Kellel on Eesti mälestistest kahju?
Märtsis kutsuti Eestis esimest korda kokku uus muinsuskaitsega tegelev organisatsioon - muinsuskaitse ümarlaud. Ümarlaua esimeheks valiti Soome kodanik Mika Orava, kes elab Eesti iseseisvuse taastamisest alates siin.
Tuntuks on Mika Orava saanud siinse praktilise muinsuskaitsealase tegevusega: ta päästis lammutamisest diakooniahaigla kabeli Tallinnas, viies selle oma väiksesse Pikva mõisa Harjumaal, kus ta kabeli restaureeris ning seal toimuvate jumalateenistuste näol uuele elule äratas.
Samuti on ta päästnud Tallinnas lammutamisele määratud puumaju, mis praegu ootavad vabaõhumuuseumis ülespanemist seeniormajadena Kadriorus. Seeniormajade uus elu ootab veel maaküsimuse lahendamist.
Nüüd on ta õla alla pannud Eesti muinsuskaitsealasele tegevusele laiemalt.
***
Mika Orava, mis on muinsuskaitse ümarlaud ja miks see kokku kutsuti?
Muinsuskaitse ümarlaud koosneb mälestiste omanike ja muinsuskaitseliste riigistruktuuride esindajatest. Kokku kutsuti ta sellepärast, et muinsuskaitse olukord Eestis on tänaseks selline, et keegi pole sellega enam rahul.
Olukord on tõesti kurb, mälestisi kaob igal aastal. Üheks ajendiks oli Riigikontrolli 2007. aasta aruanne, millest selgus, et kui mingit muudatust ei tule, on kümne aasta pärast pooled Eesti arhitektuurimälestised kadunud.
Kes on olukorras süüdi: riik, omavalitsused, mälestiste omanikud?
Omamoodi on süüdi omavalitsused, süüdi on ka riik, osaliselt on süüdi mälestiste omanikud. Kahjuks viitavad kõik põhjusena raha puudumisele.
Minu arvates pole küsimus rahas, vaid hoiakutes ja asjaajamises. Minu arvamus on, et kui erasektoris oleks keegi tegutsenud sel moel, nagu Riigikogu on tegelnud muinsuskaitsega, siis sellise tegevuse eest oleks ta võetud vastutusele.
Riik on sidunud end rahvusvaheliste muinsuskaitsealaste kokkulepetega, võtnud vastutuse ja lepingulised kohustused, kuid on neid pidevalt rikkunud. Samuti on ta rikkunud kokkuleppeid, mida on iseenda jaoks seadustesse kirjutanud.
Riigikogu juurde kuulub ju ka muinsuskaitse komisjon?
Riigikogul on muinsuskaitse ühendus, kuhu on koondunud muinsuskaitsest huvitatud inimesed, kuid sel ühendusel puudub otsustusõigus.
Riigikogu tellis Riigikontrollilt aruande, sellest selgub muinsuskaitse halb olukord. Ja tulemus - 2009. aasta muinsuskaitse eelarve on arvatavasti väiksem kui 2008. aasta oma!
Kas Soomes on olukord parem?
Jah, seal on suhtumine selline, et mälestised on rahva vara. Soomes on põhiseadusse sisse kirjutatud iga kodaniku kohustus hoida muinsuskaitse mälestisi. Eestis seda siiamaani veel pole.
Mida ümarlaud saab praktiliselt ära teha?
Ümarlaual on töörühmad, mis tegutsevad igaüks oma kitsal alal, leides üles kitsaskohad, mida on vaja muuta - hoiakutes, seadustes, muinsuskaitselises tegevuses. Kõik töörühmad on teinud usinasti tööd. On leitud lahendusi ja hakatud neid ka teostama.
Üks probleem on muinsuskaitseameti ja mälestiste omanike tüli. Kusjuures pooli arhitektuurimälestiste omanikke polegi teavitatud, et neil on mälestis käes.
See tüli tuleneb tihti asjaolust, et muinsuskaitseameti teeninduskultuur pärineb Eesti taasiseseisvumise eelsest ajastust. Minu arvates pole seal aru saadud, et Nõukogude ajal olid kodanikul kohustused ja ametnikul õigused, nüüd on vastupidi.
Eeskujuks võiks olla maksuamet, kuhu 1990. alguses keegi ei tahtnud minna, kuna seal sai alati n-ö vastu pead, nüüd aga lähevad inimesed sinna nõu ja abi küsima. Maksuamet teeb praegu ümarlaua kaudu muinsuskaitseametile teeninduskoolitust.
Kas kõik muinsuskaitset vääriv on kaitse all?
Ei. Siin peitub jälle üks lahendamist nõudev probleem. Praegu on Eesti muinsuskaitse register tohutu suur, siia kuulub üle 25 000 objekti. See register on aga täiesti korrast ära, ei peegelda enam tegelikku olukorda.
Osa seal kirjas olevaid objekte on juba kadunud, osa tuleks võib-olla välja võtta, osa juurde panna.
Näiteks talumaju oleks vaja rohkem kaitse alla võtta, sest vana taluarhitektuur kaob kiiremini kui mõisaarhitektuur, selle ehitusmaterjaliks on ju puit. Nende kadumiseks ei lähe kümmetki aastat. On õigus, et muinsuskaitseliselt ei ole taluarhitektuuriga arvestatud. Ja see puudutab mitte ainult taluarhitektuuri, vaid ka käsitööoskusi, mis taluarhitektuuri juurde kuuluvad - palkmajade ehitamine ja muu. Ka need oskused on kadumas.
Kas mälestiste omanikel on õigus ka riigilt toetust saada?
Õigus neil on, aga seda raha nende jaoks ei leita. Riigi toetus selleks ühe maakonna piires on ainult veidi üle miljoni krooni - see on ühe suurema hoone katuse raha.
Ometi on turism üks peamisi sissetulekuallikaid riigile. Mida on Eestis näidata? Rabad, muud looduslikult kaunid kohad - ja ajaloomälestised.
Praegu on muinsuskaitseline olukord linnapiirkondades, eriti Tallinnas, suhteliselt hea. Suuremad probleemid on maapiirkondadega. Need on seotud mõisakompleksidega, taluarhitektuuriga, maalinnustega, aga ka näiteks vesiveskitega.
Vesiveski ilma tammita ei ole vesiveski. Siin lähevad muinsuskaitse- ja keskkonnaseadus praegu konflikti. Muinsuskaitsjad tahavad vesiveski taastada, keskkonnaseadus ei luba tammi. Kui lähtume ainult ühest seadusest, on tagajärjeks see, et restaureerime vesiveski kuivale maale.
On vaja vaadata tervikut. Ka mõisakompleksid on tähtsad tervikuna, mitte ainult peahooned. Seda oleks vaja juurutama hakata.
Eestis on muinsuskaitse seisukohalt olnud kaks mõisate tervikut puudutavat kurba aega. Kõigepealt 1919, kui mõisaansamblid jaotati tükkideks ja anti Vabadussõjast osavõtnutele, ning nüüd, uuel iseseisvusajal, mil enamasti majandite käes olnud mõisaansamblid tükeldati uuesti.
