Kolm meest omavahel, naistest esialgu rääkimata


Janika Kronberg
Janika KronbergAlar Madisson

Kirjastus Hea Lugu on Eesti Vabariigi sajandal sünniaastapäeval võtnud ette tänuväärse ülesande kirjeldada kirjandust ja kirjanduselu loojate eneste jutustuste kaudu. Kümnest planeeritud köitest koosnevale sarjale on pandud nimeks “Kirjanikud omavahel”.

Nii see asi jääma siiski ei peaks: kirjanikud tuleb omavahelolekust välja tuua ja vaadata, mis neil omaenda ja teiste kolleegide-konkurentide “loomingulise köögi” kohta öelda on. Taust, inimesed ise ja nendevahelised suhted pakuvad lugejale teinekord rohkem huvi kui meisterlik sonett või süvapsühholoogiline romaan.

Aga kui inimesi lähemalt tunned ja natuke rohkem tausta tead, ehk tekib siis huvi ka kunsti vastu? Või vähemalt rohkem eeldusi selle mõistmiseks. Et mis mees või naine see looja on ja mida tal meile ütelda on?

Edu pant on isikupära

Loojad on isiksused, tüübilt teistest enamasti enesekesksemad, aga kirjanikena kahtlemata sõnakesksed, mõned suletumad, teised edevamad ja avatumad. Ühed kõnelevad rohkem endast, teised teistest, aga ikka läbi oma isikliku kogemuse ja vaate- veeru.

Oluline on aga alati meenutada, et kui me tihkame kõnelda rahvuskultuurist, siis selle aluseks on ikkagi emakeelne kirjasõna, päritav ja üha uuenev. Ning selle uuenemise eest hoolitsevad just kirjanikud, kuigi lugejatena ei pruugi me alati sellest endale aru anda.

Seotud lood:

Kõik muu võib ju olla – laulupeod, filmid, teater ja kunstinäitused –, aga kirjandus on kultuuri kese. Lauldakse ja teatrilaval mängitakse ka tekste, filmi aluseks on stsenaarium, kujutavat kunsti seletatakse teinekord kirjanduslikus, metafoorses keeles. Nii et ikka kirjandusest, sõnaloomest alguse saavad jõujooned hoiavad koos kogu emakeelset kultuuri.

Arvo Valton Rene Suurkaev

Lehitseme lähemalt sarjas seni ilmunutest kolme raamatut. Hando Runneli (1938) ja Arvo Valtoni (1935) puhul pole kahtlust, et tegu on elavate klassikutega, kelle loomingut teatakse-tuntakse niikuinii. Esimeselt on sarjas ilmunud teos “Ükskord oli üks mees” ning teiselt “Ühises hoovuses”.

Aga ega kriitiku ja humoristina silma paistnud Veiko Märka (1964) ka enam noviits ole ja kirjandusele pühendumist ning kultuuri sõnakesksuse mõistmist ilmutab juba tema pealkiri “Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega”.

Juhtumisi on need kõik mehed, aga ettehaaravalt lubame, et samasuguse tähelepanu osaliseks saavad lähemal ajal ka naised – vähemalt Maimu Berg, Eeva Park ja Jänkiländi, meie muidu vaikselt hääbuvat väliseesti kirjandust turgutama siirdunud Sirje Kiin.

Ühtsest kujundusest hoolimata on meeste raamatud sisult eriilmelised ja nii peabki – iga lind laulab, nagu nokk on loodud. Kirjaniku jaoks on tema isikupära edu pant, varem juba öeldut tuleb alati ütelda uut moodi ja varasema ebakriitilist kordamist võivad endale lubada ainult grafomaanid ja plagiaatorid, keda parodeerima sobib jäljendamisoskusega papagoi.

Seltskond ühendab

Runneli raamatu poeetilise loogika kõrval mõjub Arvo Valtoni “Ühises hoovuses” nagu ülimalt mõistuspäraselt distsiplineeritud leksikon, sisaldades kolmveerandsada asjalikus stiilis sõnastatud ja fotoga varustatud kirjanikuportreed.

Žanriliselt kõige kirevam on Runneli raamat, sisaldades mõistukõnet, isikukirjeldust, memuaarset, mis suures osas seotud Loominguga, järelehüüdeid ja arvustusi, luuletusi ja joonistusigi, kõik seotud tervikuks sisukorrata ja varasemate ilmumisandmeteta. Võtkem seda siis nii, et tuleb lugeda korralikult ja järjest, alustada algusest ja lõpetada lõpus.

Kusagil viimase kolmandiku peal on tekst “Valeri Bezzubovi lahkumine”, mille ette kandmine Tartu ülikooli aulas märtsis 1991 armastatud õppejõuga hüvastijätmisel on läbi kõigi möödunud aastakümnete jäänud mu võimsaimaks Runneli-elamuseks. Aulasse kappava valge hobuse kujund oli nii tavatu, nii erakordne, aga samas pani uskuma!

Loe veel

Krüptiliste joonistuste puhul tundub, et nõnda on portreteeritud inimesi, kellele sõnaga ongi raske “pihta” saada – Tõnu Luik, Peeter Olesk, Jaan Undusk ja Ilmar Vene. Essee Ilmar Laabanist algab mõistmatuse tunnistamisest, ent ometi teeb meie esisürrealisti loomingu olemuse lihtsalt, vahest liigagi lihtsalt selgeks.

Hando Runnel Terje Lepp

Aga ka Runneli oma naine Katre, tütar Pille ja kirjandusteadlane Reet Krusten on jäädvustatud pildis. Naised on Runnelil üldse silmapaistvas vähemuses, eraldi võttes on juttu vaid Betti Alverist, Maie Kaldast ja Mari Vallisoost. Aga ka Helle Merist, küll muidugi seoses Lennartiga. Ühelt poolt sobib see muidugi hästi Runneli patriarhiloomusega, teisalt aga järele mõeldes just nii kirjandusloos ongi.

Runneli raamatu poeetilise loogika kõrval mõjub Arvo Valtoni “Ühises hoovuses” nagu ülimalt mõistuspäraselt distsiplineeritud leksikon, sisaldades kolmveerandsada asjalikus stiilis sõnastatud ja fotoga varustatud kirjanikuportreed. Nende hulgas on ka terve hulk eesti kirjanikke, kes on elanud enne Valtonit või keda ta pole kohanud, kuid kelle vaimsus on talle oluline – nagu Andres Saal, Ernst Enno, Albert Kivikas, Karl Ristikivi. Aga ka Mari Vallisoo, kellega tõepoolest paljudel kaasaegsetel, eriti Tartust ja Kodaverest põhja pool, silmast silma kohtuda ei õnnestunudki.

Järjestatud on kirjanikud Valtoni leksikonis sünniaastate järgi, ja mida nooremaks ja uuemaks kirjanduslugu lõpupoole kulgeb, seda sagedamini kohtab ka naisi, viimase ja noorimana lõpetab raamatu Kristiina Ehin.

Nii et soolise võrdõiguslikkuse nõude ja nurina võib rahumeeli maha võtta. Mõnigi kirjeldus tuleb tuttav ette ja on varem ilmunud Loomingus. Valtoni ja Runneli raamatud kinnitavad vastamisi kahe mehe põlvkonnakaaslusele lisaks ka vaimulähedust ja sõprust, niisamuti leidub mõlemas teineteist täiendavaid mälestuskilde Heino Kiigest, Vaino Vahingust, Vello Salost, Ain Kaalepist, Paul-Eerik Rummost ja paljudest teistest. Seltskond ühendab.

Heatahtliku süüdimatusega

Loojad on isiksused, tüübilt teistest enamasti enesekesksemad, aga kirjanikena kahtlemata sõnakesksed, mõned suletumad, teised edevamad ja avatumad.

Veiko Märka “Elu on sõna” võib lugeda ka järjena tema paari aasta eest Petrone Prindis ilmunud mälestustele “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”. Märka raamat järgib ladusa jutustuse vormis tema enda läbielamisi, tähelepanekuid ja kohtumisi kirjandusilmas. Väärib tähelepanu, et ainukesena on just sellele raamatule autori soovil lisatud nimeloend, mis on üpris mahukas. Ei üllata sugugi, et klassikuist rohkem, ent mõnest nooremast autorist vähem on selles raamatus minustki juttu, mis vahest lubab mul olla väheke isiklikum.

Nii Märka mõtte- kui ka väljendusviis on leidlik ja algupärane. Kui ta ise kasutab 1990ndate keskpaiku taastatud Tartu NAKi ehk Noorte Autorite Koondise iseloomustamiseks sõnapaari “heatahtlik süüdimatus”, siis veel rohkem sobib see Märka enda stiili kohta. Ka tema mälestused on kirja pandud heatahtliku süüdimatusega.

Võtkem või selline mõttekäik: “Noored kirjanikud on kirjanikud kutsumusest, vanad harjumusest. Aga eks ole see ju üsna õnnelik elukäik, kui saad oma kutsumuse aegamööda, kuldse keskea saabumiseks harjumuseks kujundada. Kui jääb ainult puhas kutsumus, saame väga haige ja aina haigemaks muutuva kirjaniku, keda Maarja Kangroga ühte ruumi lasta ei tohiks.” Kui traagiliseks elu võib muutuda, kui ei suudeta või ei taheta oma kutsumust harjumuseks kujundada, seda tõestab Märka üsna tabavalt Juhan Liivi helina näitel.

Veiko Märka Ingmar Muusikus

Tegelikkuses nägi see välja nii, et kui aastail 1996–2005 töötasin Tartu Kirjanduse Majas Vanemuise tänavas, toimetas tagumises Ilmamaa tiivas Hando Runnel mõtteloo köiteid, ja eks ka luuletas vahepeal – harjumusest. Aga mu kabineti kohal teisel korrusel käis alalõpmata noorte autorite luuletamine, andes märku pikast ja pidevast kutsumusest. See pakkus pinget päeval ja mõnikord ka ööl, sest NAK oli majalistest kõige enam öise eluviisiga.

Nüüd loen Märka raamatust hämmastusega, kui heatahtlikult meenutab ta neid kordi, mil temalt pärast mõnda üleannetust maja võtmeid konfiskeerisin. Ju oli see siis peaaegu õigustatud tegevus. Aga minu järel Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe toolil istunud Berk Vaheri suhtes on Märka küll ülekohtune.

Sissevaadetena möödunud umbes poolsajandi kirjandusellu ja inimlike meenutustena on nii need kolm raamatut kui küllap ka järgnevad igati asjakohased.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare