Kas sa oma elulugu ikka mäletad?
“Huvi pakub just see, kuidas inimene mäletab iseennast ajas ja kuidas ta seda aega kirjeldab,” selgitab kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi teadur Rutt Hinrikus, kes vastutab ka elulugude kogu eest. Ja kuigi eelistatum on terve elu kirjapanek, ei ütle muuseum Hinrikuse sõnul ära ka vaid ühe eluetapi meenutustest.
“Kui millestki ära ütelda, siis saja aasta pärast võib selguda, et oleme sellega suure vea teinud, seepärast on parem koguda rohkem.”
Kuigi kirjandusmuuseumi juures tegutsev ühendus Eesti Elulood sai alguse 1996. aastal, on eestlased oma lugusid üles kirjutanud ja muuseumile saatnud varemgi — mälestuste nime all.
1989. aasta suvel tehtud üleskutse peale “Kas sa mäletad oma elulugu?” laekus aasta lõpuks muuseumisse sadakond eri pikkusega lugu.
Soomlaste eeskujul
Peagi hakati soomlaste eeskujul korraldama eluloovõistlusi, mis innustasid huvilisi veelgi. Esimesele võistlusele “Elulood armastusest ja seksist” saadetud lugude põhjal valmis Merle Karusool menukas lavastus “Kured läinud, kurjad ilmad” ja aasta hiljem samanimeline elulooraamat.
Seni toimunud kümmekonnast eluloovõistlusest on kõige suurema jälje jätnud aastatuhande vahetumise eelne “Sajandi sada elulugu”, kuhu laekus 232 lugu.
Kogutu põhjal ilmus kümme aastat tagasi tuhandeleheküljeline kaheköiteline valik “Eesti rahva elulood”.
“Kuna hulk häid elulugusid sinna ei mahtunud, ilmus 2003. aastal veel kolmaski köide,” ütleb Hinrikus.
“Läinud aastal saime üle saja töö teemal “Mu mälestuste Soome”, kus inimesed kirjeldasid oma esimest Soomes käimist. Muide, Soomes kogutakse samalaadseid mälestusi Eesti kohta.”
Elulugu pole ilukirjandus
Nüüdseks on kirjandusmuuseumis tallel olevate autobiograafiliste mälestuste hulk lähenemas 3000-le.
Rutt Hinrikus rõhutab, et mida vähem on need mina-vormis jutustused ilustatud, seda rohkem peegeldavad nad aega ja kõike seda, mida inimene on elus kogenud. Ja lisab, et muuseumi kogudes on siiski ka ebatraditsioonilisse vormi valatud lugusid — nii koomikseid kui luuletusi.
“Hea tulemuse saavutamiseks on luulevorm väga keerukas,“ tõdeb Hinrikus. “Sest olulised on täpsus ja üksikasjad. Seda kõike riimi panna on väga raske.”
Tulevikuplaanidest rääkides märgib Hinrikus, et tahaks inimesi ärgitada tööbiograafiaid kirjutama. Neis tuleks võimalikult põhjalikult kirjeldada, miks inimene valis oma elukutse, mida töö on talle tähendanud, kuidas ta on seda teinud.