Klouni* poeg, kes oli lava kuningas

Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925–1978) monograafiast täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatriskäimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Eesti Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde... Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48aastane.

Olen praeguste tippvormis näitlejate puhul palju mõelnud, et kui vanad olid õieti need näitlejad, kes tegid hiigelrolle siis, kui olin kõige vastuvõtlikumas eas. Need, kes just seetõttu, mida nad tegid laval, on mulle eeskujuks siiani. Tol ajal olid peale Koppeli draamateatris ju veel Kaarel Karm, Jüri Järvet, Valdeko Ratasepp, Ants Eskola, Rein Aren ... noorematest Juhan Viiding, ja kohe oli teatrisse sisenemas seitsmes lend – Peterson, Karusoo, Kibuspuu, Luik, Krjukov... Näitleja oli üliauväärt amet ja lavastajad arvamusliidreiks, kui maailma asjadest kõneldi.