“Kirjad Sõgedate külast” — vaatajate ees on muhedad ja mehised randlased
Kuna Juhan Smuuli novellikogumik “Kirjad Sõgedate külast” leidis kohe pärast ilmumist suure lugejaskonna, loodeti seda ka samanimelisest filmist, seda enam et Smuul ise oli üks stsenariste.
Filmi sündmustik hargneb ühes Eestimaa rannakülas II maailmasõja järgsel ajal.
Muhedad randlased
Nagu filmi annotatsioonis teada antakse, on vaatajate ees muhedad ja mehised randlased oma naljade ja ütlemistega.
Needsamad mehed panevad hetkegi kaalumata ohtu oma elu, kui on vaja päästa teisi, kes sattunud merehätta. Kogu rannaküla on siis väljas nagu üks mees.
Rannakülaks, kus suur hulk välivõtteid toimus, oli Smuuli enda kodupaik Koguva ja selle lähikond Muhumaal. Vaid Pühadekari huku filmimine oli mõeldud teha Hiiumaal Ristna otsas ja Meemel.
Kogu loo peategelaseks tõuseb vana, meretuultest parkunud, karmide näojoontega elupõline kalur Martin Puri Kaarel Karmi meisterlikus esituses ja tema kõrvale Kirjanik (Aarne Üksküla).
Võib arvata, et Kirjaniku prototüübiks on Smuul ise. Kirjanik on see, kes oma jutustuste ja mõtisklustega seob sündmustiku ühtseks dramaturgiliseks tervikuks ja aitab mõista Sõgedate külas toimuvat.
Kaarel Karmi mängitud Martin Puri on kahtlemata filmi põhiteljeks. Vaataja seisab silmitsi ühe randlase elusaatusega, ühe vana mehega, kes on kogu oma elu andnud merele, tehes rasket kaluritööd, sest nii on see alati olnud. Ning seda tööd ta armastab ja austab.
Rabav ja ootamatu
Ühel päeval juhtub aga midagi traagilist — võrgulina libiseb mehe käest.
“Sent surmale võlgu ja koperdab merel,” lausub seepeale paatkonna juht August Puri (Ilmar Tammur). Öeldu paneb võpatama mitte üksnes Martin Purje, vaid ka noore kaluri Ervin Räime (Tõnu Aav).
Järgnevad meeleolukad kaadrid kalasadamasse jõudmisest ja koosistumine teemajas, kus tagajärjetult püütakse kaaslaste vahel lepitust sobi-tada.
Teemaja oma õdusa miljöö ja värvika tüüpidegaleriiga elab elu edasi, aga Martin Purje jaoks on midagi lõplikult möödas. See, kuidas Martin Puri kodu poole astub, on omaette vaatamist väärt. Ja kodus, justkui kõigest kokkuvõtet tehes, lausub ta oma naisele: “Ega sul minuga kerge ole olnud.” See ootamatu hellameelsus rabab naist, vist kunagi pole Martin Puri oma naisega nõndaviisi kõnelnud.
“Kirjad Sõgedate külast” (1966)
- Stsenaristid Juhan Smuul (1922–1971) ja Jüri Müür (1929–1984).
- Režissöör Jüri Müür.
- Operaatorid Jüri Garšnek (1939–1980), Mihhail Dorovatovski (192–1995), Mati Kask (1938–1972).
- Kunstnik Rein Raamat (1931).
- Helilooja Eino Tamberg (1930–2010).
- Toimetaja Lennart Meri (1929–2006).
- Osades: Kaarel Karm (1906–1979), Ilmar Tammur (1921–1989), Paul Ruubel (1913–1970), Valdeko Ratassepp (1912–1977), Tõnu Aav (1939), Peeter Kard (1940–2006), Aarne Üksküla (1937).
Kui Jüri Müür kutsus Tõnu Aava mängima filmis “Kirjad Sõgedate külast”, oli draamateatrist seal kolm meest juba ees: Ilmar Tammur, Kaarel Karm ja Valdeko Ratassepp.
Aavale on kõige enam jäänud meelde võtted, mis toimusid peamiselt Muhus Koguva külas. Ja kus oli platsis ka Juhan Smuul, kes filmi tegemist otseselt ei jälginud, aga hoidis silma peal.
“Selle linateose valmimisega oli probleeme,” kinnitab Aav. Ja lisab, et need said alguse sellest, et mitte ainult režissöör Jüri Müür polnud kõva viinavõtja, vaid et kogu seltskond oli üks kärakavõtjate bande. “Karm, Ratassepp, Tammur.”
Tõnu Aav mäletab veel, et öise võtte ajal keedeti kalasuppi. “Ja kuna kaluridki olid hirmsad viinamehed, siis…”
Nõukogude kino erines Aava sõnul Ameerika ja üldse läänemaailma kinost just selle poolest, et ettevalmistusperiood oli väga lühike, aga võtteperiood väga pikk. Läänes oli kõik vastupidi.
“Eks meie, noored näitlejad, võtsime selle filmi tegemist nii tõsiselt, kui oskasime ja saime. Päris käegalöömise film see polnud. Aga eks hea raamatu ekraniseering on alati raske. Smuul ise polnud selle filmiga rahul, keegi meist polnud. Õnneks tundub, et aja möödudes on see film justkui paremaks läinud.”
Tõnu Aav mäletab, et kui film esimest korda ekraanile jõudis, oli tema teatriga Viljandis. Ja kui seda siis Viljandi kinos nägi, oli nii nördinud, et oleks poole pealt ära tulnud. Ütleb, et noorele näitlejale oli see pettumus. Ja endaga polnud ta ka põrmugi rahul.
“Aga mingil määral oli see minu jaoks ikkagi oluline moment, hakkasin parajasti draamateatri väikeses saalis lugema Smuuli “Monolooge”. “Suvitajaid”, “Anilaiu matuseid”, “Mare Tüürimeest ja tema abikaasat Konstantini”… Siis tegin väga tihedat koostööd Smuuliga.
Käisin tema juures kodus, kus ta õpetas mulle Muhu murrakut. Nii palju, kui seda õpetada saab. Võtsime saarel puid maha niisuguse tegelasega, nagu on Smuuli “Muhulaste juhtumites” Andrus Kaksteist.
Juhan Smuulist jäi mulle aga väga hea mulje — sõbralik, samas võrdlemisi valiv vestluskaaslaste suhtes. Kui nägi, et jutust asja ei tule, ütles ikka, et on kiire, et ta peab ära minema.”
ILMAR PALLI
ETV2 näitab vanu filme laupäeva õhtuti kordusega pühapäeval.
