Kergem on ajada arvuti nutma kui panna eestlane tundeid jagama
Mis on õieti ksenofoobia?
See on meil tagakaanel kirjas.
Teil?
Meil jah. Terve rida mu õdesid-vendi on juba eesti keeles olemas.
Alates raamatust “Sellised nad on… venelased”.
Ksenofoobia on seletamatu, kuid igati mõistetav võõrastekartus, milleks arvatavasti põhjuski olemas.
“Ksenofoobi käsiraamatud” juurdlevad vähimagi aukartuseta rahvuste arusaamade ja tõekspidamiste üle ning urgitsevad nende hellades külgedes, püüdes sellele tõvele rohtu leida.
Kes peale venelaste on end teie kõverpeeglist näinud?
Ameeriklased, inglased, hiinlased, prantslased, sakslased... ja veel paarkümmend rahvast. Põhjamaadest rootslased, taanlased, islandlased.
Aga soomlased ja lätlased-leedulased?
Ei.
Kas vastab tõele, et me oleme kinnised...
Jah. Kergem on ajada arvuti nutma kui panna eestlane oma sisimaid tundeid jagama.
...ja pika toimega?
Just. Teod on Eestis hirmkallis kraam, sest ainult mõni üksik inimene on küllalt kiire, et neid püüda.
Mis meil veel kallis on?
Üle kõige hindate vabadust. Priiuse teema on paljude teie laulude ja luuletuste, romaanide, näidendite ja filmide ivaks.
Ilmselt just seetõttu te mainite külalistele järelejätmata oma iseseisvust – umbes nii nagu vanainimene, kes sulle muudkui pinda käib, et tal on veel suus kõik omaenda hambad.
Kuidas peaksid meie külalised käituma?
Pole mõistlik külla minna, kui telekas jookseb kohalik seep, nagu “Õnne 13” või “Kodu keset linna”. Seegi sõnakidur vestlus, mida teilt muidu võiks loota, kuivab siis täiesti kokku, kuni ekraanilt kaob viimane tiiter.
Mida me sööme-joome?
Kala on teile tähtis, kuid liha peab olema. Te olete veendunud lihasööjad. Taimetoitlane olla pole normaalne.
Oma toiduportsule raputate soola juba siis, kui ise pole veel suutäitki maitsnud. Kuna kokad on seda roale niikuinii kilode kaupa lisanud, võiks teie suppides ujuda nagu Surnumeres.
Eestis on igaühel janu – kahtlemata kogu selle soola pärast toidus. Süüa teile meeldib, ent juua te armastate. Veidral kombel viskate ise villast oma naabrite soomlaste ja venelaste üle – et nood pidavat liiga palju jooma.
Kuidas võivad edeneda meie suhted Venemaaga?
Vähemalt kolm korda on üritatud Eesti ja Venemaa vahele rajada salaviinatoru, sest seal on märjuke hulga odavam. See on nõudnud nii nutti kui ka tehnilisi oskusi mõlemalt poolt piiri.
Need katsed tõendavad ilmekalt, kuidas kõigest hoolimata võib tänu vastastikustele huvidele loota, et Eesti–Vene suhted muutuvad heatahtlikuks.
Ega teil Maalehest juttu ole?
On küll. Te kõik olete kõvasti kiindunud tollesse aega, kui suurem osa eestlasi kuulus maaharijate sekka, olgugi et tuldi hädavaevalt ots otsaga kokku.
Tänapäeval aga, kui tõtt öelda, ei satu paljud eestlased mullale suurt lähemale kui lahendades sudokut Maalehe peamurdmisküljel.
