Kes ajas osseedid tülli?


Kes ajas osseedid tülli?
Vladikavkazi mošee, Kairo Suure mošee koopia. APF/SCANPIX

Osseetia aastal 1984 – vanu muljeid ja tagantjärele mõtisklusi osseedi kirjanduse klassiku Kosta Hetäg-katõ (venepäraselt Hetagurovi) juubelipidustustelt Dzäüdzõkäüs ja Tshinvalis.

Aastal 1984 kutsus tollane Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees Vladimir Beekman mu enda juurde, et küsida, kas ma ei taha sõita Ordžonikidzesse ja Tshinvalisse esindama Eesti kirjanike organisatsiooni Osseedi kirjanduse suure klassiku Kosta Hetäg-katõ (venepäraselt Hetagurovi) juubelipidustustel.

Ordžonikidze on tsaariajal kandnud Vladikavkazi nime ja kannab nüüd seda taas. Venestamata osseedid nimetavad seda linna Dzäüdzõkäüks, ingušid Buruks. Tegemist on Vene föderatsiooni koosseisu kuuluva Põhja-Osseetia pealinnaga.
Tshinvali, nagu arvatavasti teab enamik lehelugejaid, on Gruusia koosseisu kuuluva Lõuna-Osseetia pealinn.

Põhja-Osseetia pealinnas
Ordžonikidze tänavatel sagis vihmale vaatamata kaukaaslasliku väljanägemisega rahvahulk. Aga osseedi keelt polnud peaaegu üldse kuulda. Süsimustade juustepahmakatega linnarahvas rääkis omavahel vene keelt, kuigi nad ilmselt venelased ei olnud.
Hiljem panin siiski tähele, et mõned väiksemad rahvarõivais meesterühmad rääkisid osseedi keelt. Sain siis teada, et need pole pealinlased, vaid

mehed kuristikest. Kuristikeks nimetati kitsaid orge Kaukaasia peaaheliku lähedal Põhja-Osseetia lõunapiiril. Sealt edasi lõuna poole autoga ei pääsevat. Kui tahad otse Lõuna-Osseetiasse jõuda, pead käima jala või sõitma eesli seljas mööda kitsaid ja kiviklibuseid radu. Nii oli see tollal. Hiljem puuriti peaahelikust läbi Roki tunnel.

Suguharud, kes elavad kuristikes, olevat paganausku. Linlaste hulgas on nii ristiusulisi kui ka moslemeid. Pärast Oktoobrirevolutsiooni hävitasid enamlased kümnete viisi kirikuid, aga Vladikavkazi mošee, mis kujutavat endast Kairo Suure mošee täpset koopiat, jäi alles. Ristiusu preestrid lasti maha.

Peatänaval oli näha enamasti kahe- ja kolmekorruselisi tsaariaegseid korraliku klassitsistliku arhitektuuriga hooneid, sekka mõni kõle nõukogudeaegne rajatis või mädanenud puulobudik.
Juba keskhommikul joodi rohkesti punaveini, aga purju ei jäädud. Meestel olid seljad sirged ja rüht sõdurlik.

Rahvuskirjaniku juubel Põhja-Osseetias

Olin lausa jahmunud, kui sain teada, et kogu rahvusklassiku juubelipidustus peetakse vene keeles. See oleks umbes seesama, kui meil Eestis tähistataks näiteks Lydia Koidula juubelit vene keeles.

Olin jõudnud sõbruneda Põhja-Osseetia Kirjanike Liidu aseesimehega, kes paistis olevat andekas luuletaja ja haritud rahvuslane. Küsisin talt, kas ta ei tahaks sellele jõledusele vastu hakata ning pidada kõne ja lugeda luuletusi osseedi keeles. Tema vastas, et ei taha.
Kui ta seda teeks, lisas ta, siis kaotaks ta mitte ainult aseesimehe koha, vaid ta visataks koguni kirjanike liidust välja. Tema korter on aga kirjanike liidu majas, kus tohivad elada ainult kirjanikud. Järelikult oleks ta veel sunnitud koos perega oma korterist minema kolima.

Vaevalt et ta pärast natsionalistiks tunnistamist endale linnas ka kooliõpetaja koha leiaks. Tal ei jääks üle muud kui minna kooliõpetajaks mõnda kaugesse kuristikukülla. See tuleks aga kõne alla ainult siis, kui ta oleks veel poissmees.
Aga mis siis saab, küsisin, kui mina osseedi keeles kõne peaksin ja selles keeles Hetäg-katõ luuletusi koos eestikeelsete tõlgetega ette loeksin.
Tema arvas, et siis ei juhtu midagi hullu, sest külalislahkuse printsiip on Kaukaasias igasugusest ideoloogiast ülem. Kuid tema on veendunud, et osseedi keele hääldamisest ei tule mul midagi välja. Osseedi keel kuulub iraani keelterühma ja tema pole näinud ühtki venelast, kes oskaks seda hääldada.

Loe veel

Teadsin, et iraanipärasel osseedi keelel on soome-ugri vokalismi mõjutusi ajast, mil osseetide esivanemad sküüdid ja sarmaadid veel praeguse Venemaa ja Ukraina rohtlates ringi rändasid. Seepärast ei kartnud ma narriks jääda.

Samuti teadsin, et osseedi praeguse kirjakeele fikseeris soomlasest akadeemik Sjögren 1844. a. Peast vilksatas läbi mõte, et kui soomlane sellest jagu sai, saan ka mina.

Oli siiski kaunis karm tuupimine, enne kui lühike osseedikeelne kõne ja Hetäg-katõ luuletus pähe olid õpitud. Osseet imestas, et mul tuleb välja diftong äü - nemad siin pole ealeski kuulnud, et üks võõramaalane oskaks seda hääldada. Minule kui soome-ugri filoloogile ei valmistanud see mõistagi mingit raskust.

Järgmisel hommikul kogunes valitud nomenklatuurne kirjandusseltskond, teiste hulgas paar-kolm tähtsat Moskva bossi, aga ka kohaliku keskkomitee kultuuriosakond ja küllap mõni kagebiitki, kirjandusklassiku hauale. Siin ma kõnet ei pidanud, lugesin ainult klassiku luuletuse kahes keeles.
Aseesimehest sõber astus ootamatult ette ja luges sama luuletuse ka venekeelses tõlkes. Ettevaatlik mees, mõtlesin mina, kuid ei mõistnud teda hukka.

Osseedi keeles

Kõnega tuli ette astuda õhtul, 300 000 elanikuga linna peaväljakul, kuhu oli püstitatud tüüpiline nõukogudeaegne tribüün. Tribüünil seisvad kirvenäod, kohalik keskkomitee ja ministrite nõukogu ajasid mulle kangesti naeru peale. Nad olid nii tuimad ja kohmakad. Kõigil olid seljas ühesugused hallid mantlid, peas ühesugused sinised kaabud.
Hakkasin lugema Hetäg-katõ luuletust.

Zonõn, äfsärmäi
käüdzõstut,
Bavõrdzõstut mõn mämard.
Ruhsag u, ruhsag
zägdzõstut!
Nitsämän ual uõd dä tsard.

Zonõn, ärgävddzõstut istõ,
Mardõl ma tši darõ kom?
Altši ädžästäi ma histõ.
Ssardzõn arahtšhäin
mä nom.

Eesti keeles tähendab see järgmist.

Tean, et te teesklete nuttu,
nagu teeks kurvaks
mu hääb.
Mulda mu matate ruttu -
lausute, mälestus jääb.

Tean, et te tapate lamba.
Milleks, oh milleks veel
paast.
Rasvased pilgud ja hambad.
Ajudes puskari saast.

Mida enam ma lugesin, seda süngemaks läksid tribüünil kirvenägude näod. Näis, nagu tahaksid nad mu elusalt ära süüa.
Tribüünil ja selle ümbrus­konnas ei plaksutanud mulle keegi. Seevastu väljaku kaugemates äärtes plaksutati väga suure innuga.
Järgnes bankett. Kirvenäod surusid mul kätt, aga keegi neist ei hakanud minuga rääkima. Ei kaevatud ilmselt mu peale Eesti NSV keskkomiteesse ega KGBsse, selgus pärastpoole. Aseesimehel oli õigus - külalislahkus oli ideoloogiast ülem.

Küsisin veel ühelt Osseedi kirjanikult, miks juubel vene keeles maha peeti. Too vastas päris huvitavalt: keskkomitee bossid ei oska osseedi keelt, aga tahavad ometi kõike kont­rollida, ka ei ole nende Glavlitis parajasti ühtegi tsensorit, kes korralikult osseedi keelt oskab. Seepärast tahetakse ka osseedi keeles väljaantava kirjanduse mahtu järk-järgult vähendada.
Siiski polnud rahvuslike haritlaste rahulolematus vene keele survega tollal Põhja-Osseetias kõige suurem probleem. Probleemiks oli osseetide ja inguššide vaheline vihavaen.

Vladikavkazi idapoolsetes äärelinnades, kus oli segaasustus, pussitasid kahe väikerahva esindajad teineteist. Tuli ette ka seda, et inimesi ei lastud elamust välja, maja pandi põlema ja terve pere põles sisse.
Ordžonikidzest sõitsin mööda Gruusia sõjateed ja üle Kazbeki mäekuru - see tähendab, et tollal ainuvõimalikku teed pidi - Lõuna-Osseetiasse.

Päike Lõuna-Osseetias

Tshinvali oli palju väiksem linn kui Ordžonikidze, kuid inimesed olid rõõmsamad. Oli soe, päike paistis. Tänavatel kuuldus vaid osseedi keelt.
Ka valdav osa keskkoolidest ja ülikool olid osseedikeelsed. Põhja-Osseetia ülikoolis seevastu olid osseedikeelsed õpperühmad vaid osseedi filoloogia erialal.

Kogu juubelipidustuski toimus osseedi keeles. Kohal olid Gruusia NSV Kultuuriministeeriumi ametnikud, kellest üks oskas osseedi keelt ning kes tõlkis toimuvat ka teistele. Mõlemad olid meeldivad ja mitmekülgselt haritud inimesed.

Pärast Ordžonikidze kirvenägusid mõjusid nad väga positiivselt. Miski ei andnud tunnistust osseetide ja grusiinide vihavaenust.

Milliseid hoobasid Vene FSB ehk julgeolekuteenistus osseetide ja grusiinide vahelise vaenu üleskütmiseks kasutas, ma ei tea. Kuulda on, et juba 1990. aastal lasti käibele hirmujutte, mille kohaselt polevat osseetidel iseseisvas Gruusias asu. Paljud osseedid põgenesidki tollal Gruusia territooriumilt Põhja-Osseetiasse.

Igatahes on Vene pool kasutanud sedasama taktikat, mida Inglise kolonisaatorid omal ajal Indias. Mida enam väikerahvaid omavahel tülli pöörata, seda suuremad võimalused on suurriigil jagada ja valitseda.

Õnneks on maailmas sellest suurvõimust veel suuremaid võime!

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare