“Kindral ütles: kauaks meil enam iseseisvust pole…”
Viktor Laidoneri mälestused kindralist pärinevad just Eestile nii pöördelisest 1934. aastast. Kogu selle suve veetis ta Johan Laidoneri juures Viimsis.
Enne seda polnud Viktori isa Valter Laidoner kunagi Johan Laidoneriga läbi käinud.
“Kui aga isa päris ilma tööta jäi, võttis õde, kes oli kuulnud, et isal on selline kuulus onupoeg nagu Johan Laidoner, südame rindu, sõitis kindrali juurde Viimsisse ja teatas, et väejuhi onupoeg on tööta,” meenutab Viktor Laidoner.
Johan Laidoner oli tol ajal tselluloosivabriku juhatuses. Ta võttis telefoni ja korraldas Viktori isale Jõhvis metsapraakeri koha. Too oli ju õppinud metsamees, töötanud Jõhvi lähedal kindral Aleksander Tõnissonile kuulunud Edise mõisas metsaülemana.
Nii jäidki Viktori vanemad tol suvel Jõhvi, tema ise aga läks koos õega Viimsisse. Õde sai Laidoneri juurde ametisse.
Viktor mäletab, kuidas Laidoneril käis külas Soome kolmas president Pehr Evind Svinhufvud (viibis Viimsis 19. augustil 1934 alates kl 2st päeval — I. P.). Selleks ajaks olid mõisa kutsutud 150 noorkotkast, kes esinesid oma orkestriga, tehti lõket ja palju muud.
“Ega mina selles osalenud, vaatasin niisama pealt,” meenutab Viktor Laidoner. “Kui kõik olid lahkunud, läksin veel põleva lõkke juurde, mäletan nagu praegu, kuidas Laidoner seisis lõkke ees ning soojendas oma käsi. Mina istusin teisel pool lõket. Ning siis kuulsin Laidoneri ütlevat: “Jah, kauaks meil enam iseseisvust pole.” Kas ta oli siis üht-teist Soome presidendilt kuulda saanud… Aga need sõnad on mul siiani meeles.”
Viktor Laidoner mäletab, et samal aastal abiellus tema keskmine tädi Anni ning pulma oli palutud ka Johan Laidoner koos abikaasaga.
“Mina olin ka muidugi seal. Õhtul sõitsime koos Viimsisse tagasi. Pulmast on meeles, kuidas kindral anekdoote rääkima hakkas. Kuigi naine tegi talle etteheiteid — mis sa nüüd laste kuuldes niisuguseid räägid!”
Laidu noorest sai Laidoner
Üks anekdoot on Viktor Laidonerile koguni meelde jäänud. “Tuleb talumees oma naisega Tallinnasse asju ajama, käib tänaval ja ütleb naisele: mis see on — tulevad naised vastu, kõigil head lõhnad juures, sina aga haised sõnniku järele. Naine vastu: nad kõik kookidega toidetud, muidugi on neil head lõhnad. Eks siis talumees seadnud sammud kohvikusse. Esitanud tellimuse: “Kümme kooki kummalegi!” Pistavad need siis kinni, aga kui välja lähevad, ütleb mees naisele: “Ei aidand need koogid midagi, hullemaks läks!””
Viimsis meeldis Viktorile sedavõrd, et kui vanemad teda koju kutsusid, keeldus minemast. “Minu ülesandeks oli kindrali kolme buldogi järele vaatamine. Need olid niisugused, et enne sööma ei hakanud, kui tuli selleks meelitada. Seal oli ilus suur aed ja park, kus oli mõnus jalutada. Ehk niisugune elu, mida varem proovida polnud saanud.”
Lõpuks tuli ikkagi Jõhvi tagasi sõita, sest kätte jõudis aeg kooli minna.
“Järgmisel aastal peeti Pirital suur üleriigiline noorkotkaste laager. Eks siis minagi olin seal koos Jõhvi poistega. Laagrit külastas ka Laidoner koos abikaasaga. Ja abikaasa küsis: “Kas teil Viktor Laidoner Jõhvist ka siin on?” Mind otsiti üles ja ma sain proua Marialt suure tahvli šokolaadi.”
1938. aasta sügisel läks Viktor Tallinnasse tehnikumi maamõõtmist õppima.
“Koplisse, sinna kus asus TPI majandusteaduskond. Sügisel külastasin kindralit Õllepruuli tänavas. Tema võttis seljakoti ja pani minu jaoks õunu täis. Naine ütles talle selle peale: “Kuule, poiss ei jõua ju niisugust kotti tassida!” Kindral vastu: “Kui ma karjapoiss olin, tassisin veel raskemaidki.”
Rohkem Viktoril oma kuulsa sugulasega kokkupuutumist polnud. Sissetunginud venelased viisid kindrali koos naisega Pensa linna. Naine Maria oli kirjutanud Viktori tädile, et nad jõudsid nii vähe asju ühes võtta, et peavad ühes ja samas kastrulis keetma nii suppi kui ka pesu.
Viktor Laidoner imestab, et tal õnnestus Nõukogude süsteemis viiskümmend aastat nii ära elada, et kordagi ei hakatud tema nime vastu huvi tundma. “Küllap sellepärast, et Venemaal on miljoneid Ivanove ja Sidorove. Ju nad pidasid Laidoneri ka lihtsalt üheks eesti perekonnanimeks sadade samasuguste seas.”
Laidoneri nime võttis endale Viktori tütre Irene mees Valeri. Ka Viimsi tallipoiss olla kindralilt palunud nimede eestindamise ajal endale õigust tema perekonnanimi võtta. Ning Johan Laidoner olevat sellega nõustunud.
Viktor selgitab ka oma kuulsa perekonnanime päritolu. “See on Laidu talust Viljandimaal. Talu oli kehv ja eks seda siis laideti. Seal elas noor peremees, see oli siis Laidu noor. Ja muutus pärast Laidoneriks.”
Õe kurb saatus
Ent segadusi ja pahandusi perekond ometi vältida ei suutnud. Viktori õde Ludmilla abiellus sõja algul Hiiumaal koolidirektor Rein Õispuuga, kes oli oma ameti tõttu Kaitseliidu liige. Ta arreteeriti, viidi Venemaale, kus suri juba 1943. aastal. Õde seda ei teadnud, vaid ootas meest tagasi tervelt 15 aastat.
Alles pärast Stalini surma sai lõpuks oma arvukatele pärimistele vastuse, et mees oli surnud juba vangilaagris.
Häid uudiseid ei tulnud ka Venemaalt Tšerepovetsist, kus Viktori isa oli omal ajal metsandust õppinud ja abiellunud venelanna Anna Osminkinaga.
Seal elanud vanaisale oli enne revolutsiooni kuulunud kaks maja ja väike vorstivabrik. 1937. aastal vanaisa arreteeriti. Ja kadus. Vanaema läks sellest hulluks. Venemaa sugulastest on Viktoril veel mingi kontakt Peterburis elava onupojatütrega, teiste kohta pole enam mingeid andmeid.
1941. aastal lõpetas Viktor Laidoner Tallinnas tehnikumi. Ja just siis, kui sõda algas, sai ta lähetuse minna Lehtsesse tööle.
“Kohe pärast seda tuli kutse sõjaväkke. Tulla lauluväljakule koos isiklike asjadega. Käskisin siis poisil öelda, et mind polnud kodus.”
Viktor sõitis kohe Lehtsesse, kus tädi oli kooliõpetajaks. “Läksin oma töökohta, öeldi, et sõda on lahti ja mingit tööd ei tule. Elasin tädi juures nii kaua, kui sakslased sisse tulid.”
Taheti koputajaks
Mõne aja pärast oli Lehtse koolimaja sakslasi täis. “Käidi küll tädi juures uurimas, et kes ma sihuke olen, aga tädi ütles, et oh, see on haige poiss. Ja ei hakatud mulle külge midagi.”
Kusagilt oli vaja tööd saada, Tallinnas kutsus tädipoeg Viktori Omakaitsesse. Vangivalvuriks. 1942. aastal astus ta aga tehnikaülikooli.
Johan Laidoneri kunagised teenijad Viimsis üürisid Narva maanteel, mis tookord kandis Adolf Hitler Strasse nime, endale korteri. “Eks nad uskusid, et peremees tuleb ühel päeval veel tagasi ning paigutasid neisse tubadesse Laidonerist jäänud asju. Minagi värske üliõpilasena elasin siis seal.”
Viktor näitab diplomeid, mis ta elus saanud on. Ei puudu sealt ka teaduste kandidaadi oma. Tänu Omakaitsesse kuulumisele Viktor sõja ajal tehnikaülikooli pääses, järgnenud Vene ajal tuli aga neist asjust vabaneda.
“Seal oli üks väga kena daam, kes seda arhiivi kamandas, ma läksin sinna ning palusin enda ja oma onupoja elulood sealt välja võtta.”
Pärast sõda töötas Viktor Laidoner mõnda aega põllumajandusministeeriumis maamõõtjana. Pärast instituudi lõpetamist suunati ta Narva hüdroelektrijaama ehitusele. “Olin seal algusest lõpuni. Tuline kahju, et see jaam nüüd täiega Venemaale kuulub.”
Järgmine töökoht oli Narva raudbetoontoodete tehases, mis valmistas detaile just elektrijaamade tarvis.
Mõnda aega oli ta ametis Johannes Hindi kuulsas silikaltsiidi instituudis. Siis Männiku teel asunud ehitusinstituudis ning lõpuks veel kunstiinstituudis, kus töötas arhitektuurikateedri dotsendina. Õpetas ehitustehnika aluseid ja töökaitset.
“Tööleping lõpetatud 5. juulil 1993,” loeb ta oma tööraamatust ette.
Kord Ivangorodis töötades taheti Viktor Laidoneri nn koputajaks värvata. Siis läks mees sinna kuhu tarvis.
“Ütlesin, et mina olen insener. Koputamine on teie töö, tehke teie oma tööd ja laske mul oma teha. Ja jäetigi mind
rahule.”
Johan Laidoner
- Sündinud 12. veebruaril 1884 Viljandi-maal Viiratsi vallas
- Surnud 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas
- Sõjaväelane, riigitegelane, kindral
Haridus
- Vilniuse sõjakool 1905
- Nikolai kindralstaabi akadeemia Peterburis 1912
Teenistus
- Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi 1915–1916
- Diviisi staabiülem 1916–1917
- Eesti diviisi ülem Vabadussõja ajal 1918–1920, dets 1924 — jaan 1925 ja märtsist 1934
juunini 1940
- Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja
- Tegi koos Konstantin Pätsiga sõjaväe abil riigipöörde 1934
- Küüditati 1940; vangistati 1941
