Sille on poolteist aastat pidanud veebis toidublogi oma huviks ja teistega jagamiseks. Kuid kohtumine Maarjaga viis ta mõttele teha ka selline toidublogi, mida saaksid kasutada pimedad.

Kokku said nad ühel sünnipäeval, kuhu Sille oli kaasa võtnud ka omatehtud koogi. Maarja maitses ning tahtis teada, kas Sille õpetaks tedagi toitu tegema. Nüüdseks on nad juba kolm korda koos süüa teinud.

Miks Sille oma käe andis? "Söögitegemine pimedana on kordi raskem kui nägijana. Kui nägija saab toidu valmimisastet silmaga hinnata, siis pimedale on vaja teisi märke, näiteks kellaaegade jälgimine," ütles Sille. "Nii olen hakanud toite uuesti läbi tegema, mõeldes, kuidas pime inimene seda teha saaks. Panen kirja kaua praadida hakkliha, mis kuumusel, mitu minutit, millal ja kuidas segada, et toit saaks igalt poolt kuumtöödeldud jne." Sille sõnul tuleb vaegnägijale, kes on söögitegemises algaja, väga detailselt kirjeldada toidutegemise abivahendeid ja kogu protsessi.

"Retsepte mittenägijate jaoks lahti kirjutada ei ole sugugi lihtne ning seda tehes olen mõistnud, kuidas üks pilt võib rääkida rohkem kui tuhat sõna ja mõnikord tundub, et mu mõistus ja sõnad saavad otsa," lisas ta. "Aga ma olen võtnud selle omale missiooniks."

Kui nägijale võib saab omleti tegemist kirjeldada paari lausega, siis pimeda jaoks tuli terve leht kirjutada. Ja seda selleks, et toit õnnestuks juba esimesel katsel ning tegija ei peaks pettuma.

Retseptides olevad kogused teisendas Sille detsiliitriteks, et neist saaks paremini aru ning otsis seejärel vastavas mõõdus kausid ja topsid Maarjale. Selliste mõõteriistade osas vajab abi iga mittenägija.

* * *

Meie hakkame tegema plovi, leiba ja kräsupea kooki. Kõik see tundub üsna aeganõudev ning keeruline, kuid aega on 2,5 tundi.

Maarja sõnul ei osanud ta üksi elama asudes eriti süüa teha. Kodus lubati teha lihtsamaid asju, nt salatit lõikuda, kuid pliidi juurde ei tihatud lasta. Esimene tõeline suur tegemine oli küpsisetort, kuna tädi arvas, et ta võiks sellega edukalt hakkama saada. Nii ka oli.

Maarja tunnistab, et lihtsamaid roogi on ta kogu aeg teinud. "Elades üürikorteris ja ühiselamus, tuleb ju kuidagi hakkama saada. Kõike mida saan, teen ise," ütles ta. "Raske on aga poes. Kui ei näe, siis ei saa asju võtta. Nii et päris iseseisvusest pimeda puhul rääkida siiski ei saa." Abi pole sellestki, kui poes mõned korrad käia, kuna kaupade paigutust muudetakse ning ikka ei saa päris üksi hakkama.

Maarja ei julgenud algul suurt keetmisega tegeleda, kuna oli lapsena kõrvetada saanud. Kuid nüüd ostis endale poti, mille kaanes on augud ning kurnamine on lihtne. Friikartulite küpsetamine ahjus on siiski veel keeruline, siis tuleb sõber külla kutsuda.

Samas tõdes ta, et selles pole midagi erilist kui pime süüa teeb. Paljudel on ju pered ning tuleb ikka ise valmistada. Vahest tahaks midagi muud proovida ning siis on vaja piltideta ja vajalike selgitustega retsepte.

Alustame kräsupea koogiga. Seda teevad Sille ja Maarja koos, sest kord on nad koos kooki teinud, kuid Maarja pole üksi seda teha proovinud. Enne Sillega kohtumist polnud Maarja üldse kooki teinud. "Munaga ei tegelenud, sest arvasin, et ei saa hakkama." Kuid koogi jaoks muna katki tegemine pole enam probleem - muna kätte ning kahvliga pragu koore sisse. Esimene muna saab probleemideta avatud, teisel aga kipub koor tükkideks muutuma. Kuid ühtegi tükki koogi taignasse ei pudene.

Maarja tunnistab, et natuke on raske kõike seda võõras köögis teha. Asjad pole harjumuspärastes kohtades ning kõik võtab aega, seetõttu abistab Sille tavapärasest rohkem. Koos toidu tegemist õppides teeb Maarja peamiselt ise. "Ta peab ju kodus üksi hakkama saada," selgitab Sille.

Maarja tunnistab, et ta pole seni toite retsepti järgi teinud. "Mõnda toitu ei saagi retsepti järgi teha," lisas ta. Ema soovitab küll panna üht või teist asja, kuid koguseid ei oska öelda. Maarja sõnul on aga sellistel juhtudel söögitegemine raske, eriti kui ei näe.

Maarja sõnul on Sille blogi http://toidud.blogspot.com pimedate seas juba positiivset vastukaja leidnud. Näiteks on avastatud, et muffinipannis saab edukalt omletti valmistada.

Kui koogi pruun tainas on ahjus, hakkame plovi jaoks liha praadima. Maarja tõdeb, et keraamiline pliit on pimeda jaoks väga ebasobiv. Kuidas aru saada, et pott on õiges kohas? Ja puutetundlikud nupud teevad asja veelgi hullemaks. Õnneks on praeguses korteris üsna vana pliit ning selle kasutamine on kerge.

Maarjale on praegune plovi valmistamine esimene kokkupuude lihaga. Juba segamine on omaette kogemus. Lusikas tuleb liha alla suruda ning üles tõsta. Millal aru saada, et lihaga midagi edasi toimub? Sille sõnul tuleb oodata, kuni potist mulinat kostub, siis toimub haudumine. Mõne aja pärast aga krõbinat, liha on hakanud praadima.

Sille sõnul teeb Vastse-Kuuste lihatööstus seaguljaši tükid parajalt väikesed, mistõttu on neid lihtsam praadida.

* * *

Maarjat aitab liikumisel labrador Iris. Tema esimene juhtkoer, kuna alles 18-aastaselt saab avalduse teha. Nüüd on tal siis oma koer olemas.

Koer on Maarjal olnud 5 kuud ning tegemist on temaga üksjagu. Ikka vaja teist korrale kutsuda ning praegusel hetkel on tekkinud väikesed sõnakuulelikkuse probleemid.

Minul tuleb tunnistada, et koer on väga tubli, arvestades tema ümber levivaid lõhnu ning Sille kolme last, kes temaga pidevalt toimetada tahavad.

Maarja ainus mure oli, et koerale kiputakse süüa andma. See võib aga loomale saatuslikuks saada, sest magus võib aidata kaasa kõrvade haigeks jäämisele. Samas on koer väga osav ning oskab oma kurbade silmadega tunnetel mängida.

* * *

Proovime nüüd ahjus oleva koogi küpsust. Maarja katsub puutikuga kaks korda ning nendib, et see on täitsa toores veel ning vajab veidi küpsemist.

Seejärel jätkab ta liha pruunistamist. Sille aitab veidi liha keerata. Maarja jälgib, mida Sille teeb. Siis on järgmine kord ise lihtsam järgi teha.

Sibulat purustab ta spetsiaalse sibulahakkijaga. Sille sõnul võib sellise saada näiteks Novaluxist umbes 40 krooni eest. Suurepärane asi, mis ei lase sibulal hakkijat nutma ajada ja pole ohtu sõrme lõigata, sest on ju nägijalgi sibulat selle libeduse tõttu raske lõigata.

Seega läheb hakitud sibul liha juurde ning samuti varem valmis lõigatud porgand.

Taas testib Maarja kooki ning nüüd on kakaoga põhi valmis. Ahjust välja ning vormi valge osa ja küpsema.

Kuna liha küpseb koos porgandi ja sibulaga ning koogi üks osa on ahjus, hakkab Maarja leivatainast valmistama. See on tema eriroog. Maarja sõnul on leivaga huvitav lugu, iga kord tuleb see erisugune.

Leivateoks on vaja 700 gr rukkijahu ning mõõdukalt vett, et saaks tainast hästi sõtkuda. Tainas ei tohi olla liiga pehme ega liiga kõva. "Sellesse leiba on vaja panna käe armastust."

Seejärel lisab ta väikese paki hapukoort ning kaks purki pestot. Maarja sõnul ei suuda ta pestole vastu panna: kõik need maitseained lõhnavad ja maitsevad nii hästi. Viimane lusikatäis purgist lähebki suhu. "Tegija võib ju väikest maiustamist lubada," naerab ta.

Siis läheb ¼ tl soola ning 1 tl suhkrut, näpuotsaga küüslaugusoola. Vajadusel võib lisada üht või teist juurde. Kõik sõltub tegija soovidest. Tegelikult võib leivale lisada mida iganes: sinki, seemneid, juust jne.

Seejärel leib plaadile. Maarja paneb taigna tavalisele plaadile, sest nii on kõige lihtsam selle valmimist testida. Enne lõplikku valmimist raputab ta peale riivjuustu.

Leiba saame proovida, kui see on värskelt ahjust välja võetud. Kuna ta on ikka väga kuum, siis peab sel õige maitse tundmiseks jahtuda laskma.

Leivategemise ajal lisab Sille plovile riisi ning laseb sel valmida. Ka koogi põhi tuleb ahjust välja ning Sille lõpetab kräsupea tegemise. Glasuuri valmistab koogi jaoks Maarja ning paneb selle siis ka peale. Kõrvaltvaatajana mõtlen, et tegelikult on mittenägijal ikka päris raske seda teha. Ei tea ju, kuhu oled pannud ning kuhu mitte. Seetõttu soovitab Sille ringitada, mis tagab selle, et kook saab enam-vähem igalt poolt glasuuriga kaetud.

Mina sööjana tunnistan, et toidud olid väga maitsvad ning kräsupea kooki kavatsen isegi tegema hakata. Ehk ka leiba.



Miks peab Sille pimedate kokaraamatut

Miks ma seda teen? Ma usun, et kokaraamatut tehes muudan mitmete inimeste elud täisväärtuslikumaks ning annan pimedale eneseusku, kui ta on ise valmistanud maitsva söögi.

Maarjaga oleme me alles kolm korda koos jõudnud süüa teha. Meie söögitegemise korrad näevad välja sellised, et ma olen valinud paar-kolm toitu, sealhulgas kook või magustoit ja Maarja hakkab minu juhendamisel neid tegema ning siis sööme koos minu perega. Ma püüan aidata võimalikult vähe põhjusel, et kodus ei ole keegi teda aitamas ja kui ta saab minu juures toidu tegemisega ise hakkama, siis saab ta tohutu enesekindluse ja julguse seda hiljem ka kodus teha.

Nähes kui uhke ja rõõmus on Maarja oma saavutuste üle, ning seda esimest kooki on ta juba korduvalt teinud oma nägijatest tuttavatele, mõistan, et see on oluline. Maarjal on suur huvi süüa teha, kuid tema varasemad toiduvalmistamise kogemused piirdusid leiva küpsetamisega ja mõningate lihtsate toitudega nagu puder, ahjukartulid ja küpsisetort. See kõik on ka väga suur asi, aga elementaarsed oskused, isegi muna katki löömine, hakkliha ja liha praadimine ootasid õppimist.

Ühistel toiduvalmistamise kordadel selgub, et mõned minu lahendusideed toitu lihtsamalt valmistada ei peagi paika ning teinekord olen lahenduse leidmisel lausa hädas. Palju peamurdmist valmistas näiteks kräsupea koogi katmine šokolaadiglasuuriga. Lõpuks leidsime sobiva lahenduse. Nii on mitmed blogisse pandud retseptid Maarjaga koos läbi tehtud ja pimedatel reaalselt kasutatavad.

Oleksin väga tänulik igasuguse tagasiside ja ettepanekute eest, mis aitaksid seda blogi paremaks ja kasutajale kasulikumaks muuta. Samuti võib mulle saata ettepanekuid, mis toite ma võiksin teha ja blogisse panna.

Mul on toidutegemisega seoses üks salaunistus. Ehk avaneb mul kunagi võimalus hakata korraldama pimedatele kokanduskursusi. Toimuda võiks see kahel moel: ühispraktikana Eesti Puuetega Inimeste Koja köögis ning individuaalselt iga pimeda kodus, kus saab täpselt järgi katsetada tema pliidi võimsust ning kontrollida, kas minu poolt antud küpsetamisajad kattuvad inimese kodus oleva pliidi küpsetusaegadega, sest pliidid ja ahjud küpsetavad erinevalt.

Kui leiduks rahastaja või võimalus kuskilt Euroopa Liidu fondidest raha saada, siis teeksin seda hea meelega ja aitaksin igale abivajajale muretseda ka söögitegemist lihtsustavad abivahendid.