voolujoonelisteks. Mõlemasse otsa jäetakse nn otsaklotsid, mis jäävad raiumata paadi kuivamisjärgse töötlemiseni. Otsaklotside ümber pingutatakse raudklambrid, mis aitavad vältida otste lõhenemist. Paaditooriku välispind hööveldatakse. Haabja väliskuju otsustab, millise ilme, veel liikumise kiiruse ja sõiduomadused lootsik saab.

Siseplaani õõnestamine on haabjaehituse järgmine etapp. Selle töö juures kasutatakse puusepakirve ja mootorsae kõrval künakirvest. Esiotsa on lihtsam ja hoogsam õõnestada. Täpsem töö algab siis, kui parda paksus hakkab kätte saama. Lootsiku pardad tuleb vesta nii ühtlaseks kui võimalik. Selle saavutamiseks kasutatakse järgmist meetodit: tooriku väliskülge puuritakse kindlate vahemaade tagant ühtlase sügavusega (1 toll) augud. Õige paksus on käes siis, kui siseplaani õõnestamisel augud nähtavale tulevad. Nüüd ei tohi enam sügavamale raiduda. Paksuse mõõtmiseks kasutatakse naasklit. Kui kaks augukohta on välja raiutud, silutakse nendevaheline pind ühtlaseks. Augud täidetakse hiljem puupunnidega.

Pehme puu lubab pardad laiali painutada

Soomaa lootsikutel on viis kaart. Kaarte kinnituseks jäetakse paadis sisemusse kabad. Iga kaar kinnitub kolmele kabale, ühele põhja telgjoonel ja kummalegi parda siseküljel. Põhjakabad asetsevad mööda haabja pikitelge. Otsmised põhjakabad tahutakse välja. Keskmised jäävad pika põhjarootsuna alles ja tahutakse välja pärast laotamist. See nn selgroog on lootsiku laotamisel oluline sümmeetria saavutamiseks. Pardakabad tahutakse kõik välja enne laotust. Kabade kaugus pardajoonest on umbes 15 cm.

Haabja laotamine ehk haabja parraste laiali painutamine on põnev töö, mis nõuab kõige rohkem kogemusi. Küljed laotatakse sõiduriista ruumala suurendamiseks ja õige kuju saavutamiseks. Lootsik asetatakse kahele palgist alusele. Väliskülgedest umbes meetri kaugusele tehakse kogu parda pikkuses maha lõkked. Haabja toorikusse valatakse paar ämbritäit kuuma vett, millega pidevalt sisekülgi niisutatakse. Kui puit on niiskuse ja kuumuse koosmõjul küllalt pehmenenud, hakatakse külgi sõrmejämeduste lepapulkade abil laiali painutama. Järjest pikemate pulkade asetamisega parraste vahele saavutatakse lootsikule vajalik kuju. Laotamine võtab tavaliselt enam kui pool päeva.

Enne parraste toestamist kaartega ning täävi ja ahtri voolimist lastakse lootsikul tavaliselt kuivada, see võib kesta mõne kuu, ehk ka kogu talve. Jääpankade ja kividega kokkupõrgete pehmendamiseks kinnitatakse lootsiku otsadele metallist või tugevamast puidust, näiteks tammest, vits.

Enne vee peale viimist ühepuulootsik tõrvatakse. Kaared tehakse loodusliku lookega kuuse juure- ja tüveosast. Soovi korral võib kaartele kinnitada istmed. Traditsiooniliselt ei ole Soomaa lootsikus istmeid olnud, need on lisandunud tänapäeval, kui haabjate peamine kasutus on jõgedel matkamine. Varem on Soomaal haabjaga sõidetud ainult püsti seistes, andes hoogu ja tüürides pika mõlaga. Kaasreisijatele on istumise alla antud lauajupp või heinatuust.

MIS ON MIS

Allikas: Soomaa.com
Ühe puutüve paat ehk haabjas
Tegu on ühe vanima paaditüübiga, mis on levinud peamiselt soome-ugri rahvaste seas.
Haabjas oli kalastusalusena kasutusel juba kiviajal.
Haabjas tahutakse välja ühest puutüvest, kasutades tavaliselt haava- või pärnapuud (viimasel juhul on paadi nimi pärnjas).
Puu pidi olema pikk ja oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, selle langetamiseks peeti sobilikuks talveaega.
Paadile sobiva kuju andmiseks kuumutatakse haabja pardad lõkete ning tulise vee abil pehmeks ja painutatakse laiali.
Eestis on haabjaehituse kultuur tänapäevani säilinud laialdaste üleujutuste poolest tuntud Soomaal.
Selle ajaloolise sõiduriista tutvustamiseks toimuvad igal suvel Saarisoo turismitalus ehituslaagrid, lisaks saab haabjaga Soomaa jõgedel põnevaid retki ette võtta.
Vastavalt vanarahva uskumustele võis haabjaks valitud puu maha võtta ainult põhjatuulega kahaneva kuu ajal, kusjuures tähtis oli ka, et haab langeks vastu tuult. See pidi haabjat mädanemise eest kaitsma.
Usuti ka, et kui tüvi langeb kännust kaugele, saab kiirekäigulise sõiduriista.