Kas Vladimir Putin on vepslane?

 (101)
Vladimir Putin
Vladimir PutinFoto: ALAIN JOCARD, AFP

Eesti üks tuntumaid soome-ugri asja ajajaid Jaak Prozes sai valmis vahva raamatu, millel üliintrigeeriv pealkiri: “Kas Putin on vepslane”.

Jaak Prozese raamat jõudis avalikkuse ette just aastal, mil Eestis Obinitsa külas asub soome-ugri kultuuripealinn. Just intrigeeriva pealkirja tõttu sai Prozese raamat juba enne ilmumist venekeelse ajakirjanduse huviobjektiks.

Kui pikemalt mõelda, on Venemaa president Vladimir Putin sadadest väikerahvastest soomeugrilastele pühendanud hoopis enam tähelepanu kui teistele. Ma ei pea silmas üksnes hõimlaste kongressil Hantõ-Mansiiskis osalemist, vaid ka Kremli raha eest suurejooneliste soome-ugri keskuste ehitamist. Soome-ugri asja õiget moodi, Kremlile sobilikult edendamist. Püüet just soome-ugri näitel muule maailmale tõestada, kui hästi elavad Venemaal väikerahvad. Äkki see polegi juhuslik?

Täieline lipumaailm

Aga hea pole üksnes raamatu pealkiri, vaid ka sisu. Täpsemalt öeldes valik Prozese elujuhtumeid ugrimugride maal, mis tipnevad kuulsa küsimusega Putini kohta. Ja vastuse Putini vepslaseks olemise kohta saab ikka raamatut lugedes.

Seotud lood:

Me hõimlaste soomeugrilaste eluolust kirjutatud raamatud võib laias laastus kaheks jagada. Ühed on aatelised ja teaduslikud. Aga samas tavalugejale igavad. Lisaks veel depressiivsed ka, sest ütlevad kümnel eri moel ära, et enamikul soomeugrilastel siin ilmas enam väga pikka pidu ei ole. Rahvad venestuvad, joovad end surnuks, kaotavad keele, meele ja kultuuri.

Eks sama ütle ka Prozes oma raamatus, kuid teeb seda muhedal ja mõnusal moel. Justkui soomeugriline jutuvestja kusagil lõkke ääres. Küsides: kes on härra Snabili Vobski? Või et: miks te venelasi taga kiusate? Jututeemasid on teisigi. Näiteks: kuidas meid arreteeriti ja ei arreteeritud ka. Mari Tasmaania saarelt. Venelane tahab olla eestlane. Mustlane tahab olla marilane. Või siis: kuidas ersad eestlastele aatomipommi kinkisid ja handid Hiinale sõja kuulutasid. Need on vaid mõned raamatu peatükkide pealkirjad. Lustilised ja paljulubavad, aga kui sisse minna, siis ka piisavalt sügavad.

Just neile, kes tahaks oma soome-ugri juurte kohta mõndagi teada, aga samas ei ihka läbida sõna “meri” kordumise seaduspära kõigis hõimlaste keeltes, on Prozese raamat paras lugemisvara. Soovitan soojalt ka Eesti koolidele, kus hoolega tähistatakse Jaak Prozese poolt lipupäevaks muudetud hõimupäeva, aga tihtipeale ollakse kimpus, kust leida hõlpsalt loetavaid ja väga huvitavaid materjale hõimlaste kohta. Nüüd on need olemas, rõhutades taas tuntud tõde, et lihtne ei pruugi veel olla lihtsustatud.

Lipukollektsioon

Omaette väärtus on seegi, et kaante vahele on jõudnud täielik soome-ugri lippude kollektsioon. Ainukese puudujäägina võib esile tuua soome-ugri seni veel mitteametliku, kuid jõudsalt pooldajaid koguva ühislipu puudumise. Aga ju saab see Prozese järgmise soome-ugri raamatu kaanepildiks. Igatahes väitis autor rahvusraamatukogus toimunud esitlusel, et ta kavatseb nüüd aina enam aega just raamatute kirjutamisele pühendada.

Repro