Kiri Mladen Kiselovile. Sinna, kust tagasi ei tulda
Mulle me tutvuse algusest peale tundus, et Sa saad teatritesse sisenedes eesti keelest aru. Meelest ka – nii kiiresti jõudsime suheldes sinatamiseni. Ehkki “Teie” annaks seda tunnet, mis mus on, edasi täpsemalt. Rõõmustan mõeldes.
Me kõik vist teame igivana tõde, et tee oma tegusid siin ilmas nii, nagu sa teeksid seda viimast korda. Aga kes see ikka teeb. Sina tegid. Ma panin “Nelipühadest” kirjutades pealkirjaks “Maailm on piiririik tõmbetuultes”. Kahjuks on nii ikka ja alati.
Mul pole seda veel olnud kellelegi rääkida, et mida vanemaks ma saan, seda enam olen veendunud: asendamatud inimesed on olemas, neid on kohe palju. Ja teine mõte, mida julgen Sinuga jagada: kui kirjutatakse inimestest, kes on surnud, siis enamasti kipub jutt ikka olema hoopis sellest, kes kirjutab.
Kui Sa elus oleksid, siis kindlasti ma Sinult neid asju küsiksin, pärast mõnd esietendust teatritrepil kohtudes. Ja Sina ... see tegigi Su eriliseks, ei oleks üllatunud, vaid arutaksid kaasa. Öösel või päeval. Imelik, aga ma ei mäleta Sind kunagi väsinuna ja kurvameelsena.
Näed siis, hakkasin kohe asja ajama ja unustasin Sulle õnne soovida. Lõpetasin oma “Nelipühade” jutu tookord nii: “ Lavastaja Mladen Kiselov näpuga väga ei näita, tas ja ta lavastustes on palju kaastunnet. Elu allhoovused jõuavad vaatajate meeltesse. Kusagil seal Sinu “Nelipühi” lavastuses öeldakse, et alati on keegi, kes kaitseb pärisväärtusi. Seepärast jääb lootus. Draamateatril on, mille üle uhke olla.”
Ma oleksin tahtnud näha Su peas juba valmis mõeldud lavastusi, hullumeelset pulmade komöödiat draamateatris, näidendit “Tramm nimega iha” VAT teatris. Me Peterburi “Galileo” lavastuse esietendusele sõitmisest isegi rääkisime... Aga jah, sa ei häbenenud öelda, et meil Eestis on suurepärased näitlejad, ja imestada, kuidas neid nii väikesel maal saab olla nii palju. Mulle siin tundub hästi tähtis, et Su lavastus on Eesti Vabariigi aasta parim.
Nüüd tuleb jutt, mida ma Sulle vist ei räägiks, kui elus oleksid, aga mõtleksin küll: Su olemasolu ja see viiv, mis Sa siin olid, sunnib mind olema vähem irooniline ja küüniline ja blaseerunud kõige selle suhtes, mis on kunst, ja kõige selle ees, mis on elu. Äkki hoiab see nende asjade süvenemise eest ka kogu me teatrit.
Su Eestis käik, Mladen, hoiab meid ja me kultuuri.
Mis mind seekordsete preemiate juures eriti rõõmustas, oli dramaturgiapreemia andmine Eero Epnerile. Selline mees oleks iga teatri õnn. Lisaks oli tema näidend “Reformierakonna juhatuse koosolek” kiirreageering ka NO näitlejatelt ja lavastajalt. See, kuidas seda mängiti, puhas rõõm vaid. Et nii ka saab ja peab, on sündmus.
Mida seekordsete teatriauhindade juures, mis ju aimatavad olid ja asja eest, veel öelda? Tooksin esile need inimesed, kes lava taga. Neid on alati hinnatud, aga tavaliselt ulatub lavastuste ja näitlejate sära alati lavataguste tegemisi ületama. Kujutad Sa ette, et Ugalas on Tiiu, kes on õmmelnud kostüümid 180 etendusele. VAT teatris on Raul, kes juhib bussi, valmistab kõik selle teatri lavastuste dekoratsioonid, on lisaks valgustaja ja mõtleb välja lavatehnilisi lahendusi.
Ma ei teagi, kas teatripublik peab aru saama, mida selleks, et sünniks teatrielamus, teevad lavatagused – lavameestest alates ja piletööridega lõpetades. Igatahes olid Sina see mees, kes lavastajana ka seda maailma armastas, teatrikunstist rääkimata. Teater on üks, eks!
P. S. Kui saaksin, kutsuksin Su Viljandisse Õnnepalu/Kasterpalu lavastust “Sajand” vaatama. Ses on monumentaalsust ja mastaapi. Sarnast Sinu ja Su lavastustega. Selline Eesti asi ja maailma asi ka. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kusagil ütles, et “vaade sealtpoolt siiapoole”. Kuidas ma tahaksin kuulda, mis Sa arvad! Kui jutt liiga kurvaks kisub, siis lavastaja Jaan Tooming hüüaks mitu korda “juhhei, juhhei, tirulirulii”... Kurbust see ära ei võta, rõõmsaks teeb küll.
