Täpselt nii see ka tegelikkuses juhtus ning ajakirjanduses levinud sunduslik 30 000 kohanime muutus oli kohanimenõukogu aseesimehe ja Eesti Keele Instituudi teaduri Peeter Pälli sõnul eelkõige teavituse probleem, sest 90-protsenti neist 30 000 muutusest on seotud tehnilist laadi objektide, näiteks mobiilimastide, alajaamade ja muu sellise nimedega.

Mall Kivisalu Maaametist juhtis tähelepanu sellele, et korrastatud aadressiandmed on vajalikud mitmete ühiskondlike teenuste toimimiseks ning eluliselt olulised näiteks päästeameti, politsei ja kiirabi töös kannatanute asukoha võimalikult täpseks määramiseks. Aadressiandmete muutmine ja täpsustamine käib koostöös objektide omanikega ning kõik kohanime muutused teeb kohalik omavalitsus ning seda üheskoos omanikega. Maaamet on kohanimede muutmise protsessis soovitaja ja jämedatele vigadele tähelepanu juhtija rollis sõnas Kivisalu.

Lisaks aktuaalsele kohanime muutmiste teemale oli kohanimepäeval suur rõhk pandud ka kohalikule paikkonnale. Põlvamaa kohanimede muutuste ajaloost rääkisid Evar Saar Võru Instituudist ning Ahto Raudoja Seto Instituudist. Saare sõnul on külanimede kirjapilti ajajooksul palju üsna palju muudetud, mõnede puhul lausa eriti palju, näiteks 1638. aastal oli Miiaste küla nimeks Mexte ja Eoste hoopiski Itzkulla. Setomaal on kohanimetusi iseäranis palju ning üht trükivärsket Setomaa kohanimesid kaardistavat raamatut „Setomaa kohanimed“ tutvustas Raudoja ka kohanimepäeval.

Igal kohanimel on oma saamislugu ning miks mitte ka laul. Veriora piirkonna kohanimede rahvasuust levinud huvitavatest pärimustest rääkis kohanimepäeva osalejatele Nele Reiman ning kohanime laule esitas Aapo Ilves.

Kohanimed on osa kultuurist ning igal riigil on vabadus oma kohanimede määramisel. Seekordne XI kohanimepäev näitas samuti, et need nimed on väärtustatud ja olulised.