Käre Muhu naine käis kinos nutmas
“Hüljatud” on tõeliselt võimas kogemus – näitlejad ületavad end igas mõttes, ja nõnda, et ka publikul tuleb end veidi ületada.
Enne seda filmi ma ei teadnud, mis asi on filmiseansilt hea emotsiooniga lahkumine. Juba kõikides veebiväljaannetes kiideti “Hüljatuid”. Teadsin, et seal mängib päris suur hulk häid näitlejaid. Samas – mu sõbrad olid kas poole filmi pealt lahkunud või magasid pea terve aja.
Hakkas laulma Hugh Jackman, kes oli tehtud koledaks. Mu esimene mõte oli: miks sa just sellise osa pidid valima? Aga see selleks. Keskendusin siis laulule, mis oli täis meeleheidet ja viha. Kohe esimesest laulust sain aru, et tegin õige otsuse – tulla seda vaatama.
Meenusid filmikriitikute laused meediaväljaandest: kogu filmi rikub ära Russell Crowe’i lauluhääl. Ja siis juba oligi tema kord. No pole ma vast kõige õigem kriitik, aga minu kõrv puhkas teda kuulates. Järgmine mõte oli, et millal nad nüüd siis laulmised lõpetavad ja normaalselt omavahel vestlema hakkavad. Seda ei juhtunudki. Aga nii oligi kõige parem.
Ma pole väga õrna hingega naisterahvas. Pigem selline käreda iseloomuga Muhu naine. Ja siis tuli filmi murdehetk. Jackmani tegelane tegi oma elus kannapöörde. Laul, mida ta laulis kogu hingest, oli nii emotsionaalne, et ka minu silmad läksid märjaks. Ja siis see hakkaski: niipea kui vähegi midagi kurba oli, pisarad jooksid. Isegi kui lauldi armastusest. Ma nutsin ka siis, kui näitlejad pidid solgi sees kõndima.
Mul on ilmselt liiga palju uhkust, et pidasin vajalikuks oma nutmist varjata. Eriti sõbranna ees, keda ma aeg-ajalt silmanurgast piilusin, aga tema ei nutnud. Nüüd lisandus tunnete hulka ka piinlikkus. Piinlikkus, et ise täiskasvanud inimene ja käitub niiviisi. Kokkuvõttes siis üritasin keskenduda kolmele asjale. Filmile, oma tunnete vaoshoidmisele, ja kuna see oli ilmselgelt võimatu, siis lõpuks üritasin varjata neid oma pinginaabri ees. Jäin lootma õnneliku lõpu peale. Lootsin, et saan silmad enne kuivaks, kui tuled põlema pannakse. Enne lõppu see hetk tuligi, aga viimane laul vedas mind totaalselt alt.
Ning siis järsku oligi kõik – film sai läbi, tuled pandi põlema, ja peale minu oli veel hulk naisi, kes nuuskasid ja pühkisid silmanurgast midagi. Ma ei olnudki ainuke ... jumal tänatud. Mu sõbranna oli hoopis ainuke, kes nii tugeva iseloomuga on.
Koju jõudes sain aru, et oma kogu aeg muretsemisega jäi tegelikult nii palju vaatamata. Hakkasin seda guugeldama ja juutuubima. Uskumatu, et kõik need näitlejad on laulud esitanud otse. Ei mingit eellindistust ega midagi. Laulu ajal saatis neid klaver, mis küll hiljem asendati orkestriga, aga see laul ja see näitlemine sinna juurde ... vau.
Need näitlejad on minu jaoks viinud näitlemisoskuse hoopis teisele tasemele. Nüüd nagu tunduks, et niisama mingi loo jutustamine on liiga tavaline.
Päris kindlasti ma vaatan seda filmi veel. Mis puutub nüüd pisarate tagasihoidmisse, siis seekord kavatsen seda mitte teha. Tean, et saalis on kindlasti veel vähemasti üks minusugune. Ma tean ka veel seda, et ma ei lähe sellesama sõbrannaga, sest tal on kivist süda!
VAATAMISMULJE
“Hüljatud” (“Les Miserables”)
- Režissöör Tom Hooper.
- Film põhineb Alain Boublil’ ja Claude-
Michel Schönbergi muusikalil, mis on tehtud
Victor Hugo kuulsa romaani põhjal.
- Stsenaristid William Nicholson, Boublil, Schönberg ja Herbert Kretzmer.
- Näitlejad: Hugh Jackman, Russell Crowe, Anne Hathaway, Amanda Seyfried jpt.
- Film kandideerib kaheksale Oscarile.
