Kolhoos lõuendile: “Kui mina ütlen, et on vaja pilt teha, siis tuleb teha!”
“Ega kolhoosiesimees saanudki käia lakk-kingadega. Need suured saapad, mis isal pildi peal jalas on, seisid meil kodus kogu aeg köögis. Mina veel tükkisin neisse sisse.”
Jaanus Marrandi silmitseb õlimaali, mis kujutab kirsades, üles kääritud käistega pluusi ning sonimütsiga meest seismas viljapõllu veerel. Mees on murelik. Taamal lõgistab kombain.
“See on SK-4,” täpsustab Marrandi asjatundlikult, ning veel kaugemal horisondil kogunevad vihmapilved. Kas laseb vilja ära koristada või pöörab sadama? Seda ongi maalil kujutatud mees — kolhoosiesimees Heino Marrandi — oma Volgaga vaatama tulnud.
Esimene kolhoosi kunstikogu
Maal ehib sama tuba, kus Heino Marrandi kunagi töötas. Omaaegse Estonia kolhoosi kontor Järvamaal Oisus vääriks muinsuskaitse alla võtmist kui korralikult säilinud stiilinäide 1970.–1980. aastate maa-arhitektuurist ja ruumikujundusest.
Ainuüksi suurte akendega nõupidamistesaal, mille seinu katavad pruunid vineerplaadid ning mille keskel troonib hiiglaslik T-kujuline laud ühes kelgujalastel seisvate madalate tugitoolidega, jätab mulje kohe algavast koosolekust jõukas ühismajandis.
Kuid lisaks arhitektuurile on kolhoosi järglane OÜ Estonia alles hoidnud ka suure osa sellest, mida üks 1965. aastal välja antud reisijuht nimetas “esimeseks kolhoosi kunstikoguks”.
Sellele kogule pani aluse toonase Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud kunstnik Konstantin Mihhailov ning tema töödest see valdavalt koosneski.
Keegi ei mäleta enam täpselt, kuidas tekkis sõprus kunstniku ning majandi vahel, kuid igatahes käis Mihhailov nii mõnelgi suvel Oisus kolhoosnikke ja külamaastikke maalimas. See kestis 1960. aastatest kuni kaheksakümnendateni, kuid tutvus jätkus kuni kunstniku surmani. Jaanus Marrandi käis 1996. aastal mehe matustel.
Mihhailov oli sotsrealismi viljeleleja ning kust mujalt kui kolhoosist sai ta oma maalide ainest ammutada.
“Ta oli Eesti venelane, elas siin juba enne 1940. aastat. Eesti keelt rääkis täiesti aktsendivabalt,” meenutab Marrandi. “Ja ta oli naiivne kommunist. Näiteks maalis Mihhailov pildi, mis kujutas hiigelsuurt kaljut, mille üks serv meenutas Lenini pead. Kalju ees seisis väike inimfiguur. Pilt oli tükk aega kontoris seinal ning mu isa armastas ikka nalja visata, et see kalju on Lenin, väike inimene tema ees aga on kolhoosiesimees.”
Ent ehkki Mihhailov oli kommunist, sai temaga “vabalt rääkida”, jätkab Marrandi. Igaühega ei saanud. “Näiteks üks tuntud kõrge omaaegne parteilane oli kord meil kodus külas ning isa hakkas temaga vesteldes kiruma mingit aktuaalset ühiskonnaelulist asja. Vist seda, kuidas toona keskharidust kampaania korras kohustuslikuks tehti. Korraga tõusis see tegelane püsti ja prahvatas: “Ma ei oleks uskunud, seltsimees Marrandi, et üks kolhoosiesimees võib selliste vaadetega olla!” Ja marssiski lõunalauast minema! Mihhailoviga sellist ohtu ei olnud.”
Kolhoosi- ja taluaeg kaugelt
Mihhailov ei kuulu esimese suurusjärgu kunstnike hulka, kuid pole ka unustatud autor. Tartu kunstimuuseum eksponeeris mullu tema töid näituse “Tulevik sünnib täna. ENSV progressiivne kunst 1958–1968” raames.
Võimalik, et Mihhailovi aeg on veel ees, juhul kui sotsrealism peaks tõeliselt moodi minema. Galeriid E-kunstisalong ja Allee on tema töid igatahes juba müüki võtnud ning tema maalide hinnad küünivad 11 000 kroonini.
Kuid Oisu kandi rahvale on maalide kunsti- ja turuväärtusest palju tähtsam nende piltide kolmas mõõde: neil on jäädvustatud kodukandi ajaloolised vaated ning kolhoosiaja tublimad töömehed ja -naised oma parimas eas.
Samas ruumis, kus Heino Marrandi viljapõllu ääres vihmapilve põrnitseb, katab teist seina 1980. aastate alguses maalitud suuremõõtmeline grupiportree kolhoosi juhatuse liikmetest 1950. aastail. Maali ääri ehivad motiivid majandi töövõituderohkest ajaloost.
Jäägu kunstiajaloolaste hinnata, kas sotsrealismi ning naivismi ühendavas teoses on midagi originaalset. Praeguse osaühingu töötajate ning Oisu elanike jaoks vaatavad maalilt vastu aga nende emad, isad, vanaemad ja vanaisad. Maalil kujutatud 11st juhatuse liikmest viie järglased töötavad majandis tänini.
“Kolhoosi juhatuse liikmed olid kõik pärit vanadest taluperedest,” lausub Marrandi, andes mõista, et kolhoosi- ja taluaeg ei pruugi kaugelt vaadates olla enam vastandlikud mõisted. “Kõigil olid olnud suured talud.”
Kolhoosis maalimas käies võtnud Mihhailov alati ette ühe põllumehe, ühe lüpsja ja ühe autojuhi. Tänu sellele leidub kunstniku õlimaal sõna otseses mõttes igas teises Oisu peres, sest majandi ja kunstniku kokkuleppe kohaselt said töölised portreed endale.
Autojuht Jaan Aavik kutsuti ühel 1982. aasta suvepäeval keset kõige kibedamat tööd kolhoosi kontorisse: Mihhailov oli just majandisse saabunud ning tulvil loomeindu.
“Mind kutsuti siia ning pandi toolile istuma,” meenutab Aavik. “Oli tööaeg, kuid peremees (esimees Marrandi — A. L.) lausus: kui mina ütlen, et on vaja pilt teha, siis tuleb pilt teha.”
Nõnda poseeriski Aavik täpselt samades riietes, nagu ta MAZi roolist saabus. Protseduur võttis aega vaid tunni — nähtavasti piirdus kunstnik kõigest portree visandamisega ning lõpetas selle hiljem. Suure jutukusega Mihhailov maalimise ajal silma ei paistnud, kuid portree kukkus hästi välja. Õlimaal iseenda noorepõlve-minast seisab nüüd Aaviku koduseinal.
“Väga tore mees oli,” iseloomustab kunstnikku ka Mihkel Kunila, keda Mihhailov portreteeris 1981. aastal. Pildilt vaatab vastu moeka soenguga ekskavaatorijuht, roosa särk seljas ja lips ees.
Ümbruskonna peredes ning Estonia osaühingu arhiiviruumides on Mihhailovi pilte tõenäoliselt kümnete kaupa. Kontoriruumides leidub ka teiste autorite loomingut, näiteks kontorihoone avamise puhul maalitud pannoo Lola Liivat-Makarovalt. Ka selle aines on kohapealt leitud.
“Need maalid peaks kokku koguma ja püsivalt välja panema,” leiab Jaanus Marrandi. “Sest see on kohalik ajalugu. Ja see oli ikka suur asi: lihtne tööinimene elas oma elu ja tegi tööd — ning korraga maaliti temast õlimaal. Kellest tänapäeval õlimaale tehakse?”
Konstantin Mihhailov
1908–1996
- Sündis Tallinnas raamatupidajate perekonnas. Õppis Tallinna 19. algkoolis, lõpetas 1930 eksternina O. Amoretti erareaalgümnaasiumi.
- Töötas aastast 1935 Riigi Statistika Keskbüroos. Evakueerus
II maailmasõja alguses Venemaale, lähetati 1943 Engelsisse eesti statistikutele kursusi korraldama ja 1944 tööle Tallinna ENSV Statistika Valitsusse.
- Astus 1947 Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, suunati 1950 Leningradi I. Repini nimelisse kunstiinstituuti, lõpetas selle 1954. Oli 1954–1978 ERKI õppejõud.
- Eesti NSV teeneline kultuuritegelane 1980. Aastast 1960 Eesti Kunstnike Liidu liige.
- Loonud kolhoosnike ja sõjaväelaste portreid ning ajaloo-, revolutsiooni- ja kolhoositeemalisi kompositsioone.
- Näitusi korraldas Oisus Estonia kolhoosis, Tallinnas, Paldiskis ja Pärnus.
Allikas: “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon”
