Keelatud jõulud: Näärieelne jõulukuusk

Jõulude keelamisega ma lapse- ega noorpõlves kokku ei puutunud. Kuusk oli õigeks ajaks ehitud, kartulid ahju pandud ning jõuluvana käis salme kuulamas ja kinke jagamas.

Küllap oli asi selles, et potentsiaalsed keelajad pidid mu elukohti pelgama. Esimesed 16 eluaastat möödusid mul Risti kõrtsis, järgmised 35 Siselinna surnuaia serval.

Ainus kaudne kokkupuude oli 1970. aastate algul. Pidasime perega jõulusid maal ämma juures. Tagasi Tallinnas, läksin Keskturu juurest linnakoju kuuske ostma. Valisin ilusa puu välja ning jäin maksjate sappa ootama.

“Trii rubljaa,” ütles kasuka ja läkiläkiga habemik onu.

“Kuule,” nurisesin mina, “ma saan eesti keelest ka aru.”

“Kuule,” porises vanamees, “õige eesti mees ei osta praegu enam kuuske.”

“Kurat, ma olin jõulud lastega maal ämma juures!”

“Rubla viiskümmend siis, kurat!” kostis ta.

Lõimumiseni jäi siis veel kõva veerand sajandit.