Samamoodi ei suuda mina Eesti filmiaastast meenutada suurt midagi peale oktoobris kinodesse jõudnud “Püha Tõnu kiusamise” või PÖFFi. Kirjanduse puhul meenuvad esmalt äsja loetud asjad…

Lõppeva aasta sündmus number üks

Siiski meenub üks kirjandust ja massikultuuri siduv nähtus, mis ongi tänaseks pea aastapäevad kestnud ja mis on tekitanud ka piisavalt poleemikat, et pretendeerida kui mitte aasta kultuuri-, siis kindlasti aasta kirjandussündmuseks number üks.

Selleks on ETV luuleminutid.Ma pole käinud ühelgi kirjandusüritusel, kohtumisel lugejatega või kirjanike koosviibimisel, kus vähemasti korra poleks keegi tõstatanud teemat ETV luuleminutite kohta.

Küll küsitakse, kes on valinud luuletajad, küll seda, kes luuletused. Või vaevab mõnda luuletajate vanus, kedagi jälle välimus, aga ka diktsioon.

Suurt hulka piinab poeetide keelekasutus ja paljud on häiritud rohkest vabavärsi kasutamisest. Kindlasti leidub inimesi, kelle meelest poleks luuletusi eetrisse üldse vaja. Kuid on sääraseidki, kelle meelest kuuleb luulet liiga vähe.

Lühidalt: pole olemas ühtki mõistlikku või ebamõistlikku arvamust, mida nende luuleminutite kohta poleks avaldatud. Ja see on juba iseenesest tähelepanuväärne.

Luuleminutid pakuvad igale maitsele midagi

Luule pole kindlasti olnud pikka aega nii üldrahvalik. Nojah, võib-olla ei maksa ka praegu arvata, et ta oleks hoobilt muutunud üldrahvalikuks.

Kuid tõsi see on, et paljud, kes muidu Eesti nüüdisluule vastu erilist huvi üles ei näitaks, on seda ometi sunnitud tegema — loevad ju meie poeedid oma loomingut ette parimal eetriajal.

Ilmselt ongi põhjus, miks ETV luulesaade sellist poleemikat on tekitanud, just selles, et ilma igasuguse eelneva ettevalmistuseta leidsid paljud televiisorite ette kogunenud silmapaarid end silmitsi Eesti luulega nii, nagu see anno domini MMIX parasjagu on: kohati sotsiaalne, kohati ülimalt isiklik, kohati kõrg-, väga tihti aga kõne- või suisa madalkeelne, kohati kirjanduslikkusest läbi imbunud, kohati aga näiliselt hooletu, pealiskaudne ja kerglane.

Pole siis ime, et nii mõnigi televaataja oli šokeeritud.

Nii elu kui kultuur võiksid püüelda harmoonia poole. Iseasi muidugi, kuidas saavutada harmoonilist enesetunnetust maailmas, mis piitsutab meid üha enam tarbima esemeid, elamusi ja tundeid.

Võib-olla tõesti just šoki abil? Kuid selleks jällegi šokeerib ETV luulesaade liiga vähe — on selle koostajad mõelnud nii eri vanuserühmade kui ka lihtsalt erineva kirjandusliku maitsega luulepubliku peale?

Mistõttu võib öelda, et ei, šokk pole eesmärk. Ja seda huvitavam ongi tõsiasi, et paljud on lasknud end šokeerida.

Kas me elame tõesti šokiühiskonnas, kus kehtib šokikultuur? Kas meie kirjandus on šokikirjandus? Arvan, et mitte.

On muidugi autoreid, kelle looming selle peale üles on ehitatud. Samuti on autoreid, kes sääraseid momente rohkem või vähem oskuslikult ära kasutavad oma loomingus, mis muidu ehk šokeeriv polegi.

Pigem on ikkagi asi selles, et kirjanikud ja nende lugejad ei näi täielikult jagavat ühte reaalsust. Kirjanike maailm ja nende tõekspidamised ei haaku päriselt lugeja maailma ja tõekspidamistega.

Triviaalne tõde, iseenesest. Kuid ETV luuleminutite tähtsus ei seisnegi mitte selles, et see välja on toodud — nii labasel eesmärgil poleks sellel mingit mõtet olnud, siis oleks piisanud ka ühest ajaleheartiklist, mis antud mõttetera välja hõisanuks.

Eesti kultuur on ainuomane vaid meile

ETV luuleminutite tähtsus seisneb kontakti loomises lugejaga. Mitte kui kahe teineteist mõistva inimese dialoogi, vaid kultuurikontakti mõttes. Ja see on sissejuhatuseks, mis võib endaga kaasa tuua maailma muutumise.

Selles, et kõik uus ja võõras omaks võetakse, pole loomulikult veel mingit iseväärtust.

Vastupidi, see võib isegi olla halb, sest enda läbiproovitud elumudelid ja toimetulek on alati midagi enamat pelkadest praktilistest võtetest — nad on maailmatunnetuse nähtav ja puudutatav vorm.

Et aga paljude televaatajate kirjandustunnetus erineb paljude luuletajate omast, siis seisame silmitsi olukorraga, mida kuidagi tervitatavaks pidada ei saa.

On ju televaatajaid, kes ei mõista luulet, nagu ka luuletajaid, kelle looming polegi laiadele hulkadele mõeldud.

Vaatamata sellele peaks mõlemaid ühendama tahe, et Eesti kultuur püsima jääks.

ETV luuleminutid näitavad, et 1960ndatel alanud luuleuuendus, vabavärsi ja otsekõne tulek luulesse pole ikka veel jõudnud paljude luulelugejate südamesse.

Et luuleminuteid puudutav diskussioon leiab aset ka pro-saistide, kunstnike ja lihtsalt kõnealuses saates mitteosalevate autorite seas, näitab, et olukord pole lootusetu.

Vastupidi, olukord on esiteks lootustandev ja teiseks on luuleminutid tulnud väga õigel ajal.

Nimelt on Eestis olemas väga head institutsioonid, mille abil on igal kirjandusest vähegi huvitatud inimesel võimalus kirjanduselus kaasa lüüa, avaldada oma arvamust ning tutvuda teiste arvamustega.

Juba aastaid on toimunud Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu korraldatud sügisringsõit “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”.

Iga aasta detsembris leiab Rahvusraamatukogus aset kirjandusfoorum “Paabeli raamatukogu”, kuhu tuleb arvukalt kokku kirjanike ja lugejate vahelüli rolli täitvaid raamatukogutöötajaid.

Tallinnas ja Tartus toimuvad regulaarselt kirjandusüritused ning alates tänavu kevadest on kummaski linnas kevaditi oma kirjandusfestival.

Hammast ihuvad ka kunstnikud

Ning just tänavu, mil kõik need üritused on end suuresti juba sisse töötanud ja saanud väga paljudele inimestele harjumuspäraseks, läksid eetrisse ka ETV luuleminutid.

See on tähelepanuväärne, sest televisioon on ülivõimsa meediumina miski, mille tähtsust kultuuripildi kujundamisel ei saa alahinnata.

Seda tõendab ka aktiivsus, millega televaatajad on rutanud kõikjal Eesti luule küsimustes sõna võtma ja uut infot otsima.

Esimene kultuurikontakt on toimunud, vahendid ja kanalid põhjalikuma dialoogi tekkeks on olemas.

Seega on 2009. aasta mõjunud Eesti kirjanduselule väga hästi ja virgutavalt ning pole ime, et luuleminutitega võrreldavale formaadile ihuvad hammast ka kujutavad kunstnikud.

Väiksemates seltskondades on toimunud ka arutelusid proosalugemise võimalikkuse üle teleekraanil.

Iseenesest võiks see kõik ju olemas olla — nii saade, kus luuletaja loeb oma luulet, kunstnik seletab lahti oma pilti või kus romaanikirjanik pakub maitseproovi oma teosest. Võiks.

Aga kas see on ka reaalne? Kas publik suudab korraga nii palju kultuuri seedida?

“Luuletus”

- Eetris pärast “Aktuaalset kaamerat”.

- Igal õhtul esitab üks eesti luuletaja ühe oma luuletuse. Segamini on paisatud elavate klassikute ja noorte tekstid.

- Toimetajad Jürgen Rooste ja Joonas Hellerma.

- Režissöör Maarja Pärsim.

- Juhtoperaator Anna Stepanova.

- Tegevprodutsent Kadi Priske.