Kohtumispaik on nüüdsest Narva Vaba Lava


Narva Vabal Laval esietendunud dokloos “Transiit. Peatage muusika” oli elavat muusikat just parasjagu nii palju, et enamik publikust oleks seda üksmeelselt veel tahtnud.
Narva Vabal Laval esietendunud dokloos “Transiit. Peatage muusika” oli elavat muusikat just parasjagu nii palju, et enamik publikust oleks seda üksmeelselt veel tahtnud.Mats Õun

Narvas avati 1. detsembril kultuuri­territoorium nimega Vaba Lava. Avamisnädal, omalaadne festival, mis näitab selle keskuse suundasid, kestab.

On minu Narva elu neljanda päeva varahommik. Elan Aleksander Puškini tänavas. Hotelli Narva restorani nimi on M. Chagall. Maja tagant, kui on selge ilm, näeb Venemaale. Jõgi on vahel vaid ja ühendav Sõpruse sild. Meie pool jõekaldal on kõrge postamendi otsas lõvi, märk sellest, et Narva on olnud Rootsi linn. Ja ikka on see tunne, et miski ei lõpe, vaid algab.

Julia Aug elab Moskvas, aga on juba kahel õhtul tulnud Narva Vabal Laval näidatavat teatrit vaatama koos oma Narvas elava 88aastase emaga. Julia mäletab, kuidas ema viis teda Narvast Leningradi teatrisse. Nüüd on Julia kord ema teatrisse kutsuda. Ta teeb seda mujal ka, aga esimest korda elus on see võimalus siin, kodulinnas.

Mats Õun
Seotud lood:

Päev tagasi, pärast rootslaste Kuningliku Draamateatri Dramaten üsna eksperimentaalset, XXI sajandi tipptehnikat kasutavat “Hedda Gableri” etendust on kohtumine tegijatega. Ootame. Julia Aug küsib, kuhu läks Oleg Lojevski. Vastan, et kööki viina jooma. Seepeale vangutab Julia ema pead, öeldes, kui palju sellel kunagise Baltijetsi tehase alal omal ajal piiritust joodi. “Ma oma meest ikka väga jälgisin, et ta sellesse seltskonda ei satuks,” ütleb ta.

Kummaline, aga mitte keegi ei ole, vaatamata mu korduvatele küsimustele, vastanud: mida ikkagi Baltijetsi tehases tehti? Kas see toodang siis oli tõesti nii salajane, et keegi ei tea, mis see oli. Isegi nüüd. Räägitakse mingist metallist.

Narva Vaba Lava ei ole raudne, pole isegi raudset eesriiet, mida olen näinud mitmes suures riiklikus teatrimajas ja mis kannab endas tuleohutuse eesmärki. Sellega eraldatakse tulekahju korral lava vaatesaalist. Olen elus näinud mitut lavastust, kus see praktilise elu ese on suureks kujundiks kasutusele võetud.

Seltsimees laps

Julia Aug võiks eestlastel meeles olla filmist “Seltsimees laps”. Ta oli seal Eestimaa venelane, kelle partei paneb väikest kooli juhtima. Me kohtusime Juliaga enne selle filmi võtete algust kord Moskvas Meierholdi keskuses. Meeles on, kuidas ta sel perioodil tekstiga tegeles, seda õppis ja mõtestas.

Nüüd tuleb see vaakum lõhkuda ja vaatajad taas Narva tuua, Jõhvist ja Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt ... jah-jah, ka Tallinnast. Tähtsaim on, et tekiks huvi, mis vaatajaid siia tõmbaks.

Nüüd istume Narva Vaba Lava selles suures toas, kust just on välja kolinud Eesti Vabariigi president. Tuba ei ole veel saanud tegusaks teatrikabinetiks. Alles on hiigelsuur laud ja kaks tugitooli. Kuna me ei tea Juliaga, kummal toolil istus president, siis mängime seda mängu, et istume poole jutu pealt ümber. Just on lõppenud Narva Vaba Lava avamisnädala kolmas etendus, Peterburi teatri Masterskaja kummardus oma eelkäijatele, Aleksander Vampilovi komöödia kuuekümnendatest – “Vanem poeg”. Seal ka käidi köögis viina joomas.

Monoloog nr 1

Julia Aug: “Sellise prostrantsvo (otse tõlkides tähendab see sõna ruumi, aga tal on suurem tähendus – M. M.) valmimisel Narvas on linna jaoks ogromnoje znatšenie (ülisuur tähendus – M. M.). Mulle meeldib just see, et ei sündinud lihtsalt teater, vaid keskus, multifunktsionaalne. Selline keskus ja keskkond on väga produktiivsed, siin saab näidata filme, kuulata loenguid, korraldada festivale, kontserte, töötubasid, kohtumisi...

Mul on selline tunne, et Narvas pole praegu õhku, mis võiks täita selle suurepärase hoone. Paljud, kes varem käisid Narvas esinemas, sõidavad juba ammu siit läbi, teel Tallinna teevad vahepeatuse ja oma esinemise Jõhvis.

Nüüd tuleb see vaakum lõhkuda ja vaatajad taas Narva tuua, Jõhvist ja Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt ... jah-jah, ka Tallinnast. Tähtsaim on, et tekiks huvi, mis vaatajaid siia tõmbaks.

Loe veel

Grigori Kozlovi lavastus, mida just vaatasime, tundub mulle olevat just see, mida hetkel siin oodatakse. (“Vanem poeg” on kaheksa aastat tagasi valminud lavastus. Nii-öelda ühe Peterburi teatrikooli kursuse diplomitöö. Nad jäid kokku ja sündis uus teater. – M. M.) Selline traditsiooniline vene psühholoogiline teater on minu meelest just see, mis võiks kutsuda esile selle regiooni inimeste huvi.

Siin võib muidugi teha mida tahes, siin võib teha uusimaid projekte, kasutades XXI sajandi uusimaid tehnilisi võimalusi, aga esimeses järjekorras tekitavad huvi just sellised lavastused nagu “Vanem poeg”.

Dmitri Jegorov Mats Õun

Kui ma ei mõtle Narva Vaba Lava strateegiale, siis minu teatrimaitse kaldub lavastaja Dmitri Jegorovi “Transiidi”, selle maja avaetenduse suunas. See oli just see lavastus, mis mulle meeldib. Ma armastan teatrit, kus toimub ideede ja mõtete translatsioon.

Milline peaks olema selle kauni maja ja ruumi strateegia? Ma saan aru, kuidas teatrimaja loojate ja ülesehitajate Märt Meose ja Allan Kaldoja peas ei teki maja avamisega rahu. Teatri loomine ning sellele publiku, oma publiku leidmine on väga keeruline. Lihtsam on mersusid müüa. See, mida Märt ja Allan on teinud – nad mõtlevad, kuidas võiks areneda kultuur. Kuidas ja kuhu kultuur Narvas? Narva on läbi ajaloo olnud multikultuurne ja mitmekeelne, see teeb ülesande veel raskemaks. Vägevad mehed!”

Märtsis peaks Narva Vabal Laval esietenduma Julia Augi kirjutatud ja lavastatud dokumentaalprojekt “Minu Eesti vanaema”.

Kõnelevad surnuaiad

Julia Aug YouTube

Narva Vaba Lava avanädala kutsutud külalistele mõeldud linnaekskursioon viib meid äärelinna või linna äärde. Kreenholmi tööliste surnuaed, nõukogude koonduslaagri vangide surnuaed, Teises maailmasõjas langenud Saksa sõdurite surnuaed. Valgekaartlaste surnuaed, Eesti Vabadussõjas langenute surnuaed, kus mingil keerulisel ajal on haudadelt ristid lihtsalt maha lõigatud...

Surmas oleme kõik võrdsed ja kõrvuti. Pähe hiilib mõte, et ka kultuuris. Ajalugu koos oma lugudega on maa sees, meil, elavatel jääb üle see üles korjata, et elada elusamat elu. Elujanu on minu jaoks Narva Vaba Lava ja Narva linna tulevikuga seotud nüüd. “Inimene on inimesele vend” on Peterburi noorte näitlejate ja kirjanik Vampilovi “Vanema venna” põhisõnum.

Julia Aug räägib mulle, kuidas tema ema talle jutustab lugusid ajast, mil ta oli laps, kümnene, kuuene ... ja mina mõtlen, et kuidas on see võimalik, et tean selles lavastuses kasutatud kuuekümnendate estraadilaule, ka sõnu peast. Olin siis neljane, viiene ja kuuene ... kui need laulud kõlasid raadiost, siis ilmselt... “Nitševo ne vižu, nitševo ne slõšu, nikomu nitševo ne skažu...” Kuidas need sõnad jäid mu pähe ja on seal ka nüüd, kui olen vana mees! Ma pole sellest ju aastakümneid mõelnud.

Tsivilisatsiooni piiril

Vürst Peeter Volkonski esitas Narvas teatri avamiskontserdil vaid ühe laulu. Kõik ootasid punki, sest see oleks seotud dokumentaallavastusega “Transiit. Peatage muusika”, aga tema rokkis, laulis Little Richardi maailmakuulsat laulu “Good Golly Miss Molly”. Laulis, nagu vaid tema seda teha suudab. Kepp toeks ja kogu publik tema lavalisest liikumisest lummatud. See ka oli teater, see päris. Peeter on varemgi imestanud, miks teda punkariks peetakse, kui tal ju hipi hing.

Ajaloolane Igor Kopõtin rääkis Narva Vaba Lava stuudiosaalis peetud loengus Narva linna keerulisest rollist Eesti Vabadussõjas. Ta kasutas väljendeid – tsivilisatsioonide piir, sümboolne piir ida ja lääne vahel, linna ohver ... Narva. Ja veel üks mõte, mis jäi meelde palju muu kõrval: sõjaajaloolane ütles, et eestlased võitlesid hästi omal maal. Kui nad aga pidid võitlema Venemaal, siis kadus motivatsioon. Ma jäin mõtisklema, kas see on ikka vaid eestlastele omane iseloomujoon.

Festivalikutse Kaasanisse

Narva Vaba Lava avalavastuse produtseeris Märt Meos oma teatri R.A.A.A.M. egiidi alt. Kolmandal päeval pärast esietendust ütleb Kaasani teatrimees, kriitik ja sealse suure teatrifestivali korraldaja Nijaz Iglamov, et ta tahab, et lavastust “Transiit. Peatage muusika” näeksid tatarlased.

Küsin, miks?

“Meie rahvas seisab samade probleemide ees, mille ees seisis kunagi eesti rahvas. See, millised perspektiivid siin avanesid – see võib olla üks meie tulevikkudest. Meie rahvas kipub saama venekeelseks, meil kipub kaduma oma keel. Kummitama jäi mõte, et eestlased olid teises liigas esimesed ja oodatud, nüüd on esimeses liigas viimased. See on mu jaoks väga sarnane sellega, mis sünnib meil Tatarimaal. Ma ei arva, et teater, üks etendus lahendab probleeme ja annab vastuseid. Kõige tähtsam on esitada küsimusi. Ma arvan, et lavastus “Transiit” seda teeb, küsib vaatajatelt, suunab nad mõtlema. Kaasanis see lavastus avaneb rohkem kui mõnes muus Vene linnas.”

Festival on juba juunis ja Nijaz Iglamov arutles ka võimaluse üle korraldada seal selle lavastuse külalisetendused.

Kõik on uus

Vaba Lava juhatuse liige Kris­tiina Reidolv seisab Narva uue teatrikeskuse suure laia trepi ees, mis viib suurele lavale teisel korrusel. Kristiina ees seisavad viis tüdrukut ja üks poiss. Ning Kristiina, Tartu Ülikooli filosoofiateaduste doktorant, selgitab uutele noortele, kuidas ja milliste tegevustega avada vaatajatele pääs teatrisaali, kuidas ja kellele anda märk, et publik on saalis, nüüd võivad näitlejad alustada.

Mõne päeva jooksul näevad need Narva noored külalisi üle maailma. Ja peavad suhtlema rootslastega, venelastega Venemaalt, eestlastega Saaremaalt jne – teatriruum on üks ja ühendav ning nemad avastavad maailma.

Mats Õun

Seesama Kristiina arutab Märt Meosega, kuidas muuta teatrikohviku valgust hubasemaks. Ja just tema kutsub mind, et tule keskuse südamesse! Ma lähen ja märkan, et olen taas jõudnud ruumi, mis minu jaoks köök. Mu süda on sulanud ja olen võetud mees... Mõni päev tagasi olin Märt Meosele öelnud, et ma küll ei jaksa Narvas teatris käima hakata – liiga kaugel. Et parem ootan, kui samad lavastused Tallinna Vabale Lavale jõuavad. Nüüd tean, et küll ma ikka jaksan. Narva Vaba Lava avanädal on omalaadne teatrifestival, mis siis et korraldajad seda nii ei nimeta. Aga ma tean, et siin tulevad ka festivalid.

Lavastaja Dmitri Jegorov

Narvas valminud ja esietendunud “Transiit” on 38aastase lavastaja Dmitri Jegorovi 37. lavastus. (Märt Meosel produtsendina viiekümnes!) Kui Dima räägib oma tunnetest, rõhutab ta, et tema ja “Transiidi” trupp on esimesed. Esimesena tegid just nemad selles majas proove ja nad olid esimesed, kes selles majas elasid. Kompleksi on ehitatud neli külalistetuba, kus teatritrupp saab elada. Inimestest (Jarek Kasar, Ivo Uukkivi, Marten Kuningas, Steffi Pähn, Veiko Tubin, Pavel Botšarov ja Martin Kõiv) sai proovides üksteist toetav ja kokkukõlav instrument – teatritrupp. See paistis silma, kiirgas saalist lavale.

Lavastaja Jegorov ütleb, et tema jaoks oli suurim kompliment see, et etendust vaadanud Vene külalistest mitte keegi ei osanud ära arvata, et laval on mitu professionaalset muusikut. Siin peab ära nimetama ka selle, et lavastust mängiti eesti ja vene keeles ning tõlge ilmus lava kohale ekraanile. Küsisin, kas vene intelligentidel ei olnud paha kuulata, kuidas eestlased aktsendiga nende keelt räägivad. Sain vastuseks, et vastupidi, see oli ilus ja võluv. Lisaks, see on nüüd minu mõte, võiks vene keele kõnelejad saada siit julgust eesti keeles rääkida.

Hanuka ja Boris Milgram

Mulle meeldib, kui luuakse teater. Teater on selline kultuuriline haridus, nähtus, millel püsib tänapäeva tsivilisatsioon. Ja kui luuakse uus Teatriruum, tekib sellega alati juurde uusi mõtteid ja kultuurivorme.

On esmaspäeva hommik Nar­vas. Panen raadio käima, et kuulata uudiseid, ja satun saatelõigule, kus öeldakse, et täna on tähtis juudi püha hanuka. Me kohtusime Boris Milgramiga viis aastat tagasi Permis. Permi meie mõistes hiigelsuure teatri “Teater, teater” kunstiline juht ja pealavastaja viis mu oma kabinetis akna juurde ja näitas parkimisplatsi. Kui ma õlgu kehitasin, ütles ta, et see, mida ma näen, on uus pilt. “Need on meie näitlejate autod.” Boris Milgram oli veidi enne seda olnud Permi kubermangu kultuuriminister ja ajanud asju nii, et kultuuritöötajate, sealhulgas ka näitlejate palgad tõusid naftatööliste keskmiste palkadeni.

Istun hommikusöögilauas selle Venemaal ülikuulsa lavastaja kõrvale ja soovin talle hääd hanukat. Ta ei imesta. Imestab hoopis, kui kuuleb, et sellest pühast räägiti hetk tagasi raadios. Palun temalt kommentaari Narva Vaba Lava avamisele.

Monoloog nr 2

Boris Milgram: “Mulle meeldib, kui luuakse teater. Teater on selline kultuuriline haridus, nähtus, millel püsib tänapäeva tsivilisatsioon. Ja kui luuakse uus teatriruum, tekib sellega juurde uusi mõtteid ja kultuurivorme. See rõõmustab alati.

Narvas tundsin ma taas seda, kui lähedal on üksteisele erinevad kultuurid ja inimesed. Venemaa põhiline rikkus on kultuur. Kõik läheb mööda ja kultuur jääb. Mulle on arusaadav Eesti suund läände ja Venemaa hirm. Ja samas ma näen, kuidas me just kultuuriliselt oleme lähedased.

Narva Vaba Lava, ma arvan, on sündinud selleks, et alles jääda ja kesta. Panid sa tähele, et üks selle keskuse loojatest, Allan Kaldoja, oli avamisele ja esietendusele kutsunud oma vanaema? See on liigutav ja näitab mulle teie rahva südant. Ma loodan, et me kunagi saame oma Permi teatriga siia külalisetendustele sõita. Narva on rikas linn ajalooliselt ja nüüd on siin üks rikkus juures.”

***

Leheruum saab otsa ja mina tahan minna vaatama Kuressaare Linnateatri etendust “Persona”. Itaallasest lavastaja on neil, ja millal ma Kuressaarde ikka satun.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare