Tuppa sisenedes ma aina nutsin ja nutsin. Otsisin sind taga, kes olid mulle kodu pakkunud ja mind välja valinud. Ma ju arvestasin sellega. Mu silmad jooksevad aina vett, immuunsüsteem on nõrgenenud ja tundub, et herpesviirus on minus võitu saanud. See on hüljatute puhul muide tavaline. Kas teadsid, et varjupaigas jäävad enamus loomadest haigeks, sest stressi tõttu langeb immuunüsteemi vastupidamisvõime? Kaks päeva on hellitavas hoiukodus möödas ja ma ikka veel otsin sind taga. Öösel ma nutan. Aga vähemalt on mul nüüd võimalus uuele kodule. Mul on võimalus elule."

Igal aastal viiakse tuhandeid loomi meie väikses Eestis loomade varjupaikadesse, sest neid pole enam kellelegi vaja. Ei, nad ei leia varjupaigas uusi kodusid - kõigest üksikud, kes on terved, sõbralikud ja kaunid. Kas teadsid, et mustavalgekirjud kassid hukatakse varjupaigas esimesena, sest nende võimalus kodu leida on kõige väiksem ja neid on arvult kõige enam?

Tuhandete loomade elud lõpetavad eutanaasiasüstid varjupaikades ja loomakliinikutes. Süst ei maksa palju, elu veelgi vähem. Paljud lemmikud lüüakse tänavale saatuse hooleks - kui nad seal just ei huku, jõuavad varem või hiljem samamoodi varjupaikadesse, kus nende saatus on juba teada. See, et loomapidamikultuur on kehv ja varjupaigad on loomi täis, on meie kõigi sotsiaalne vastutus. Probleem on lõpuks ikka inimeses.

IGAÜKS meist saab olukorda parandada ja anda väga suure panuse:
- ÄRA VÕTA LOOMA, kui Sa pole kindel, kas oled valmis talle pakkuma kodu järgmised 20 aastat.
- STERILISEERI enda, vanaema, naabri ja vajadusel ka võõra kass.
- VÕTA loom varjupaigast ja ära toida loomavabrikuid.

Keegi meist ei pea olema loomasõber, kuid võetud looma eest peame me vastutama tema elu lõpuni.