Kaspar Pokk – noor ja agar reporter
***
Kaspar Pokk, kui suur on ühe maakonnareporteri koormus Kanal 2 uudistesaate tegemisel?
Minul näiteks on päevi ja ka öid, kus tuleb nagu orav rattas ringi joosta, samas on muidugi ka rahulikumaid aegu, mil saab veidi hinge tõmmata.
Kuna ma olen suhteliselt püsimatu ja liikumist armastav inimene, siis ei salli ma lihtsalt niisama istumist ja mitte millegi tegemist.
Mis on olnud viimase aja põnevamad juhtumised-leiud reporteri töös?
Viimase aja üks toredamaid lugusid oli kindlasti Järva- ja Harjumaa piirialalt Noku telkimiskohalt, kus filmisin matkajaid.
Nad on tublid ja tuntud eestlased, kes matkasid Eestit läbival 370kilomeetrisel matkarajal. Nende positiivsus ja külalislahkus jätsid hinge väga toreda jälje.
Näiteks kui kätte jõudis söömise aeg, siis ei olnud mingit vaidlemist – ka mina istusin koos nendega lõkke juurde ja lasin hea maitsta. Aga kogu atmosfäär tegigi ühe loo filmimise väga eriliseks.
Kuidas sobib teile Reporteri meelelaad ja meelelahutuslik vaim?
Kindel on see, et kõikidele ei saa meeldida ja õnneks on Eestis piisavalt võimalusi, et end uudistega kursis hoida. Kellele meeldivad ETV uudised, siis temale ei pruugi meeldida “Reporter” ja vastupidi. Minule isiklikult meie saade meeldib. Kogu meeskond teeb tööd suure pühendumusega ja asja kallal ollakse hingega.
“Reporteri” üks eesmärk on näidata musta ja valge juurde ka värve, tuua nii uudiseid kui ka meelelahutuslikke lugusid inimestele lähemale ning pakkuda vaatajatele võimalikult mugavat äraolemist televiisori ees.
Ära ei tohiks muidugi unustada, et “Reporter” ongi oma vaatajate jaoks jagatud kahte osasse – esimene on tõsisem uudiste pool ning teine meelelahutuslikumas vaimus.
Tavaliselt kipub väljaspoolt suuremaid linnu saabuma pigem muserdavaid teateid.
Maakohtade elu tuleks näidata ikka läbi värvikate inimeste, kohtade või juhtumiste.
Kahjuks ei tea me kõike ja kõiki ning tegelikult võiksid inimesed ka ise rohkem teada anda, kui kusagil on midagi toredat, mida võiks kogu Eestile näidata.
Ühendust võetakse põhiliselt ikkagi siis, kui kellelgi on mure või kui mingile ettevõtmisele on reklaami vaja. Siis üritatakse iga hinna eest meediat kohale meelitada.
Mul on alati hea meel teha Kesk-Eestist mõni tore ning südamlik lugu. Aga jah, mingil põhjusel kipuvad just krimiasjad rohkem kõneainet pakkuma. Võtame näiteks süütamised või purjus peaga sõitmine. Meedias räägitakse pea iga päev roolijoodikute “saavutustest”, mis on lõppenud kas plekimõlkimise või halvemal juhul lausa kellegi surmaga.
Kõik mõtlevad, et minuga ei juhtu nii, aga ma ei saa aru, miks ei ole suudetud õppida teiste vigadest, miks iga järgnev purjutaja, kes ennast teistest paremaks peab, ikka selle sama reha otsa koperdab?
Vastab too muserdav pilt me maakohtade tühjenemisest ja kolgastumisest ikka tõele?
Muidugi väiksematest ja kõrvalisematest kohtadest läheb palju noori linnadesse, aga kui me võtame Eesti tervikuna, siis liikumine toimub igal pool. Ära minnakse nii pisikesest külast kui ka üldse Eestist. Siin on oluline roll sellel, kas inimesed leiavad rakendust oma oskustele ja kas nad on sellega rahul.
Inimene elab ju ainult korra, järelikult tahab ta tunda end just praegu hästi, tahab olla toeks ja abiks oma lähedastele.
Ka paljud minu sõbrad on asunud tööle nii pealinnas, Tartus kui ka Pärnus, osa on rännanud Soome, USAsse, Taani, Rootsi ja Hispaaniasse.
Mina isiklikult olen oma eluga rahul ja vähemalt hetkel olen otsustanud kodule truuks jääda.
Sellise rändamise kohta võiks vist kokkuvõtlikult öelda, et siin on hea, aga raske.
Asjale võib nii vaadata, et siin on ju ka selliseid toredaid inimesi, kes leiavad tee Tallinnast maale.
Näiteks Järvamaal asub üks väga tore koht nimega Prandi. Seda küla on tunnustanud ka meie president.
Veel mõned aastad tagasi võsastunud paigast on saanud aasta küla, kus paljud koos käivad, puhkavad, meelt lahutavad ning selle küla hing elab.
Vaevalt, et reporteritööst üksi ära elab. Mis muud tegemised-tööd käsil?
Miks te arvate, et reporteri tööst ei ela ära? Mul on katus pea kohal, riided seljas ja kõht täis. Elab küll, tänan küsimast!
Kuigi jah, tegelikut ei ole reporteritöö ainus tegevus, mis toidab. Lisaks sellele on muusika mu suur kirg ja hobi.
Kuna ma ise muusikat teha ei oska, siis austusest ning lugupidamisest muusikute vastu esitan teiste inimeste loomingut ehk siis viimased kümme aastat olen nädalavahetustel ööklubides ja pubides diskori ametit pidanud.
Kui läbi huumori seda sõnastada, siis mulle meeldib, kui inimesed minu pilli järgi tantsivad. Ehk siis minu valitud muusika järgi.
Pidude tegemist ei pea ma aga tööks, pigem on see siiski hobi, millega (mis siin pattu salata) on võimalik ka teenida.
Kas motika päält või langevarjuga hüpates on tulnud ka filmida või on need ekstreemsemad asjad tööst sügavalt lahus?
Langevarjundusest olen ühe loo teinud küll. Ausalt öeldes siis ma hüppasin ka ise esimest korda langevarjuga ning see hakkas meeldima. Pärast teleloo valmis saamist olen käinud veel ja veel hüppamas.
Mootorratas on minu suvine meelelahutus, vaheldus ja transpordivahend.
Kuigi seda peetakse ekstreemseks, on mootorratas täpselt nii ohtlik, kui ohtlik on selle juhi mõtlemine. Ei maksa sõita kiiremini, kui su kaitseingel lennata jõuab.
Mootorratastest, nende märkamisest ja kahjuks ka mootorratastel põgenemiskatsetest olen lugusid teinud küll.
Aga jah, vast üks pöörasemaid ja emotsionaalsemaid oligi eelmisel suvel, kui käisin Nurmsil sealse SLK ehk Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu tandemeid ja samal ajal lugu tegemas. See oli raju!
