Keelatud jõulud: Sinise kuuega jõuluvana

Minu lapsepõlvekodus tähistati alati jõule. Kuusk oli toas ja paremad toidud laual. Näärid oli lihtsalt aastavahetuse saluut ja rahva kogunemine linna kuuse alla.

Nii ei teadnud ma väiksena sugugi, et jõulud on keelatud. Oli ju suur rõõm, kui kodus oli jõulupidu ja koolis nääripidu, nii sai mitu korda kinke.

Ema rääkis ikka jõululapsest, kes sel päeval on sündinud, ja võttis mälestuste kohvrist vanad kolletunud värvilised pildid, kus jõuluaps lamaski sõimes, tema ümber Maarja, Joosep ja uhketes riietes targad hommikumaalt. Need ümberjutustused Uuest Testamendist mõjusid toona kui imelised muinaslood, mida ikka lastele jutustatakse.

Koolis selliseid lugusid ei räägitud. Mäletan, et küsisin ükskord emalt, mis vahe on jõuluvanal ja näärivanal. Ema vastas siis, et jõuluvanal on sinine kuub seljas, aga näärivanal on punane kuub.

See mälestus sinise kuuega jõuluvanast on siiani ere, kui lapsepõlve meenutan. Võib-olla tõesti tuligi korra meie uksest sisse sinise kuuega jõuluvana, peas sinine müts valge koheva mütsiäärega. Aga ehk oli see vaid piltidel?

Mida ema toona veel rääkis, täpselt enam ei mäleta. Kui sinise kuuega lapsepõlve-jõuluvana meenutan, tuleb miskipärast alati silme ette ka üks väike sinimustvalge lipp, mis oli ema vanas kohvris kirjade ja jõulupiltide vahel. Ehk sellest siis see sinine kuub ja valge mütsiäär?

Nii kuulusidki meie nõukogudeaegse koolihariduse juurde nääripeod, ajal kui kogu kristlik maailm tähistas jõule kui jeesuslapse sündi.

Ei teadnud me toona ju sedagi, et armastatud Oskar Lutsu „Kevadest“ on välja kärbitud just Arno religioossed elamused.