Kõik nagu päris elus, vaid joodikute asemel on näitlejad
Maria on elus, õigemini otse elust. Me võime anda talle teise nime, välimuse, elukoha, elukaaslase, aga ta jääb selliseks, nagu ta on.
Või kui ta polegi täpselt selline nagu filmis, siis vähemalt tunneme ta sellisena ära. Kui mitte oma toast, siis vähemalt teisest trepikojast, küla teisest otsast aga juba kindlasti.
Ta on see, kelle poole näpuga näidatakse. Sest ta elab valesti, jääb iseendale alla. Marial pole seda siseehitust, mis teda väärikana hoiaks. Tal pole isegi võltsväärikust, mille taga suur osa meist oma elu elada püüab.
Maria on nagu parajalt nätsutatud närimiskumm, mille võib vajadusel isegi lakke kleepida. Kui ta just ise põrandale ei pudene.
Janu ja elujanu kõrvuti
Miski, mida võis loota, aga mis ei saabunudki, on noore naise iseloomu murdnud. Tõenäoliselt on see tahtmiste ja saamiste vahekorra klassika. Purunenud unistused, kui lüürilisemalt öelda.
Unistused on Marial – küll väga sügaval – nüüdki alles. Ainult nad joodetakse päevast päeva purju. Katrin Lauri filmis “Surnuaiavahi tütar” tormab Maria, unistus kusagil alakõhus ja silmad mitte midagi nägemas, hukatuse suunas.
Samas on ta habras ja elujanune. Sügavate silmadega. Heledate juustega. Nagu Maria Avdjuško ikka. Või õigemini selline, nagu Avdjuško meile, kõrvaltvaatajatele, tundub. Niisugune, nagu teda seltskonnaajakirjanduses praegu lahatakse.
Aga tõmbame siia ikka piiri. Las üks olla filmi-Maria, kes armastab napsi nii, et ainuüksi sellele mõtlemisest hakkavad silmaterad laienema. Las teine olla näitleja-Maria, igavesti noor ja sarmikas, kes tunnistab ajakirjale Naised, et ei jaksa enam ja elab praegu oma abikaasast lahus.
Rumal kokkusattumus on muidugi see, et ka filmis minnakse lahku. Nii hakkad paratamatult teisigi paralleele tõmbama. Ega ometi...?
Veel hullem kokkusattumus on see, et suuresti Haapsalus ja selle lähedal üles võetud filmis jääb Downi sündroomiga laps tulle. Nii lihtsalt ei saa olla, aga nii on.
Et sellele kõigele veel kolmas mõõde anda, askeldab surnuaial Arvo Kukumägi, mees, kes jääb ellu, aga kellele on selle ellujäämise vaev suurte tähtedega näkku kirjutatud.
Seega pole “Surnuaiavahi tütar” ei ruumipettega 3D-film ega ka mitte rappuvate ridadega 5D, vaid elu ise. Ainult et joodikute asemel on näitlejad. Ning vähemalt üks neist on ka elus kõvasti viina visanud.
Ma ootan siiski ema ära
Filmi-Maria pole samuti mitte ainult napsisõber, vaid joomahaige. Siis, kui päästa pole peaaegu enam midagi, astub filmi-Maria enda napis ning hapras tahtes selle teise, kristliku Maria kohale. Ingel jõuab oma ainuvõimalikule tegevusalale, sirutama tiibu nende üle, kes vajavad kaitset.
Ja kolmas Maria, Avdjuško muidugi, mängib selle väga selgelt ja kõlavalt välja.
Väike tüdruk Lucia ehk Kertu-Killu Grenman kannatab aga selle elu välja. Joomingud. Võimaluse vargusega vahele jääda. Klassi ees tehtud võrdluse, et sa jooksed küll hästi, aga õppimisega on sul kehvasti.
Hullem on siiski alles ees. Nn sündroomiga õde, Lucia esimene ingel, hukkub. Ning uus ingel, ema, on ise parajalt hädas, et mitte suuta siin ja praegu täita oma lubadust “Ma ei anna sind lastekodusse!”.
Midagi väga olulist jääb Lucias aga püsima. Huvi küsida ja sealt asjad iseendale selgeks mõelda. Ta on siin tugevam kui ema. Film lõpeb, Lucia jääb ootama.
Elu jätkub mujalgi. Kusagil võetakse ikka ja taas viina. Ka liiga palju.
Kusagil tulevad lapsed surnuaiale mängima. Nad tõstavad taldrikule, valavad klaasidesse ning lausuvad siis pühaliku häälega: “Õnnista seda sööki ja jooki. Proosit!”
"Surnuaiavahi tütar“
Stsenarist ja režissöör Katrin Laur.
Operaator Anssi Leino.
Muusika Pärt Uusberg.
Produtsent Mati Sepping.
Osades: Maria Avdjuško, Kertu-Killu Grenman, Rain Simmul jt.
