Kindral Urmas Roosimägi: rahvale räägitakse valget valet

Ameeriklastel on selline mõiste nagu Vietnami sündroom, venelastel Tšetšeenia sündroom. Möödub veel neli-viis aastat ja me hakkame rääkima Afganistani sündroomist, väidab mullu reservi arvatud brigaadikindral Urmas Roosimägi.

Eelmisel nädalal lahkus siit ilmast kaks Afganistanis teeninud noort meest. Aare Viirmaa võttis ise endalt elu, Herdis Sikka langes sõjatandril. Kas teie ise olete pidanud langenu vanematele surmateate viima?

Kui ma olin Hiiumaal riigikaitseosakonna ülem, tuli tuttavale vallavanemale poja surmast teatada. Kõik hüppasid alt ära, mina pidin vallamajja minema. Ostsin poest kolm pudelit viina ja läksin. Terve öö istusin seal. Tõmbasime suitsu ja rääkisime elust. Mina ise viina peaaegu ei joo.

Miks Eesti poisid tahavad Afganistani minna?

Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma. Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale. Üks poiss keeldus mul minemast, naine ei lasknud. Ja ta pidi kaitseväest lahkumise avalduse lauale panema. Kui sa paned aga majanduskriisi ajal avalduse lauale...

Miks mees, kes Afganistanis mõlemad jalad kaotas, endalt elu võttis?

See poiss, kes end üles poos, tahtis Afganistani tagasi minna. See oli tema unistus.

Teile, sõjaväelastele, see ei sobinud?

Kuidas sa võtad ta tagasi, kui tal pole enam jalgu! Tema aga ei näinud kahjuks olukorrast teist väljapääsu...

Mida peab Roosimägi rahvale räägitud valgeks valeks, saab teada edasisest intevjuust. Samuti küsib Peeter Ernits erukindralilt , kas Eesti poisid on surnud ja viga saanud õige asja eest ning milline on Eesti geopoliitiline ja majanduslik huvi Afganistanis.