Žürii, mida vedas kantsler Ragnar Siil ja kuhu kuulusid lisaks ametnikele ka valdkonna spetsialistid (Peeter Pere, Tiit Trummal, Heie Treier, Karin Bachmann, Vergo Vernik, Laila Põdra), valis välja kaks võidutööd,

Maarjamäe paeklindile?

Koit Ojaliiva “Mälutulbad” ja Armin Valteri/Joel Kopli “Vesti”. “Mälutulbad” on põnev ja monumentaalne töö, mis paikneks Tallinnas Maarjamäe kompleksis. Muide, 11 ideekavandit pakkusid memoriaali asukohaks just Maarjamäed. Yoko Alenderi sõnutsi oli konkursi üks mõte ka just see, et leida üldse üles need paigad, kus selline suure mastaabiga teos võiks paikneda.

Samas on keskkonnaametnikelt juba tulnud signaale, et paeklindi peale ei saa ikkagi nõnda inimesi lubada, tõenäoliselt oleks “Mälutulbad” praegusel kujul teostamatu, aga žürii ongi oma kaaskirjas öelnud: “Asukoha lõplik valik on riiklik otsus, kuid juhul kui valituks osutub Maarjamäe, teeb žürii ettepaneku korraldada uus konkurss juba konkreetsele alale.”

“Vest” paikneks aga Paldiskis, oleks samuti suurejooneline (preemia pälvis see “võimsa ruumi- ja looduselamuse oskusliku ühendamise ning kommunismiohvrite memoriaali mõiste sügavmõttelise tõlgenduse eest”) ning kindlasti annaks Paldiski linnale uue tähenduse, vaimse ruumi.

Tegelikult esitati päris palju selliseid töid, mida on raske näha kommunismiohvrite mälestusmärgina nende kunstilise julguse ja liialduse või julguse tõttu, aga mis tuleks ilmtingimata valmis teha, kas või mõne muu nime all.

Näiteks Vadim Fomitsevi, Mart Lihi ja Ekke Väli “Padakonn” on suurepärane ning tõmbaks meile tähelepanu (tõsi, ida pool kurjemat) kogu maailmas: peadpidi maasse torgatud Stalini kuju Balti jaama ligidal oleks oluline sümbol, selles on julgust ja krutskit ja erilisust. Teatavat julget vastuhakku. Nii kunsti kui ajaloo mõttes.

Veel oleks väga vaja teostada Alvin Järvingu “Baasid”, mille kohta žürii ütleb, et see pole mitte objekti-, vaid protsessikeskne. “Üleskutse kaardistada ja korrastada nõukogudeaegsest sõjaväelisest okupatsioonist vabanenud maastikud, muuta need kasutud ja mahajäetud, kuid tihti looduslikult ja ruumiliselt mõjusad maastikuobjektid vaatamisväärsusteks, laiendab klassikalise monumendi tähendust ja ühtlasi suunab tähelepanu olulisele teemale, mis vajab lahendamist.”

Julgust peab olema!

Mart Grimitlihti “Kommunism” on ka vägev – majakõrgune tänavat blokeeriv kunstiteos KGB vana peakorteri kõrval... Autojuhtidele küll ebamugav, aga ega neil peakski vanalinna asja olema. Muidugi võib selle rajamine takerduda muinsuskaitsesse, aga antud juhul võiks küll moodsa kunsti vanalinna sisse lasta, see kujuneks omaette vaatamisväärsuseks.

Häid töid on veel hulgi, halvemaid muidugi sama võrra, aga üleüldse peaksime julgemalt Eestis kunstiteoseid üles lööma − väiksel riigil on see võimalus, iga nurga taga võiks olla midagi põnevat, see mõjutaks noorte mõtlemist juba lapsepõlves: me ju näeme oma eluruumi ka teatud kujunditena. Sellisena oleks veel võimas Helen Rebase, Egon Metusala ja Elo Liina Kaivo “Punane vagun”, mis kujutakski endast punast vagunit – silmahakkav ja selge sümbol.

Praegu on võimalik neid töid veel vaagida, kommenteerida, kaasa rääkida. Kogu põneviku leiab aadressilt www.arhliit.ee/memoriaal.