Kaotatud kodud ei jäänud mitte kunagi tühjaks

 (13)

Kaotatud kodud ei jäänud mitte kunagi tühjaks
Mati Hint oma vanaisale, Irtõši kaldale küüditatud Jaak Reidolfile kuulunud Käoste talu juures.Foto: Arvi Kriis

“Rahvusliku ühtsuse” varivalitsuse varjatud ideoloogiaks oli “võrdsemate” eelistamise ja võrdsuse põlastamise maailmavaade ning iseenda eliidiks määramine, tõdeb Mati Hint.

Kui ma aasta tagasi sõitsin Maalehega minu lapsepõlve kaotatud kodude maid ja teid Rõngus ja Aakres, siis pahandas ajakirjanik Ilmar Pallit, et ma ei saanud tagasi oma isatalu: "Niimoodi said NKVD otsused Eesti Vabariigi poolt kinnitatud ja põlistatud. Uskumatu! Aga tõsi... Tahaks loota, et mõni tähtis nina, kellel see kõrgele ja sügavale ulatub, selle ja mõne muu taolise juhtumi tutvumiseks ette võtab. Kas või selleks, et teada saada, kus me elame..." (Ilmar Palli, "Sulalume lõhn sõõrmeis" - Maaleht, 29. nov 2007).

Ei võta enam keegi midagi ette mujal kui ehk ajaloohinnangutes. "Praktiline eetika" määrab, kellele peab jääma õigus.

Kodukaotused Poolas

Just tol ajal kirjeldas Priit Pullerits ühe baltisaksa perekonna kodukaotusi ("Goodbye Stalin. Kuulsa ajakirja toimetaja jõudis Eestist 16 aastaga vabadusse" - Postimees: AK, 1. dets 2007):

"Nõnda astusidki von Bremenid 1939. aasta sügisel koos 836 kaasreisijaga Eestist lahkuva haakristidega kaunistatud Ozeania pardale ning sõitsid läbi tormise öö Poola Szczecinisse. /.../ Järgmisel ööl toimetas rong nad Poznani. /.../ Poola ülikud, kelle villasse von Bremenid majutati, olid just mõni hetk tagasi sealt välja tõstetud, nii et teekanngi, mis hommikusöögilaual seisis, oli veel kuum. /.../

1945. aasta jaanuariks oli aga Punaarmee alustanud Poolas pidurdamatut pealetungi Lääne suunas. /.../ Aeg oli Poola-kodu maha jätta. Nelja hobuvankriga, millele tõsteti kaks tapetud siga, vorstid ja singid, samuti perekonna lauahõbe, alustasid von Bremenid pagemist lääne suunas."

Tundes kaasa von Bremenite ja teiste baltisakslaste kannatustele, ei saa siiski jätta küsimata, mida arvatakse ümberasujate "Poola kodudest" Poolas, kus omanikud ilmselt seljariietes oma kodust välja aeti, ühishauda või koonduslaagrisse viidi, et teha Poolasse ("esiisade maale" - heim ins Reich) saabuvatele ümberasujatele eluruumi.

Ma ei tea, kas von Bremenid tundsid huvi - möönan, et selline huvi võis olla ohtlik - selle vastu, mis sai poola perekonnast, kelle elamisse nad asusid samamoodi, nagu Eestis asusid küüditatute ja oma kodunt seljariietes väljaaetute elamisse NKVD ohvitserid, nõukogude nomenklatuur ja uusmaasaajad. Seetõttu märkan valusalt, kuidas Pullerits kirjutab von Bremenite Poola-kodust ja neljast hoburakendist. Lauahõbeda kohta ei oska ütelda, aga kindel on, et oma "Poola kodusse" ei läinud von Bremenid laeva pealt nelja hoburakendiga.

Panen Pulleritsu kirjutise kõrvale Briti ajakirjaniku George Bruce'i raamatu "The Nazis" (Chancellor Press 1997). Foto allkiri lk 147 kõlab tõlkes nii: "Noor Poola tsiviilelanik läheb külmavereliselt surma, kui Einsatzgruppe natsitimukas teda massihaua serval tulistab. Massiliste hukkamistega tühjendati maapiirkondi, et saksa asunikud saaksid sisse kolida."

Eesti ajaloolased ja ajakirjanikud on natside suhtes märksa leebemad, Pulleritsu tekstis haakristid koguni kaunistasid Ozeaniat.

Hille Tänavsuu on kirjeldanud teise ümberasujate perekonna saatust ("Kodumaa laul oli baltisakslasest proua südames aastakümneid." - Postimees, 19. dets 2007).

Tänavsuu kirjutab, et Nõmmel sündinud Ursula Calenberg lahkus 1939. aastal koos emaga Poola kaudu Saksamaale. Just nagu oleks Poolast lihtsalt läbi sõidetud, et asuda Saksamaale.

Proua Calenberg ise näeb 1939. aastal toimunud lahkumist teisiti.

"Lahkuti suure valge laevaga, mis randus Stettinis, Poola linnas, mille Saksamaa oli okupeerinud. /.../ Mundris sakslane viis meid ühte majja ja ütles: see on nüüd teie korter. Ema avas toa ukse, see oli õudne: laud oli kaetud, aga söök oli pooleli jäänud. Poolakatest elanikud lihtsalt aeti sealt minema, et meile ruumi teha. /.../ See oli mõistusevastane, sest Eestis olid kõik rahvused - eestlased, sakslased, venelased, juudid, sõbralikult koos elanud."

Kaotatud kodud ei jäänud tühjaks

Oktoobris 1992 tuli proua Calenberg koos riigisakslasest abikaasaga tagasi koju - Eestisse; nüüd on tema abikaasa Rahumäele maetud. Proua Ursula elab kaasa eesti rahva saatusele, aga ta mäletab ka vägivalda ja ülekohut ning ei otsi hämavaid sõnu selle pehmendamiseks.

Uus Eesti kirjutas 20. oktoobril 1939, et Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt lahkuvate saksa kultuuri ennastohverdavate pioneeride missiooniks on Saksa kultuuriruumi ülesehitamine Idas. Teati väga hästi, kus ümberasujate "esiisade maa" asub.

Hitleri kutsele järgnenud baltisakslastel valikut enam polnud, enne seda siiski oli. Aga kui paljud neist valisid kolmanda tee - näiteks Rootsi või Šveitsi?

Olen minagi sattunud külas käima korterites, kuhu oli asutud pärast seda, kui need korterid olid tühjaks jäänud või tühjaks tehtud. See tühjendamine võis Eestis Stalini ajal olla sama julm kui "Poola kodude" loomine 1939. aastal.

Mina kaotasin oma rikka isakodu Rõngu vallas 1945. aasta hilissügisel: ema kahe lapsega aeti Maakorralduskomisjoni otsuse põhjal seljariietes kodust välja (ja kaasa ei saanud võtta ka lauahõbedat peale mõne ristimislusika - sedagi salaja), isa oli juba vangis. Kogu elamise võtsid üle uusmaasaajad ja valla võimumehed.

Kui isa pärast vangilaagrit hakkas protsessima, et tema troika-otsuses polnud vara konfiskeerimist ette nähtud ning saavutaski 1956. aastal ENSV Ülemkohtus oma talu hoonetele omandiõiguse tunnustamise, siis oli üks talu üle võtnud uusmaasaaja väga imestunud, et talle tullakse eluaset üles ütlema tema enda kodus, mille Nõukogude võim on talle põliseks andnud. Kas pole see "Poola kodu" mõtteviis?

Minu visalt õigust nõudnud isa ei saanud oma talu hooneid ENSV Ülemkohtu otsusest hoolimata tagasi. Leiti õigemad pretendendid, kellele Rõngu sovhoos taluhäärberi remontis ja mootorratta hinna eest müüs.

Minu kohtuskäimine uue iseseisvuse algusaastatel ei muutnud midagi: Eesti Vabariik tunnustas "heauskse" omandiõigust. Peagi võivad mu isatalu hooned ja sinna juurde kingitud maa minna müüki. Kahtlased otsuste jäljedki kaovad.

Aga oleks võinud minna veel hullemini: kui ma oleksin kuulda võtnud president Lennart Meri soovitust (Postimees, 4. märts 1994) ja kõigest loobunud, siis võiks talusüdame "heauskne" omanik müüki panna ka kunagise suurtalu 60 hektarit põllu- ja metsamaad. Kas see oleks moraalne?

Minu isatalu protsessi ühe osapoole Rõngu sovhoosi esindaja ütles kohtus, et sovhoosil poleks midagi selle vastu, kui ma oma isamaja tagasi saaksin. Aga esimene kohtuotsus tuli alles 1993. aasta detsembris ja siis sovhoosi enam juriidiliselt polnud.

Kommunistidel ei lastud oma vigu parandada

14. mail 1991 Stockholmi Eesti Majas ettekandeõhtul kõnelnud Rootsi majandusime arhitekt ning Eesti krooni kehtestamise komisjoni liige Rudolf Jalakas hoiatas kolhooside kiire laialisaatmise eest. Niisugust asja võis tollal välja ütelda ainult tunnustatud Välis-Eesti majandusteadlane.

Kolhoosid ja sovhoosid oleksid saanud endiste omanike ülekohtuselt ülevõetud ja edasi müüdud-kingitud kodude vaidlusi lahendada, nii et õiglust ei oleks mõnitatud: endine pärisomanik (või järglane) saab oma kodu tagasi ja kolhoos või sovhoos tagab "heausksele" teise elamisväärse kodu. Mina pole küll soovinud kedagi koduta jätta.

Oleks olnud palju pragmaatilisem ja õiglasem, kui kommunistidel oleks lastud oma vigu parandada. Mõnigi endine prominentne kommunist tegi tol ajal ja hiljemgi väga palju ära enda, oma vanemate või oma partei mineviku heastamiseks. Ka kolhoose-sovhoose oleks saanud moraalselt ja seadusandlikult survestada selles suunas. Paljud esimehed-direktorid oleksid püüdnud minevikku heaks teha. Aga seda ei lastud juhtuda.

Isataludega võrreldav juhtus ka Setumaa piiriga. Kui Arnold Rüütlil oleks lubatud Boriss Jeltsiniga kokku leppida Eesti-Venemaa kompromisspiiris, siis oleks Eesti võinud endale saada palju õiglasema ja majanduslikult soodsama piiri (Petseri raudteejaama kindlasti). Kuid tollal taoti ühte rauda: meie ei tagane Tartu rahu piirist.

Polegi midagi ütelda: kui Eesti oleks tol ajal realistlikult loobunud Irboskast ja paarist sealsest eestlaste asunikutalust, selleks et saada kõik muu, siis süüdistataks Irboskast loobujaid praeguseni reetmises. Kui pärisomanikele oleks võimaldatud "heausksetega" mingi mõistlik kompromiss, siis otsitaks praeguseni omandiõiguse järjepidevuse reetureid.

Erinevate kodukaotuste bilanss

Isamaalised praalimised Irboska-tagusel ja Komarovka piirijoonel (vähemalt ühel tõestatud juhul KGB-lase algatusel) lõppesid kõige kaotamisega. Ka "heausksed" toimetavad nende kätte sattunud pärustaludega nagu omanikud kunagi. Keegi ei uurigi, kas niisuguste kaotusteni - aga need tähendavad ka pikaaegseid pingeid ühiskonnas - viis puhtakujuline populism ja poliitretoorika "meie ei tagane" või oli siin ka hämaraid kokkuleppeid.

Minu seisukohalt pole vahet natside poolt baltisaksa ümberasujatele kingitud rikastel "Poola kodudel" ja Eestis kommunistide poolt NKVD-lastele ja uusmaasaajatele põliseks kasutamiseks antud "kodudel". Pole vahet ka natside poolt oma kodust välja aetud või koonduslaagrisse viidud poolakatel ja Eestis kommunistide poolt küüditatutel, vangilaagrisse viidutel ja oma kodust väljaaetutel.

Kui Hitler oleks sõja võitnud, siis oleksid von Bremenid võinud jäädagi oma "Poola-kodusse", aga võib-olla oleksid nad tagasi saanud ka oma mõisa Simunas. Õnneks Hitler ei võitnud sõda, aga kahjuks võitis Ida-Euroopas sõja Stalin.

Ma ei tea, kas too poola perekond jäi ellu ja kas ellujäänud said tagasi tulla oma koju, mis Pulleritsule on juba von Bremenite Poola-kodu.

Mina ei saanud oma isatalu tagasi, kuigi lõpuks Nõukogude Liit kaotas ka Ida-Euroopas. Eesti õigusriik seisab nii "heausksete" omanike kui ka baltisaksa ümberasujate eesõiguste eest lõpuni. Neile, kes on hoidnud selle maa elujõudu, ei ole Eesti riik õiglust pakkunud. Ja õige ongi, sest need ei reeda niikuinii.

Miks 1990ndate aastate alguses nii läks?

Setumaa ja isatalude kaotamine seostub võimu jagamise kompromissiga. Eestiski on teostunud kommunistliku eliidi ja antikommunistliku vastaseliidi liit (vt Bulgaaria sotsioloogi Ivan Krastevi kirjutist "Liberaalse Euroopa kummaline surm" - Möte, 9. nov 2007).

Kommunistide ja antikommu­nistide kompromiss jagas tegutsemisväljad laias laastus nii, et ennast rahvuslasteks, isamaalasteks, vabadusvõitlejateks nimetavad parempoolsed pidid saama poliitilise võimu ning endised teistest võrdsemad kommunistid (praegu kapitalistid) võisid jääda majandusse.

Alus sellele kompromissile loodi 4. novembril 1990, kui ennast "kaheksaks eraisikuks" (neli tippkommunisti ja neli Eesti Komitee juhtfguuri) nimetanud poliitikut kirjutasid alla üleskutsele, mis nägi ette Edgar Savisaare valitsuse asendamise "rahvusliku ühtsuse valitsusega". Näiliselt kukkus intriig läbi, aga tegelikult on see teostunud.

Seepärast tegutsevadki Brüsselis kõige nähtavamalt tookordsed eriti silmapaistvad "era­isikud" Siim Kallas ja Tunne
Kelam. Tookordse programmi relikt on ikka veel (18 aastat!) kestev Savisaare ja tema erakonna vastane pidev poliittund, kuigi põhjust enam eriti pole, sest Keskerakonnaga on peaaegu kõik valmis diili tegema.

"Rahvusliku ühtsuse" varivalitsuse varjatud ideoloogiaks oli "võrdsemate" eelistamise ja võrdsuse põlastamise maailmavaade ning iseenda eliidiks määramine.

Eesti poliitika äpardus nii Setumaa piiri kui ka isatalude osas suurel määral seetõttu, et poliitikat tegid ennast isamaalasteks nimetavad noored radikaalid, kelle põhitrumbiks oli Eesti NSV ja "oblasti" vastane retoorika. Selle tagajärjeks oli Eesti NSV põlistamine mitmes traumeerivas valdkonnas: riigipiir ja isatalude kaotamine
(üldistatud mõttes).

Isatalude osas toetas ebaõiglast lõpplahendust majanduses tänapäevani kestev maaeluvastane suund. Nõukogude võimu likvideeriti maal kolhooside ärastamise meetodil.

Järjepidevus Eesti NSVga

Nende õnnetuste arhitektid tahavad minna ajalukku Eesti Vabariigi järjepidevuse alusel taastajatena. Tegelikult põlistasid nad mõnes lõigus Eesti NSV õigusjärgsuse otse nii täpselt, et Setumaal ei õnnestu isegi Saatse saabast likvideerida ja isataludest jäid omanikud või pärijad ilma Stalini-aegsete kulakuks või rahvavaenlaseks tunnistamise nimekirjade järgi.

Ma tean, kes 1945. aastal minu ema koos lastega meie talust välja ajamise otsustas. Aga ma ei tea, kuidas suunati otsuseid, mis võimaldasid taastatud Eesti Vabariigis jätta Stalini terrori aegsed kodude rekvireerimised jõusse. Ma tahaksin sedagi nimeliselt teada, et mitte teha annetusi nende ausammastele, kes Eesti NSVst võtsid üle kõige halvema järjepidevuse.

Eesti NSVs oli ka üht-teist head, polnud see mingi "oblast". Eesti NSV haridus- ja kultuuripärandi halvustamine on üks osa kampaaniast, mis peab varju jätma Eesti NSV kuritegeliku pärandi seadustamise taastatud Eesti Vabariigis, kus vahetati küll ühiskonnakorda, aga nomenklatuuri ainult laiendati: reformikommunistid ja reformikapitalistid mõistavad üksteist.

"Kommarid ahju!" tüüpi hüsteeria on suunatud nende endiste kommunistide vastu, kes söandavad jätkata poliitikas, mitte kapitalistidest kommunistide vastu. Platsi puhastati just nii palju, kui palju avaliku arvamusega manipuleerimiseks vaja oli. Kommunistlikku eliiti ei olnud ega ole võimalikki tervenisti kõrvale jätta, sest hüüdlausetest ei piisa ajude asendamiseks.

Esimese ja teise sordi õigustatud subjektid

Tõenäoselt ei muuda miski Setumaale ja isakodude pärijatele tehtud ülekohut, aga raske on leppida valega ja võimu jätkuva erapoolikusega.

Sel ajal kui kõigis meediakana­li­tes ässitati ärritatud diskussioo­ni Vabadussamba ja Riigikogu liikmete palkade üle, ilmus päevalehtedes vaevumärgatav lühiuudis (11. märtsil 2008): Riigikohtu otsuse kohaselt hakatakse Saksamaale ümberasunute võõrandatud vara suhtes tehtud avaldusi menetlema. See otsus puudutab ümberasunutele kuulunud majades asuvate sadade perekondade saatust ja nende suhtumist Eesti riigisse.

Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi suur, Soomes juba neljandasse trükki minev ja mitme teaduspreemiaga tunnustatud "Eesti ajalugu" ("Viron historia", SKS 2007) ei varja baltisakslastest ümberasunutega seostuvat: "Minejate uued asupaigad olid Poolalt vallutatud aladel", "Nõukogude Liit maksis Saksamaale Eestis, Lätis ja Leedus oleva Saksa vara eest hüvitisena 200 miljonit riigimarka." (lk 618)

Eesti riigi õiguse (mitte õigluse) kehtestamisel on Eesti oma inimesed määratud jääma teise sordi inimesteks. Selle eest hoolitseb ka Eesti kompromisseliit.


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare