Kommunist: rikkusin oma elu – aitab!
19aastane noormees Richard Anslaud tegi elu tormakal teel saatusliku sammu 1917. aastal, astudes tol ajal tillukesse kommunistlikku parteisse. Küllap ikka sooviga maailm paremaks muuta.
See tee osutus tema jaoks sedavõrd keeruliseks ja käänuliseks, et ei teadnud astuja enam isegi õieti, kust seal tulla ja kuhu minna. Nüüd, kus see tee on seda mööda astunuil juba ammu selja taha jäänud, on muidugi lihtne nende üle kohut mõista ja neid rumalaiks riielda. Siis aga oli see nii mõnelegi unistus paremast maailmast. Millestki vaat et paradiisitaolisest. Kurja esindas see, kes sellesse ei uskunud.
Maailma ajaloos pole just levinud komme hakata utoopiaid ellu viima, lõpuks on neid katseid ikkagi piiranud toetajate ootamatult väike ja kahtlejate-kõhklejate hiigelarmee. Tollasel Venemaal aga leidus mees, kes asjaga tõemeeli otsustas pihta hakata.
Väike Lenin
Väikesed mehed on ennegi tarmukalt suurte asjade kallale asunud, eriti on neid huvitanud suur võim. Küllap see viimane polnud ka Lenini mõtetes ja unistustes viimasel kohal. Ja ennäe, vihane üritus ja suurepäraselt valitud hetk andsidki esialgu tulemusi. Kogu maailm vaatas Venemaal toimuvat hirmu ja imetlusega pealt.
Siis ilmselt taipas ka Lenin kogu ettevõtmise perspektiivitust ning oli nähtavasti valmis tasapisi tagasi astuma (nepp!). Stalin aga pidas süüdlasteks lõputut hulka vaenlasi ja omamehi, keda ta lõunamaise temperamendiga hoopis innukamalt hävitama asus. Küll julgeoleku piinakambrites, küll töölaagrite külma ja näljaga.
Mõnda aega Eestis (kas ka kodumaal?) kinni istunud ja seejärel Venemaale välja vahetatud Majak töötas mõnda aega paigas, mis polnud seotud just heategude toimepanemisega ehk tollase nimetusega tšekaas.
Mida Majak seal tegi, raamatus suuremat ei räägita ja küllap ongi nõnda taktitundelisem. Igatahes mingi aja pärast hakkab ta mõnest asjast aru saama ning tõmbub n-ö avangardist mõnevõrra tagasi, asub pedagoogilisele tööle. Omade näod ümberringi muutuvad aina võõramaks, kuni ilmuvad ühel päeval ka seltsimees Majaku ukse taha.
Algab aeg, millele Richard Majak pühendab oma mälestustest lõviosa. Kirjeldustest, mida viimaste aastakümnete jooksul oleme harjunud ikka lugema kommunismivastaste mälestustest. Mida pooldas lõppude lõpuks Majak? Edasiminekusse ta ilmselt enam ei uskunud, ent ka tagasitee oli lõplikult suletud.
Kirja paneb ta need sügavana ja lootusetuna tunduval nõukogude ajal, keegi ei oska siis veel arvata, et tolle hulluse lõpp nii lähedal võib olla. Mis mees oleks Majakust saanud siis, kui laagrid oma piinade ja peksmistega, omade koerte puremistega ära oleks jäänud, võib ainult arvata. Küllap muutus piir omade ja vaenlaste vahel tema jaoks palju ähmasemaks.
Lõpuks vabanenuna püüdis ta oma ülejäänud elu elada suhteliselt vaikselt ja tagasitõmbunult. Elada perele, elada lähedastele. Kuuekümnendatel aastatel olla ta, kuuldes tütre plaanist komsomolikomitee sekretäriks hakata, käratanud: “Parteitööle? Ei tule kõne allagi. See on viimane asi. Rikkusin oma elu. Aitab. Sa oled ju õpetaja.”
Karvased sõnad
Ometi ei suutnud ta hoiduda pisteliselt ning ikka teravalt sõna võtmast ka ühiskonna asjades, mis neil aastatel juba üsna lootusetult käest ära olid. Mäletan oma Horisondi aastaist vestlusringi, kuhu olid kutsutud ka Richard Majak ja Hendrik Allik. Korraldajad tulid selle lõppedes ruumist välja, näost õhetavad või kahvatunud. Jah, mida need vanamehed küll endale nõukogude korra kohta öelda lubasid! Mõned laused neist ütlustest jõudsid sosinal öeldult minunigi. Olid ikka karvased küll!
Mõistagi ei jõudnud sellest trükki ridagi.
Lõppu veel üks nagunii vastamata jääv küsimus. Kas kommunismiprojekt veel kord päevakorda tõuseb ning viiakse läbi vaikselt, veretult ja veenvalt? Nagu ehk Richard Majak ja tema kamraadid uskusid.
RAAMAT
“Omade juures vangis”.
Richard Majaku mälestused vangilaagritest.
Koostanud Küllo Arjakas.
Randvelt 2012.
