Kas antiikautorid mainisid muistset setu veeteed?

 (17)
Kas antiikautorid mainisid muistset setu veeteed?
Foto: Heiki Maiberg

Narva ja Velikaja jõgi, Peipsi ja Pihkva järv võisid 2000 aastat tagasi moodustada Turunti veetee, mida pidasid mainimisväärseks isegi kuulsad antiikautorid. Selle kaubatee kallastel arenes setu kultuur.

Möödunud sügisel ilmunud koguteoses “Setomaa 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani” kirjutab Pihkva ajaloolane Anatoli Aleksandrov, et jõgi nimega Turunt, mida antiikautorid Ptolemaios ja Herakleitose Markianus mainivad Ida-Euroopa suurte jõgede seas, võib olla muistne Setumaad läbinud veetee.

Antiikautorite kohaselt algas Turunt Ripea mägedest ning suubus Sarmaatia ookeani (s.t Balti mere) Veneedi lahte.

Selle jõe all võisid Ptolemaios ja Markianus silmas pidada mitte mõnd konkreetset jõge, vaid veeteed, mis hõlmas Narva jõe, Peipsi ja Pihkva järve, Velikaja jõe ning selle ülemjooksu lähistel algava ja Väinasse suubuva Polota jõe, arvab Aleksandrov.

“Viimase kesk- ja ülemjooksul, Velikaja, Lovati ja Väina ülemjooksu veelahkmeala piirkonnas leidub mitmeid vastavaid toponüüme, sh kahe lahusmaatükina paiknev Turuntovo vald,” kirjutab Aleksandrov oma väite toetuseks. “17. sajandil nimetavad Velikajat Turuntiks oma reisikirjades ka Augustin von Meierberg ja Jacob Reitenfels. Velikaja jõe alamjooksul Turunti-toponüüme pole, kuid Turuntovo-nimeline koht on teada Velikajasse suubuva Kudepi jõe vastaskaldalt (Turuntovo, Turantov Bor).”

Kui Turunti veetee kulges tõesti praeguse Eesti idapiiril, siis ei pruukinud see tähendada üheselt määratletud marsruuti, vaid võis hõlmata mitmeid paralleelseid veeteid. Viimased võisid muiste olla aga märksa paremini laevatatavad kui tänapäeval.

“Mööda Optjoki jõge ja Smolkat kulgenud ning ka Irboska linnamäest möödunud veetee võis kaugemas minevikus olla märksa paremini läbitav kui nüüdisajal.

Veel 1977. aastal püsis Leeskas pärimus sellest, et Optjoki jõgi oli kunagi suur ja seal sõitsid laevad, linnuse lähedal jõe kaldal toimus aga “vibu ja noolte aegadel” suur lahing,” kirjutab Aleksandrov.

Ajaloolane märgib sedagi, et nii Irboskast veidi edela poolt olevalt soiselt alalt algav Smolka oja kui ka Optjoki jõgi, milleks oja üle läheb, on varem kandnud nimevorme Isa, Issa, Iseja või Isajõgi. Sõnad “isa” ja “iso” on omavahel etümoloogiliselt seotud soomeugri sõnad ning seonduvad mõistega “suur”.

Sama nime kannab ka Lõuna-Pihkvamaal asuv Issa jõgi, mis suubub Velikaja jõkke ning mida võidi pidada Velikaja jõe alguseks. Selle nimekuju esinemine suure veetee kahes eri osas lubab arvata, et antiikmaailmas Turuntina tuntud veeteed kutsusid siinsed soomeugrilased Isaks.

Läinud nädalal Õpetatud Eesti Seltsis raamatut tutvustades märkis kogumiku üks autoreid, Tartu ülikooli ajaloolane Heiki Valk, et paiknemine kaubatee ääres ei võimalda setusid kuidagi pidada ääremaaelanikeks, nagu tegema kiputakse.

Vastupidi, setud elasid ja kujunesid aktiivses suhtluses teiste rahvastega ning nende võime säilitada oma kultuur kahe tõusva regionaalse keskuse — Irboska ja Pihkva vahetus mõjualas — väärib imetlust, lausus Valk.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare