Kellele õigupoolest on vaja eesti kultuuri?

Äsja Eesti Instituudi juhiks saanud Karlo Funk leiab, et selleks, et Aasia äris ja majanduselus kohal olla, peame esmalt näitama oma kultuuri.

Viimased aastad on Eesti Instituut (EI), mis peaks olema maailmasuuruste organisatsioonide vääriline, virelenud. Lennart Meri algatatud projekti, kust kasvas välja me tänane välisministeerium, ei raatsitud ka päris põhja lasta, aga eks poliitikuid häiris selle organisatsiooni suhteline vabadus.

Karlo Funk seda meelt ei ole, et teda on saadetud sinna n-ö sulgemisvolinikuks või kapteniks uppuvale laevale.

“Ei, seda ma ei näe. Meil on piisavalt tegevusi, millel on tugevad partnerid ja see muutub järjest olulisemaks. Pean silmas eesti keele õpet välismaal, mis on üsna korralikult rahastatud.”

Kivisildnikku ei kutsuks?

EI välisosakondadest on alles Budapesti ja Helsingi osakonnad, Stockholm ja Pariis on läinud, kinni pandud: saatkondade juures on olemas kultuuriesindused, nt Saksamaal on see väga tõhusalt töötanud.

Samas, riigiametnik on teises positsioonis, ta ei saa ehk kutsuda Villu Tammet või Sven Kivisildnikku või Jaan Toomikut Eestit esindama, sest nood pole piisavalt “korralikud”.

Vabakond versus ametlik kultuur, iseloomustab Funk seda, aga siiski – kultuuriatašeed ei suhtu tema arust tõrjuvalt ka julgemasse loomingusse.

EI New Yorgis, Pekingis, Moskvas − kus me peaksime kohal olema? Laienemisplaane lähiaastatel ei ole, kaks-kolm aastat, sealt edasi on see võimalik.

“Kus midagi näha pole, on Aasia suund, kuhu kõik kangesti tahavad minna. Ka majanduslikult on raske sinna minna, kui sul pole mingisugust esindust. Muidugi on saatkonnad, kes lahendavad teatud küsimusi, aga Aasias on oluline inimestele ka tausta anda.

Eesti ettevõtjad on väga konkreetsed, tahavad kohe näha tulemust, aga nad ei orienteeru üldse kultuuriruumis. Kuidas suhted luuakse. Näiteks jaapanlastega võib võtta aasta, enne kui saad hakata rääkima mingist sisulisest tegevusest. Loomulikult ei pea selleks igal pool kohal olema, seda kultuurilist ettevalmistust saab teha ka siin.”

Laine Jänese ajal sõlmiti Eesti ja Hiina kultuurisuhete leping, millest suurt tulu pole tõusnud. Funk leiab, et suhtlema ei pea keskvalitsuste, vaid endasuuruste regioonidega − ei ole ju sellist kohta, kus oleks kogu hiina kultuur koos. “Võtad ühe kantoni, kes aktsepteerib ja hindab seda püüdlust.”

Minu jaoks on Hiinaga suhtlemine poliitiline probleem, või näiteks Iraaniga. Küsin Fungilt, et kui oleks võimalik sõita Iraani eesti kultuuri näitama, kas ta läheks? “Absoluutselt! Ma olen nende filmitegijatega rääkinud. Riik ei kontrolli seal kõiki ühiskonnaelu tasandeid. Sellel tasandil, neil teemadel peame ikka rääkima. Tuleb hoida kanalid lahti kogu maailmaga.”

Eesti Filmi Sihtasutuses oli Funk alguses välissuhete peal, enne kui rahastamisega tegelema hakkas, nii et kogu valdkond pole talle võõras. Kõige keerulisem on ikkagi viia välja ühiskonnakriitilist-avangardset kunsti, mis jõuab ehk ühelt kunstipublikult teisele: täiesti vabalt võib olla, et rahvusvahelises kunstiringkonnas on eesti kunsti kuvand palju parem kui meil endil.

“Me ei pea seadma maailmavallutuslikke plaane, vaid tegema end suurematel sündmustel nähtavaks. Kui sul on üks hea film ja kõrval juba teine, siis see huvi kasvab...”

Luik või Oksanen?

Rootsis ja Soomes on kultuurieksport ülioluline. Sellesse on teadlikult investeeritud aastakümneid ja see on ennast ammu maksudena ära tasunud (nt rootslaste töö noorte muusikutega: tasuta prooviruumid jne), mingitel hetkedel toob kultuurieksport rohkem sisse kui tööstus...

“Seda saab seletada lihtsa, aga ebapopulaarse mudeliga. Kui sa näiteks äris lood hulga võrdseid võimalusi ja inimesed on aktiivsed ja tegelevad sellega, siis sellest hulgast tõusevad ideed. Mitte nii, et sa ootad, et tekiks see parim idee ja alustasandit ei toeta.

Mis iganes me arvame ja tahame, mida meist väljaspool teatakse, see on ikka nii, et Viivi Luik võis küll kirjutada “Rahukevade”, aga meid teatakse ikka Sofi Oksaneni “Puhastuse” järgi – see ei sõltu meist endist, milline neist asjadest välja valitakse, selleks tuleb meil luua lihtsalt võimalikult lai spekter pakkumist. Ma ei tea, see on elementaarne, näiteks spordis räägitakse samadest asjadest – tuleb taastada see lai aluspõhi.”

Funk ei usu geeniustepõhist kultuuri, see mõtlemine on tema meelest lausa sisulise arengu pidur. See võis toimida XX sajandi esimestel aastakümnetel, aga sealt edasi on “hea maitse mõõdupuude”, kriitikute ringkondade mõju üha kahanenud.

Eesti Instituudil on netikeskkond kultuur.info, kust saab kogu Eesti tasandil üles leida kõik sündmused. “Nagu ikka, eestlased, Nipernaadid, on suviti liikvel – sa saad sündmuse üles leida kohapõhiselt, maakonnapõhiselt.”

Kui küsin, millised lootused või hirmud on Eesti Instituudiga seoses õhus, ütleb Funk: “Mis ikka pärast filmiinstituudi asutamist hirmsat saab olla? Ära seda lehte pane... Suund on selline, et püüda vähegi kultuurist huvitatud institutsioonidega leida koostöösoov, ja teiseks – inimesed on teadvustanud kultuuri tähtsust ikka siis, kui see kusagil mujal suureks saab. Siis järelikult sõltub Eesti kultuuripildi parandamine otseselt sellest, mida sa väljaspool saavutad või teed.”