Kas muda teeks Noarootsi rikkaks?

Pea sajandi jooksul läbimatuks muutunud rännuteel tuleb ka kuidagi hakkama saada.

Kui Gustav Vilbaste kodumaarändude järjega teise raamatu neljandasse osasse jõuame, võtab meis maad kerge nõutus – ega Haapsalust Sutlepa lahte muidu ei pääse kui paadiga. G. V.: Haapsalu laht on oma soppidega – meredega – väga omapärane nähtus. Suuremalt jaolt on laht madal, mudase põhjaga. Ranna ääres lähevad pikad käärud sügavale maa sisse, sünnitades seal mitmekujulisi lõukaid, kus vesi nii madal, et kuidagi võimalik ei ole sõita hariliku meripaadiga, millel teravam põhi, kõrgem andur, kiil. Sellepärast tarvitatakse siin harilikult ruupa, madalat laiapõhjaga paati, kuid ka sellega ei saa sõudes või udjaga tagant tõugates igal pool kaldale, vaid ruubal tuleb tihti selleläbi raskust vähendada, et ise jalgupidi sisse minnakse ja sõiduriista järele veetakse.

Mõnus soe muda

Ei ole alles enam ruupasid ega võimalik sõita isegi nendega mööda “meresid”. Need on maatõusuga päratult madalaks jäänud ja muda täis. Sedasama muda, mis Haapsalule kuulsust on toonud. Just meie käigu ajal juulikuus kavandatakse linnas korraldada Quinnessi rekordit taotlev üritus, mil 51 inimest mähitakse mudavannis mõnusasse sooja mädamuna järele lõhnavasse mudasse. Ajal mil Gustav Vilbaste Haapsalu raudteejaamast oma matka alustas, kõndis kusagil sealsamas ringi koolinõunik Ernst Enno. Võib-olla seadis ta just siis vaimusilmas kokku esimese salmi luuletusest “Üks rohutirts läks kõndima...”. Mõni aeg hiljem, 1924. aasta 11. mail läheb siit eetrisse Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilaste esitatud 1 tunni ja 10 minuti pikkune raadiokontsert – esimene Eesti ringhäälingu ajaloos.