Kas raha haisu vastu saab?
Et Tallinn paljudele raha ja käest kaduva aja järgi haiseb, pole mingi ime. Et siin aga ka inimese enda algatusel elusa kultuuri leeki ülal hoitakse, on hoopis teine lugu.
Neil päevil on mitugi punkti linnaruumis ergastunud lausa festivalimõõtmetes kultuurisündmuseks. Kõik algas läinud nädalavahetusel, mil Telliskivi kvartalis kirbufestivali peeti – terve päev otsa sai laadalt endale vanakraami, rõivaid ja raamatuid hankida, laval aga astusid üles noored bändid ja veidi vanemad luuletajad (kes ka veel üldiste normide järgi täitsa nooreks passivad).
Telliskivi linnak on ise elule tõusnud – tegusate inimeste toel on sääl palju bändide prooviruume, pea iganädalane laat, ümbruskonnas mitu väärt söögikohta, loovate inimeste ajutisi staape ja peakortereid. Seekordselt festivalilt leidis siinkirjutaja mitu uut bändi, tulevikulootust, kel kõrv tasub pääl hoida – tõsi, noorte bändide nimed ja koosseisud kipuvad muutuma, nii et esialgu tuleb ka silmamälu appi võtta, et järgmine kord samu tegijaid uues kuues tabada.
Telliskivist tunduvalt kauem on (Madara ja Tulika tänava vahel) tegutsenud Polymeri kultuuritehas, kus leidub kunstisaale, kunstnike stuudioid, samuti prooviruume.
Ka Polymer peab oma festivali, seda 2. septembrini välja. Avatud on näitused, õhtuti saab kuulata noori bände, vaadata kunsti-performance’eid, näha kino/videoprogrammi.
Muu hulgas leiab esoteerilisemate huvidega inimestele aset ka nt Paavo Matsini alkeemia õpituba. Arvestades seda, et ta on kirjutanud eesti kirjanduse põnevaimad alkeemia-alased raamatud, on see väärt ettevõtmine.
Polymer on küll veidi rohkem kunstirahva pesa, aga linnakodanikele täiesti avatud, nii et pelgama ei pea.
Palju rahvalikumal, igamehe enda tegemise tasandil asub Uue Maailma tänavafestival. See Tallinna vaba vaimu ja boheemluse pesa sünnitab festivali juba kuuendat aastat järjest,
1.–2. septembril. Loodetavasti festival mahult-mastaabilt enam ei kasva, sest viimastel aastatel on programmi ja paiku olnud rohkem, kui ühe lihtsa inimese jalad ja vaim tallata jaksavad.
Jalgrattaparaad, tänavaetendused ja tsirkusenumbrid, laat ja hoovikohvikud, kontserdid mitmel laval, õuedel-tänavais, pikad luulelugemised (Vaeste Kirjanike Maja hoovis võib näha nt Jaan Pehu lava, kus kahe päeva jagu programmi välja hõigatud – eesti ja soome poeete ja muusikuid). Kusjuures ei saa välja mängida peaesinejaid – kuigi noored bändid nagu August Hunt ja Tenfold Rabbit toovad kindlasti oma publiku kohale, on staar sel festivalil ikkagi too Uue Maailma kant, kogukond, keda käivitab sisemine mootor.
Kuidas meie, eestlased, sellesse suhtume? Kas me tõmbame nina vingu, sest tänavad on karnevalikära täis ja uneaeg võib tunnikese-paari võrra lükkuda? Või rõõmustame, et kodukant on suuremale liiklusele kinni pandud, lapsed võivad tänaval jalgpalliturniiri taguda või meistrite käest malet õppida, viie tänava ristil korraldatakse hommikuvõimlemist ning Budakojas saab juba mitmendat aastat järjest mediteerida?
Harvad on korrad, kui ma oma kodulinna üle uhke olen, aga Telliskivi loomelinnak, Polymeri kunstistuudiod ning Uue Maailma kant täidavad mind hetkeks helde värinaga: saab sellelegi linnale veidi elu sisse puhuda, saab siingi seista vastu nüriduse võidukäigule ja tollelesamale ... raha ja kiire aja haisule.
Tallinnas on palju pisikesi linnu, mis hingavad ja elavad oma elu. Neis linnades on kodanikke rohkem, kui me loota oskame.
