Kas Arturi hirv elab veel?

Ma muretsesin lapsena hirve pärast, kes ojal joob, endal meel muretu. Haprast hirvest laulnud Artur Rinne pärast hakkasin ma muretsema aga alles mõni päev tagasi Viljandi teatris Ugala.

Artur Rinne tuleb lavale, aga see pole see Artur. See on hoopis Jüri Aarma, elupõline näitleja, laulja, toimetaja ning ajakirjanik. Ta pole ju üldse Rinne moodigi!

Aga mismoodi on "Rinne moodi"? Või miks me veerandsada aastat surnud meest hakkame üldse uuesti lavale vinnama? Kas keegi veel üldse mäletab teda?

Mäletatakse. Olgu kinnituseks kas või saalitäis rahvast Ugalas. Ja veel hulk saalitäisi, kel pilet küll juba käes, aga õige kuupäev veel mitte.

Pilet minevikku

Pilet etendusele "Arturi laulud ja aastad" on kõige lihtsamas keeles öeldes pilet minevikku. Aega, mil aas haljendas ning kägu kukkus raal. Ning Eestimaa jõed olid veel nii puhtad, et hirved neist rahuga juua ning oma peegelpilti imetleda võisid.

Õigupoolest on "Arturi laulud ja aastad" isegi kahekordne peegeldus. Esiteks peegeldub meile lavalt vastu Artur Rinne teine noorus, umbes 50aastase mehe vangilaagri-järgsed aastad.

Sealt veel aastat kolmkümmend tagasi (või siiski edasi?) peegeldub noor ja ambitsioonikas Rinne, Narva poiss, kes tahab Estonia ukse hooga lahti ja hiljem kinni lüüa, maandub aga lõpuks plaadipoe müüja kohal.

Tõusmistele ja ma(a)n­du­mis­tele vaatamata oli Rinne populaarne kõikidel aegadel ja väga paljude seas. Või nagu kõlas mehe omaaegsete kolleegide-konkurentide hinnang, et kuulsat lauljat peaksid teadma "kõik linna litsid ja voorimehed". Voorimehi praegu enam pole, tõdetakse näidendis...

Au hind

Voorimehi pole, aga au mõiste on endiselt. Ning ka au hind ehk see, mida sa oma ande tunnustamise eest vastukaubaks müüd.

Noor Rinne sai üle Eesti kuulsaks rahvalike laulude esitajana, andes vastu võimaliku tippsolisti karjääri ooperiteatris. Aga mida pakkus vangilaagrist naasnud "vanade aegade kuulsus" vastukaubaks selle eest, et ta sai taas esineda rahva ees, uhke ameti ETVs ja lisaks veel välissõidud?

Otsest vastust me näidendist ei saa. Küll saame tõdemuse, et igaüks käib oma teed ja valib selleks vahendid. Ning et ühtviisi raske on seista, vatijopp seljas, vangilaagris ning dirigendikepp käes, laulupeojuhi puldis.

Veel saame me teada ühe pikantse eraelulise seiga. Et Rinnel oli... Aga selle eest ei mõista näidendi autor Mati Põldre meest sugugi hukka. Pigem on see lunastus, taevakaart puudutav heleda auraga ingel.

Et mis sel Rinnel oli? Minge Viljandisse ja vaadake. Lisaks näete ka, et Artur Rinnesid on laval tegelikult kaks. Vana ehk Jüri Aarma ja noor ehk Juss Haasma.

Üks on teise peegel, ja vastupidi. Ning mõlemad laulavad. Noor püüdlikult noote otsides, vanem seevastu kuulajate tundlaid kobades, end roiete vahelt sisse pressides ja siis valusa sähvatusena südant puudutades.

Valus sähvatus võis tulla ka sellest, et Rinne oli mu isa lemmik. Alates nn kodanlisest ajast laulja surmani aastal 1984 ja edasigi. Nii kasvasingi teadmisega, et "Mets mühiseb" pole lihtsalt üks laul, et hirve seal oja ääres võib küti kuul ka tegelikkusest tabada.

Võib-olla seepärast pole minust saanudki jahimeest.

Ugala saalis aga ma hirve pärast enam ei kartnud. Pigem puges mu hinge hirm nii ammu surnud Artur Rinne kui ka kõigi teiste pärast, kes me laulma, armastama, kokkuvõttes aga läbi tõeste ning valede valikute oma elu elama peame.