Kodavere kandis ei räägita üldse
´"See on hea, et te täna tulite, täna on maarjapäev, ei tohigi tööd teha," räägivad külanaised Sääritsa külas Eevi Treiali koduõues õunapuu all lõbusalt läbisegi.
Aga juttu tohib ajada. See pole ju mingi töö.
On 2. juuli. Maarjapäev. Kuidas kellelegi, mõnele on ka jutuajamine ja kirjutamine või pildistamine töö. Aga selle kohta vanarahva uskumused puuduvad. Õnneks. Muidu võinuks ehk seegi lugu tegemata jääda. Kui ikka tööd teha ei tohi, siis ei tohi. Ja järgmisel päeval polnuks naistel jälle aega.
Tegelikult ei rääkinud nood naised mitte midagi. Sest selles kandis üleüldse ei räägita. Siin ainult kõneldakse. Kodavere murrakut.
Kettuneni kiuste
Kui uskuda Soome murdeuurijat Lauri Kettuneni, ei peaks need naised üldsegi mitte kõnelema, vaid just rääkima. Too teadlane, Kodavere murraku tuntumaid uurijaid, kõndis saja aasta eest ringi siinseis Peipsi-äärseis külades ja pidas Kodavere murrakut kaduvaks keeleks. Ometi pole see nüüdsekski kadunud.
"Meile on kodavere keel kodune keel, eesti keel on õpitud keel," kõneleb Eevi Treial, kes on külas võtnud südameasjaks oma emakeele, keeleteadlaste silmis murraku hoidmise ja innustanud teisigi seda tegema.
Oli aasta 1999, kui Sääritsas keset küla, kunagise kõrtsi, praeguse külalistemaja Aarde Villa õuel peeti maha esimene külapäev. Korraldajate hulgas leidus palju neidki, kes kaugemal elavad, kuid kel juured siin. Tol päeval pühitseti samas õues pidulikult ka kivi Kodavere murraku kiituseks.
"Oleme uhked, et Sääritsat peetakse Kodavere murraku südameks," ütleb Treial. "Siin kõneldakse kõige puhtamat murrakut. Mida kaugemale, seda enam on see teiste keeltega segunenud," teab ta.
Nüüdseks on külapäevi olnud kuus. Alati on neil menu pälvinud väiksed näitemängud, pajatused, mida oma küla inimesed oma murrakus oma rahvale mängivad. Üks kokkumänginud paar on Silvia Lepik ja Aasa Kuusik.
"Pajatused lähevad rahvale hästi peale," muigab Aasa. "Muudkui nõutakse, et tehke veel ja veel."
Aasa on Ranna kooli järel 40 aastat Tartus elanud ja pensionipõlves sünnikanti naasnud. Vahepeal jõudis murrak palju ununedagi. "Aga mis lapsepõlvest selge, see ka kerge meelde tulema."
Mare Nõmm, kes ei ole Sääritsa inimene ja ajab sama asja Assikveres, ütleb, et ega nad ilmaasjata oma külapäevadelgi murrakut räägi. Ikka seepärast, et need, kes aegade jooksul ehk sellest võõrdunud, kuuleksid, kuidas keel käib. Ja kes seda oskavad, siis ka kõneleks.
"Kunstlikult on raske seda teha, aga külapäevadel ja muudelgi kokkusaamistel on see päris loomulik ja samas põnev endalegi," arutleb Mare.
Eevi on näinud, et mõnedki, kes varem sõnagi ei kõnelnud, on seda proovima hakanud. Kes natuke osanud, see julgemaks muutunud. See on andnud talle mõtte korraldada lausa murdekeele kursus neile, kes nüüd kaugemal elavad.
"Kuluks meile endile kua ärä," arvab Mare seepeale.
"Jah, sest eks sa pead ju enamasti ikka peenemas keeles kõnelema, nagu me kirjakeelt kutsume," soostub Eevi.
Juta Laasma ei ela õunapuu alla kogunenutest ainsana kohapeal. Töötab Tallinnas bibliograafina. "Oma lapsega, kes juba 31, vahel kõneleme, kui vanaema meenutame," pihib ta. Juta on naiste tegemistest vaimustunud.
Aita Pae on naistest kõige vaiksema ja väiksema jutuga. Ütleb, et kodavere keel peksti juba koolis välja, Ranna koolis. "Mäletan, et õpetajale sai öeldud: mina kua. Õpetaja küsis seepeale, et kas "kua" on lihtsam ütelda kui "ka". Nii see hakkas. Aga mul on lihtsam ütelda "kua". Ega seda päris ära ei juuri."
Pajatusi pajatäite kaupa
Lehte Vene tunnistab, et kui nad külas isekeskis kõnelevad, kipub sellest pool juba kirjakeeles olema. Kui tahta puhtalt oma keelt kõnelda, peab pingutama, muidu mõni võõras sõna kipub ikka hulka. "Kui tuleb inimene, kes kirjakeelt räägib, räägid ise ka, aga vanasti ei hoolitud, kõneldi ikka oma keelt edasi."
Kodavere murdeala hõlmas Peipsi ranniku Omedu jõest Varani või veel enamgi lõuna poole, kus sai kokku Tartu murrakuga. Nüüdseks on jäänud rohkem alles kunagises Ranna vallas Peipsi rannikul Omedust Kodavereni. Sisemaa poole minnes on üksikuid kõnelejaid veel Pala kandi külades ja Assikveres.
Eevi on kogunud kohalike tõestisündinud lugusid Kodavere murrakus ja need raamatutena välja andnud. Kahe aasta eest ilmus esimesena "Õlemä elon" ("Oleme elus") ja mullu "Põlvess põlve". Kolmanda jagugi pajatusi on juba koos.
"Ega mul pole muud, kui korjan kokku, mis teised ilusasti kõnelevad," jääb Eevi ise tagasihoidlikuks. Jutte pole kerge kirja panna. Reegleid ju ei ole. Eevi mäletab oma vanaema. Kui lasti tal midagi kirjutada - ta oli koolis käinud -, kirjutas vaid kirjakeeles. Kui lasti aga lugeda, tegi ta seda automaatselt murrakus. Siis ei tulnud ühtegi sõna kirjakeelt.
Eevi on jäädvustanud ka Kettuneni Kodavere uurimisretkede teejuhi Anna Lindvere ehk Kiisa Kaelu Anna sünnikoha, organiseeris tema kunagise kodu asemele tahvli. Annal polnud suurt majapidamist, nii oli tal ka teistest külanaistest aega enam. Hiljem on Kettunen sellest naisest mitu luuletustki kirjutanud.
"Kettunen oli suur kirbukartja, seetõttu istus palju järve kaldal, tubastes ruumides viibis vähe," mäletab Eevi ema juttudest.
Sarnasusi vadja keelega
Arvatavasti tänavu sügisel tehakse Pala ja Alatskivi rahva vahel murdekeele kõnelemise võistlus, kumb vald rohkem oskab. Eevi on Pala poolt eestvedaja.
Kodavere murraku ja kommete aktivistid unistavad, et Pala valla juhtide lubadus asutada Peipsi pärimuskoda või -keskus ka teoks saaks. Keel on ju pärimuse esmaseid kandjaid.
Jätame Sääritsa naised oma keelt kõnelema ja põrutame paari-kolme kilomeetri kaugusele Raatvere külla. Vainu tallu pööramisel jääb silma infotahvel, mis annab teada talu lähistel asuvast vanast kalmest ja et muinasajal on siinkandis rauda sulatatud.
Perenaine Eha Veskimets kõneleb teretamise järel, et aastail 1980-82 tehti külas väljakaevamisi ning saadi hulk leidusid. Enam kui tuhandeaastased käe- ja oimurõngad olid vadjapärased. Teadlased on asju püüdnud süsteemi viia ning nii on täheldatud ka Kodavere murrakul palju sarnast vadja keelega.
Eha on kutsunud enda poole veel kaks innukat kohaliku kultuuri eest seisvat naist - Helgi Suluste ja Elle Pintsoni, kes õed omavahel. Kõik kolm on kunagised õpetajad.
Erinevalt Helgist ja Ellest on Eha sissetulnu, Põhja-Eestist. Tänavu sai 50 suve, kui Vainu tallu perenaiseks tuli. Siin kuulis ka esimest korda Kodavere murrakut. "Kui 1999 pandi Sääritsasse sellele kivi, hakkasin mõtlema, et kivi on elutu, ei ütle eriti midagi, õigem oleks murrakut hoopis tutvustada, kuniks on selle kõnelejaid."
Nii õhutas ta oma memmede tantsurühma Meelespea naisi ja ümbruskonna mehigi pajatusi lavastama ning külapäevadel ette mängima. Esimesele külapäevale 2001. aastal järgnes ühine külapäev Piibumäe külaga, kelle rahvaga on tehtud ühine seltsing. Nii igal aastal. 2004 mängiti koos Sääritsa lastega vana külatükki.
"Kutsun just kohalikke mängima, neid on rahval palju huvitavam vaadata kui võõraid," pajatab Eha, kes nüüdseks on ka ise kohaliku keele ära õppinud.
Näitemängudele on lisandunud külapillimeeste kokkutulekud. Homme, 25. juulil, tuleb juba neljas pillimeeste pidu. Need on rahvale nii meeldinud, et Lümati rahvamaja ei ole tahtnud huvilisi äragi mahutada.
Kuna järgmine aasta on eriline - möödub sajand sellest, kui Kettunen tuli Kodavere murrakut uurima -, lavastatakse Kettunenist näidend.
Helgi muudkui väntab
Hakkaja naine on ka Helgi Suluste. Lisaks tänavu saadud Pala valla aukodaniku tiitlile on ta ka presidendi rahvaluulepreemia laureaat, uurinud Kodavere kandi pillimehi. Temalt pärinebki pillimeeste pidude mõte.
Helgi tuli talude taastamise ajal linnatöölt kodutallu tagasi. "Talupidajana oli mul igav. Hakkasin külades jalgrattaga ringi sõitma ja inimestelt vanu pilte, laululehti korjama, et ahju viskamise asemel teisedki vanast ajast teada saaksid," meenutab ta oma kogumiku "Kodavere kandi päästetud pildid" saamislugu.
Nüüdseks on ta vändanud sadu kilomeetreid, et Kodavere kandi kultuurilugu talletada. Pillimeeste kõrval ka õpetajaid ja muid tähtsaid tegelasi. Korjanud murdesõnu ja -lugusid. Kodu-uurijana ei mahu Helgile pähe, et paljudes Peipsi veert kajastavates trükistes räägitakse palju vene vanausulistest, nende küladest, kuid enamasti mitte sõnagi eesti küladest, luterlastest. Neid nagu polekski.
Helgi õde Elle Pintson sai aga koos oma õpilastega Elva gümnaasiumi päevilt mõne aasta eest koolinoorte kodu-uurimistööde peapreemia Kettuneni keeleretkede teema eest. "Lastele oli põnev siinseis paigus käia," on Elle rahul. "Ka meie kandi koolilastele peaks seda tutvustama ja neid ärgitama kõnelema."
Elle usub, et kui juhendaja leida, küll siis lapsed kaasa tuleksid. Elle oleks nõus esimesed tunnid oma külas kas või ise läbi viima. Praegu on tal aeg-ajalt võimalus murrakut õpetada 8aastasele lapselapele Eleriile.
"See on nii naljakas keel, ma ei saa kõigest arugi," naerab Elerii, kes seda naljakat keelt enamasti vaid suvel vanavanemate juures kuuleb.
Lapsi, teadagi, huvitab Internet. Ent seegi asi on juba korraldatud. Sassukverest pärit Ann Kilk on arvutit hästi tundva tütre abil Kodavere murraku kodulehekülje neisse avarustesse üles riputanud. Poole aasta eest. Lingi leiab ka Pala valla kodulehelt.
"Märkasin, et paljud ei tea meie murrakust midagi, ei tea, kus Kodavere asub, nii et Internet on parim võimalus seda tutvustada," selgitab Ann.
Luuletada on lihtsam
Teadlasena Tartus töötav Ann on veel mitmeti abistanud oma ja naaberkülade ettevõtmistes, aidanud mitmeid raamatuid toimetada. Mainimata ei saa jätta Anni luuletajast õe Mari Vallisoo murdeluuletusi.
Mari on oma luulekoguga "Ussisõnad" (2001) ja luuletustega Peipsi-äärsete luuletajate mitmekeelses kogus "Peipsi hing" (2007) saanud Kodavere murrakut laialdaselt tutvustada. Tema luulet on esitatud ka Sassukvere ja teistel külapäevadel. Neil on murdeluulekavadega üles astunud Mari 19aastane tütar Tuuli Vallisoo: "Kõnelda on kodavere keelt raske. Ise ma seda ei oska, aga luuletusi õppida pole raske."
Kogu päeva veetis Kodavere kandi inimeste seas ka Ann Kilgi abikaasa Andrus Kilk, kes võttis jutud ja näod videosse. Läinud aastal valmis tal viimase viie-kuue aastaga kogunenud materjalist tunnine Kodavere murraku ja kommete aineline videofilm "Kodo kiil", mida saab näha Lümati ja Tartu suuremates raamatukogudes. "Tullin tänagi selleks, et midagi uut veel juurde saada."
Murdekeele keskel üles kasvanud Ann peab seda keelt enda jaoks minekuks lapsepõlve. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem tahab ta lapsepõlves käia.
Valik vanasõnu Kodavere murrakus
- Siis one ike hiired ilul,kui kassi kodon ei õle.
- Ärä iseennäst kiidä, lahe tõisi kiitä.
- Hüvä sõbra nõuanneone enäm kui puul võitu.
- Parem jätä uassa palk kui õhtane kõhutäis.
- Kui koevaga ühe päävä viibid lõõga, tiid vihmaga üheksa päävä.
"Eesti vanasõnad"
Veike sõnaruamat
edemält - varemalt
ia - hea
ike - ikka
elon - elus
kerik - kirik
kos - kus
köhkmä - köhima
küägäk - kõver
letu - jänes
läägitämä - kastma
muss - must
nah - säh, võta
one - on
nigu - nagu
pleiäts - pliiats
pääv - päike, päev
riäbis - rääbis
täitapp - pöial
tänävuade - tänavu
unkaauk - suitsuauk
vistlemä - vihtlema
üvä - hea
üäbik - ööbik
üü - öö
Kodavere murraku
kodulehekülg
