Kimp kuivatatud räimi
Jüri Tuulik kirjutab oma lühijutte nii haaravalt, et korrapealt oled selle räimeraamatu merehõngulises haardes - keset soolast meretuult ja paaditõrva lõhna, tunned kuivatatud kala mekki ning näed pudenevaid soomuseid.
Need järjekordsed Abruka lood on saanud kirja panna vaid mees, kes ise tillukesel Abruka meresaarel on sündinud, kasvanud ja seda saart kogu elu endaga kaasas kannab.
Need on lood, mis kriibivad otsekui kalasoomused - iga jutt inimelu eri tahkudest, alates emast, kes jääb kestma maalil, kõrval kastan õieküünlaid täis, ja lõpetades isa ootamatu surmaga.
Räimest ja soomustest kotisopis
Kui Tuulik oma raamatut Kirjanike Majas tutvustas, meenutas ta, kuidas tahtnud kord mandrilt saarele sõita ja piirivalvepunktis oma andmed esitas: Kingissepa rajoon, Abruka saar. Piirivalvur imestanud: "Saar on küll levinud perekonnanimi, aga miks teile Abruka eesnimeks pandi?"
See solvanud Tuulikut niivõrd, et ta vandunud endale: kirjutan Abruka saare nii kuulsaks, et mitte keegi enam nii rumalat küsimust ei esitaks!
Ei esita enam ammugi, väliskirjanikud hoopis imestavad, kas niisugune saar üldse olemas on või on see üksnes kirjaniku unelmais.
Saar on täiesti ehe ja kirjaniku inspiratsiooniks ammendamatu, viimases Tuuliku raamatus on peategelaseks tõusnud räim - Läänemere isand, nagu Juhan Peegel talle austava nime on andnud. Võib ju oletada, et nüüd kõik jutud nii või teisiti üksnes räime ümber keerlevad. Aga mida edasi, seda vähem sellest kalast otse räägitakse. Pieteeditundega ja jõuliste kujunditega maalib Tuulik visandlikult kogu saare- ja rannarahva elu ja saatuse - napi dialoogiga tegelaste eluolu kaudu.
Siin on Preedik, kelle ajaarvamine käib räimepüügi järgi ja kelle süda alati võpatab, kui Abruka meeste paat istub sügavalt vees, et kala on! On Tamme Sass, kelle aprillijää külma vette poetas ja kellele matusel suruti pintsakutaskusse kaasa peotäis kuivatatud räimi.
"Kimp kuivatatud räimi oli mitmekordseks märgiks ühisest saatusest," kirjutab Tuulik Abruka poistest, kes sõtta kisti, nii et lõpuks oli kuivatatud räim, oli ka kõige väiksem soomus seljakoti uurdes ainsaks sidemeks kodusaarega. "Sellel väikesel soomusel, vaevalt silmaga näha, oli nii vali lõhn küljes, et pea hakkas ringi käima ja silme ees läks mustaks."
Siin on huvitavaid kujundeid, tabamaks rannaelu: rääbakas kalakajakas või kumav naise-ihu. Õige mitmes loos võetakse läbi mahlaka huumori ette ka kolhoosiaegne kalapüük.
Jüri Tuulik põhjendab ise oma räimeraamatu kirjutamist nii: "Ma leidsin, et tuleb kirjutada sellest, kuidas räime rahutus saatuses peegeldub ka minu rahva saatus."
Teeme kalendrisse räimepäeva!
Kirjanikul on ettepanek: kalendrisse tuleks teha üks räimepäev, kus saaks rääkida nii selle kala saatusest kui ka korraldada soomlaste eeskujul räimelaatu. Oma oskusi ja mõtteid võiksid sel päeval avaldada nii koduperenaised kui filosoofid.
Mõnusat meelolu lisavad Maalehe kunstniku, päritolult hiidlase Valdek Alberi illustratsioonid.
Aga nendele, kel Tuuliku jutte lugedes suu üha enam räime järele vett jooksma hakkab - nii et autori sõnutsi tuleks siis imeda kuivatatud räimepoega "pikkamisi ja ettevaatlikult, et sülg üle huulte maha ei tilguks" -, on raamatu teises pooles üle paarisaja räimetoidu retsepti, mille kogumisse isegi lätlased kaasa haarati.
Möödunud aastal valis Eesti Kalaliit rahvuskalaks räime, nii et see raamat oleks tõesti sobilik lugemisvara ka neile noortele, kes praegu koolis kalamajandust tudeerivad.
