Kaukaasia eestlaste pihiisa Sotši talimängude ootuses
“Kõik läheb Sotšis plaanipäraselt,” lausub 76aastane Ugo Reiljan reipalt nagu alati. “See, mis siin viimase nelja-viie aastaga tehtud, on muutnud meie linna ja selle ümbrust tundmatuseni. Julgen arvata, et see piirkond on tänu lähenevatele taliolümpiamängudele astunud aastasse 2060. Ma ei liialda.”
Seda räägib mees, kes pea terve elu toimetanud Kaukaasias. Keda on nimetatud Kaukaasia eestlaste kohtunikuks ja pihiisaks. Keda austavad Sotši eri rahvustest elanikud. Kas või juba sellepärast, et ta juhtis pea kakskümmend aastat kohalikku autoinspektsiooni. GAI ülem oli aga kui jumala asemik Maal. Kuid mitte ametinimetus ei toonud Reiljanile sellist aupaistet. Ikka tema teod. Teda peeti väga nõudlikuks, kuid samas abivalmis ülemuseks.
Töö kõrvalt on ta läbi aastakümnete hoidnud elus eestlust selles Kaukaasia regioonis.
Tugev tõuge majandusele
Esimesed eestlased jõudsid Krasnodari kraisse XIX sajandi teisel poolel. Juba 1899. aastal olid eestlased arvukuselt Sotši piirkonnas 565 inimesega neljas rahvus. Eespool olid vaid kreeklased, venelased ja tšerkessid. Ka Reiljani vanavanemad võtsid omal ajal Eestist selle rännaku ette. Nagu ütleb Reiljan, elas viimase rahvaloenduse järgi Sotšis pisut alla 800 eestlase.
“Elu on nii kujunenud, et tunnen Kaukaasias elavate eestlaste suhtes moraalset vastutust. Olen püüdnud nende ettevõtmistele jõudumööda kaasa aidata, unustamata, et eelkõige pead ennast ise aitama,” ütleb Kaukaasias sündinud Reiljan, kes on ka Kaukaasia eestlaste initsiatiivgrupi juht.
“Eestlust hoida ei ole siiski lihtne,” kinnitab ta.
Kui aastaid tagasi esitati esimest korda Sotši kandidatuur taliolümpiamängude läbiviimiseks, võeti seda esiotsa kui aprillinalja. Praegu vaadatakse aga talimängude kolimisega aina lõunapoolsematesse piirkondadesse hoopis mõistvalt. Justkui polekski selles midagi iseäralikku. Kuid Sotši mängud on kindlasti omamoodi teerajajaks, sest kunagi varem ei ole taliolümpiat korraldatud populaarses suvitusrajoonis.
Rääkides Sotši olümpia ettevalmistustest, rõhutab Reiljan, et kohalikule piirkonnale on andnud see tohutu majandusliku süsti. “Viimased aastad oleme pidanud elama küll tavapärasemast tihedamas linnaliikluses, kuid see on ajutine mure. Seoses suuremahuliste ehitustöödega Sotšis lisandus siia näiteks kuni 3000 veoautot, millest osa on nüüdseks juba linnast lahkunud.”
Ta rõhutab, et nii suurte tööde puhul on ajutised ebamugavused normaalne nähtus. Üks asi on uute suurepäraste rajatiste valmimine, mis on Sotši kerkinud, kuid eelkõige on see piirkond saanud endale kaasaegsed teed ja sillad, uuenenud infrastruktuuri.
Kohalikud inimesed ootavad Reiljani meelest olümpiamänge. “Võib öelda, et praeguseks on kõik suured tööd lõpetatud. Jäänud on pisiasjad: näiteks lillede ja põõsaste istutamine. Ilmad on selleks praegu suurepärased.”
Mägedes jõuab Sotši olümpia ka kunagiste eestlaste aladele − Punasele Lagedale, Eesti Aeda. Sealgi on ümbruskond tundmatuseni muutunud. Eesti külla on ehitatud uus rahvamaja, mis mahutab kolmsada inimest. Vana, mille eestlased 1920. aastal ise rajasid, oli oma aja ära elanud.
Kaukaasias sündinud, Eestis õppinud
“Mulle on räägitud, et vanaisa jõudis siia 1877. aastal. Nelikümmend Lõuna-Eesti peret olid siis korraga tulnud.”
Reiljani sõnul on tema sündinud Abhaasias, isa Sotšis ja tema ise samuti Abhaasias, Sulevi külas.
“Seal alustasin oma kooliteed. Pidin lisaks eesti keelele õppima veel vene, gruusia ja saksa keelt. Pärast algkooli lõpetamist läksin Salme küla kooli, kus oli seitse klassi. Seal sain käia paar kuud, siis jätkasin juba järgmistes koolides. Kokku käisin läbi üheksa kooli. Põhjuseks see, et kord oli koolitee liiga pikk, kord polnud kusagil korterit saada. Lihtne ei olnud. Lõpuks jõudsin kaheksandasse klassi Sotšis, sest isa ütles ikka, et tuleb minna vene kooli. Seal on parem haridus kui külakoolis,” jutustab Reiljan.
Juhtus aga nii, et kui Ugo oli kaheksandas klassis, kaotas ta isa. Tema edasine koolitee Sotšis muutus pärast seda majanduslikult võimatuks.
Siis uuris Ugo välja, et Tallinna merekoolis koolitatakse õpilasi tasuta. Nii sõitis ta koos paari sõbraga Eestisse, esimest korda oma esivanemate sünnimaale. Oli aasta 1956.
“Jõudsime Tallinna aga liiga hilja, õpilaste vastuvõtt uueks õppeaastaks oli lõpetatud. Mis teha?” Et aga oldi nii kaugelt kohale sõitnud, ei tahetud tühjade kätega tagasi minna.
“Tihemetsa tehnikum oli ainus, kuhu veel õpilasi vastu võeti,” mäletab Reiljan. “Aga kus see Tihemetsa asub, me ei osanud undki näha. Loksusime rongiga 15 kilomeetrit tunnis Tihemetsa poole. Kohapeal selgus, et traktoristiks me õppida ei saa, kuid metsatöötlemist küll. Otsustasin, et jään.”
Tihemetsas omandas Ugo Reiljan kõigepealt metsatöötleja, seejärel mehaaniku eriala. Sealsetele õpetajatele on ta siiani tänulik, et sai väga hea hariduse ja teadmised kogu eluks.
Koolipäevil tegeles Reiljan edukalt ka spordiga. Tema lemmikalaks kujunes poks. Füüsiliselt tugeva ja julge noormehena saavutas ta poksiringis kiiresti edu.
Johannes Kotkas pani medali kaela
“Mul oli noorest peast emotsionaalne iseloom: kui keegi norima tuli, panin lahmaka kohe ära. Kuni üks poiss, ka eestlane, andis mulle tagasi. See ehmatas ära, et ei saagi kõigist jagu. Eestis tuli see meelde ja otsustasin, et pean poksimist õppima. Et kui tagasi lähen, olen parim.”
Ugo pühendas poksile õppimise kõrvalt päris palju aega. Kui kooli meistrivõistlused lähenesid, käis öösiti salaja keldris asunud spordisaalis harjutamas.
1958. aastal mahtus Reiljan, kes kaitses siis Kilingi-Nõmme Jõu värve, raskekaalus koguni Eesti esikümnesse. Neil aastatel oli poks populaarne ja au sees ala, kandepind lai. Sama aasta kevadel korraldati Paides Eesti NSV maanoorte I raskejõustikuspartakiaad, kus prooviti võimeid vabamaadluses, poksis ja tõstmises. Reiljan võitis seal raskekaalus pronksmedali ja teda autasustas spartakiaadi peakohtunik, maadluse olümpiavõitja Johannes Kotkas.
“Nii et surusin olümpiavõitja kätt. Mina olin oma arust tugev mees, aga Kotkas oli ikka tõeline kotkas,” meenutab Reiljan.
“Tegelesin poksiga seitse-kaheksa aastat, jõudsin meistri kandidaadini. Kaalusin parimatel päevadel ligi 120 kilo. Viimased aastad olin ringis veel sõjaväes aega teenides, Sevastoopolis. Tulin ka Kiievi sõjaväeringkonna meistrivõistlustel kolmandaks.”
Ugo mäletab, et sõjaväes õnnestus tal poksida ka ühe eestlasega. Poiss sai peksa kõvasti, sest ei olnud poksimees. Oli lihtsalt kange mees. Hiljem võitsin teda veel Simferoopolis toimunud võistlustel.”
Tihemetsas saadud haridust kiidab Ugo tänini. “Kinnitan, käsi südamel, et sain Tihemetsast väärt hariduse. Mehaanikuks õppides tehti selgeks kõik tööd, ja mis peamine, sain tunnistused, et võin töötada ka autojuhina, kraanajuhina, traktoristina, keevitajana, lukksepana... Tänapäeval tulevad koolist mehaanikud, kes ei tea isegi seda, kuidas traktorit käivitada.”
Metsanduse eriala oleks ta pidanud lõpetama juba 1959. aastal, aga ei saanud diplomitööd kaitstud, kuna viibis sel ajal Gruusias praktikal, Gagras. “Mõelda vaid, Eestist saadeti Gruusiasse praktikale! 1960. aastal läksin Eestisse diplomi järele ja tagasi tulin kahe diplomiga. Ning pärast kolmeaastast armeeteenistust asusin tööle Krasnaja Poljana metsapunktis.”
Hoiab Eesti tuld Lõuna-Venemaal
Just Krasnaja Poljana kujunes Ugo Reiljanile hüppelauaks ellu. Metsapunkti meistrina alustanud, tõusis ta juhataja ametikohale. Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas Sotši linna eriehitusvalitsuses ning 1974. aastal sai temast Adleri autoinspektsiooni ülem.
Ugo usub, et ta hilisemas karjääris tuli kasuks keeruline lapsepõlv, kus pidevalt tuli vahetada keskkonda, suhelda inimestega ja alati ise hakkama saada.
Vaatamata sellele, et Ugo võiks rahulikult pensionipõlve nautida, ilma et rahanappus kimbutama hakkaks – lisaks vanadus- ja siseministeeriumi pensionile määras Sotši linn talle veel ka linna aukodaniku pensioni, rahmeldab elutahtest pakatav mees endistviisi edasi.
Ülemused on lubanud, et Olimpstroi mehhaniseerimisvalitsuse peadirektori asetäitja Ugo Reiljan võib alles 2018. aastal hakata pensionipõlve nautima. Ugo suhtub lubadusse väikese kõhklusega. “Mind on juba kahel korral pensionile saadetud, aga ikka jälle tööle tagasi kutsutud.”
ELUKÄIK
Ugo Reiljan
- Sündinud 1. septembril 1937 Abhaasias Sulevi külas.
Haridus
- Kooliteed alustas Sulevi küla algkoolis.
- Õppis Tihemetsa tehnikumis 1956–1960.
- Moskva polütehnilise instituudi automehaanika teaduskond 1975.
Töö
- Krasnaja Poljana metsapunkti meister, hiljem juhataja.
- Adleri autoinspektsiooni ülem 1974–1978.
- Sotši autoinspektsiooni ülema asetäitja 1978–1987.
- Sotši autoinspektsiooni ülem 1987–1994.
- Praegu töötab Olimpstroi mehhaniseerimisvalitsuse peadirektori asetäitjana.
- On Kaukaasia eestlaste initsiatiivgrupi juht.
Autasud
- Valgetähe IV klassi teenetemärk 2003.
