Tegu on Setumaalt pärit setu neiuga, kes veel nädala algul seisis samasuguse mure ees nagu kõik tänavused põhi- ja keskkoolilõpetajad.

Kotov tunnistab ausalt, et ennekõike muretseb ta teiste arvamuse pärast. “Eks ma teen ennast rohkem teiste jaoks ilusaks ja muidugi ma ise tahan ka hea välja näha.” Temast õhkub tõelist setu vaimu. Sellele rahvale omaselt ei taha Kotov mitte üksnes hea välja näha, vaid tema soov on ka “teistele mitte alla jääda”.

Seetõttu on ta ka 100% veendunud, et just rahvariided on need, millega ei saa nii-öelda mööda panna. “Siis ei oleks kellelgi ka midagi kobiseda, et vaata, millised riided sellel või tollel,” on tüdruku kindel.

Kust kõik võtta?

Vaatamata sellele ei teinud ta aga valikut rahvariiete kasuks, sest täit komplekti rõivaid neiul endal pole ja laenatud asjade kohta öeldakse Setumaal nõnda, et ega laenatud hobusega kaugele ei sõida. Nende ostmine aga kõne alla ei tulnud, sest täiskomplekt uusi setu neiu rõivaid maksab suurusjärgus 700 eurot. Nõnda otsustaski Kotov rahvusriiete asemel poekleidi kasuks.

Niisiis rääkis tüdruk oma vanematele lõpukleidi loo ära. “Isa pakkus kohe, et annab mulle 200 eurot kaasa, et sellest peaks välja tulema,” räägib Kotov lõbusal toonil. Ent nii suurest summast tüdruk keeldus. “Ma ütlesin otse, et nii palju ma küll ei kavatse ühe päeva peale raha raisata,” teatab neid kindlameelselt.

Sellega polnud aga veel mured lahendatud, sest raha on lõpukleidi juures alles see kõige esimene etapp. Pärast läbirääkimisi isaga suubuski Kotov, 160 eurot taskus, pealinna, et sealt siis see õige välja valida.

“Ma otsisin kleiti terve ühe päeva, kõndisin jalad peaaegu villi ning tegin mitmeid tiire poes – õudne,” kirjeldab Kotov kleididraama kõige valulikumat etappi. Lõpuks õnnestus tal siiski leida see päris oma.

“Sain ühest Viru Keskuse odavast poest 25 euroga ilusa roosa kleidi, just sellise, mis mulle sobib,” on Kotov õnnelik.

Setumaa neiud pole aga ainsad, kes elu ühel tähtsündmusel teevad valiku rahvusliku rõiva asemel poes müüdava kasuks. Kui algul oli Maaleht täiesti veendunud, et Kihnus tüdrukud ikka körti kannavad, siis tegelikkuses see nii polegi.

“See on meil juba pikemat aega nii, et kört pole kohustuslik, see on ikka igal oma valik,” ütleb Kihnus elav Elve Buschmann. Tema 16aastane tütar Angelika Buschmann sai diplomi, mis kinnitab Kihnu kooli lõpetamist, juba eelmise nädala laupäeval kätte. Lõpupeol ta aga körti ei kandnud.

“Ma arvan, et Kihnu kört on selline, et seda saab iga päev kanda, aga no oma laps valib ikka ise, mis ta tahab,” arutleb Elve edasi ja lisab, et tütre koolilõpetamine talle majanduslikus mõttes ootamatult küll ei tulnud.

“See ei saa ju ootamatult tulla, sest ette on teada, et laps lõpetab ja eks selleks peab siis valmis olema,” teatab Buschmann kainelt ning lisab, et lapse lõpupäev on talle sama tähtis kui lapsele endalegi.

Seda enam tundub loogiline, et ema jäi tütre valitud kleidiga kohe rahule. Ent kleidi sai Angelika hoopistükkis Bulgaariast, kus ta ühes Kihnu pillimängijate ja tantsijatega paari kuu eest käis.

“Ma nägin seal seda kleiti ja mõtlesin kohe, et selle peaks ära ostma, eriti et hind, 20 eurot, oli kah hea,” meenutab Angelika oma kleidi leidmise lugu. Enne seda oli ta aga juba pool aastat varem netipoodides ringi vaadanud ja seda õiget otsinud.

Kördi kandmine oma lõpupeol ei tulnud aga neiule pähegi, sest temagi hinnangul on kört liiga igapäevane.

Kas igapäevane või mitte, selles polegi tegelikult küsimus. Küsimus on alati rahas ja selles, kas raha on või mitte. Seega tundub loogiline, et kui raha napib, ent rahvariided on olemas, võiks just neid kanda.

Näiteks läks mööda seda teed Värska gümnaasiumi lõpetav 19aastane Raido Jänesmägi, kes ütleb otse: “Mul ei ole raha, et ülikonda osta.” Noormees ei löö tõde avades silmi maha ega tõmbu näost punaseks. Vastupidi. Ta seisab üleni toretsevana fotograafi ees ja hoiab enesekindlalt vasaku käega vöö sõlmest kinni.

Sõlm pole tal aga niisama vasakule poole köidetud. Vasak sõlm on sõnum, et tegu on vallalise noormehega, kellele neiud julgelt pilku võivad heita.

Sellisele noormehele pilku visata igatahes tasuks, sest arukust jagub tal kamaluga. “Ma ise käisin selle mõtte välja, et lõpetan setu rõivastes, sest rahalist lisakoormust pole kellelegi vaja,” arutleb noormees. Ta tõdeb küll, et eks temagi tunneks end ülikonnas hästi, aga “kes see jõuab sellist luksust lubada”.

Igatahes olid tema vanemad poja ideega nõus, ja ega teisiti saanukski, sest on ju tema isa, Raivo Jänesmägi, tuntud ja tunnustatud setu sepp, mistõttu nende peres on setuks olemine lausa auasi.

Auasi on see ka Värska peal, kus Jänesmäe sõnul on kõik omad ning vallavanemgi käib tihtilugu setu hames (särgis) ringi. “Väga palju setusid pole ja eks mina olen jällegi ka täiesti setu mõõtu mees, nii et miks mitte,” ütleb noormees särasilmselt ning lisab: “Uhke ja suur tunne on igatahes, kui need rõivad seljas.”

Uhkelt ja suurelt tunneb end ka Jänesmäe klassivend, 18aastane Rego Perve, kes rahvariiete asemel soetas endale 600 eurot maksnud Hugo Bossi ülikonna ühes roosa särgi, sobiva lipsu ja kingadega. Kõik kokku 760 eurot.

“Minu jaoks on see ikkagi oluline, et lõpupeol hea välja näha, sest see on ju minu päev ja siis ma võiksin hea välja näha,” arutleb Perve. “Üks etapp saab elus ikkagi läbi,” lisab ta.

Perve sõnul polnud temalgi ülikonna leidmine lihtsate killast – selleks tuli veeta perega päev kaubamajas, kus kohapeal töötav moelooja aitas kõik omavahel kokku klapitada.

Nüüd aga, kus kõik juba kokku sobitatud, on ka noormehe ema rahulolev. “Me investeerisime lootes, et see pole ainuke kord, kui ta selle selga paneb,” avaldab Evelin Perve. Ta räägib pikalt sellest, kuidas poiss on juba ammu põhikooli ülikonnast välja kasvanud ning et poistega pole ka nii lihtne kui tüdrukutega. “Kui ülikond on väike, siis ma ei saa ju lihtsalt mõnda sitsiriba pikenduseks õmmelda,” kostab Perve. Ta ütleb ausalt, et tema jaoks pojale lõpuriiete ostuks raha leidmine peavalu polnud, sest see oli pikalt ette teada ja sellega oli ka arvestatud.

Perve ei eita, et ta võinuks kaltsukasse minna, kuid selleks olevat tema sõnul eraldi aega ja võimalusi vaja. “Minul on selline töö, et ma ei saa minna kaltsukatesse tuulama, eriti et Värskas mul pole ka kaltsukaid,” põhjendab Perve ning lisab, et temale ongi kõige lihtsam poodi minna.

Poodi pole vajagi

Kuid poodi minemise asemel võib heaks alternatiiviks olla ka õmbleja poole pöördumine. Täpselt nii tegi Perttu Narvik – ilusa nimega Võrumaa piiga, kes lõpetab Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumi oma sõbranna Marili õmmeldud kleidis, mis läks maksma üksnes 20 eurot.

See, et kleidi võiks õmmelda sõbranna, tuli tüdrukutel jutuks täiesti juhuslikult. Pärast lühikest keskustelu jõuti lõike ja materjali osas kokkuleppele ning töö võiski alata. Lõpptulemuseks sai spetsiaalselt Narvikule õmmeldud kleit, mis neiu meelest on täpselt selline nagu ta isegi: naiselik, samas natuke plikalik, väärikas, aga krutskeid täis ning julge.

Ent kleidi otsimine võib kujuneda ka tõeliseks seikluseks, kus määravaks saab kiire tegutsemine ja otsustusvõime. Näiteks nii juhtus Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetaval Silvia Johanna Haavlil.

Algul plaanis neiu oma üheksanda klassi lõpukleidi lihtsalt ümber teha, ent tema plaanid muutusid, kui ta emale jäi silma üks vanaroosa pärlitega kleit. Neiu ei tahtnud seda aga proovidagi, sest teadis, et Foorumi keskuses asuv Morgani pood talle ei meeldi, kuid ühel päeval otsustas kleidi siiski möödaminnes üle vaadata.

Kui Silvia poodi jõudis, oli järele jäänud vaid ainumas kleidieksemplar. Ent samal aja sattusid poes olema ka üks ema ja tütar, kes ütlesid, et nad tahavad sama kleiti osta. “Nad olid nõus selle eest isegi rohkem maksma,” meenutab Silvia. Nii pandi Silvia sealsamas dilemma ette – ta kas ostab selle kleidi kohe või jääb sellest ilma. Niisiis pidi tüdruk kähku otsuse langetama, mis oli keeruline, sest temaga polnud kaasas kedagi, kes nõu annaks.

Neiu otsustas, et ei saa võimalust käest lasta ning tema õnneks oli võimalik kleit tunniks ajaks kinni panna. Ta lippas koju ning naasis poodi koos emaga, kellega osteti pärast proovimist veidi üle 100 euro maksev kleit üheskoos ära.

Maarit Brit Tanni on Rakvere neiu, kes lõpetab Rakvere reaalgümnaasiumi internetist tellitud kleidis: mitte selline valik, mida igaüks teeks… Maarit Briti kleidisaaga algas sellega, et Tartust kleiti otsides, kammis ta läbi kõik poed mis vähegi võimalik ja proovis selga vähemalt tosinat kleiti, kuid ükski ei olnud päris see, mida ta oli vaimusilmas ette kujutanud. Neiu hakkas juba lootust kaotama ja arvas, et ka Tallinnasse pole mõtet otsima minna, kõik on nagunii kas liiga kallis või ei sobi.

Kuna tal oli selge, millist kleiti ta soovib, ei olnud sobiva leidmine internetist väga raske. Peagi leidiski ta endale sobiva kleidi, ja kuna postikulu selles veebipoes ei olnud, sai ta täiusliku kleidi endale kõigest 30 euroga. Umbes sama palju läksid maksma ka kingad. Ainukese murena tõi Maarit Brit välja selle, et alguses ei osanud ta internetipoes maksta, kuid ka sellele oli tegelikult lihtne lahendus olemas.

Lõpptulemusega on ta väga rahul. Kleit on täpselt selline, nagu ta endale ette kujutas ja nüüd tunneb tüdruk ennast juba enne aktust enesekindlalt. Ta teab, et saab seal end mugavalt ja ilusalt tunda.

Kõigile polegi tähtis

Tallinna poisil Laurits Tanil, kes lõpetab Kadrioru Saksa gümnaasiumi, oli ülikond juba enne olemas. Tuli ainult poest uus särk osta. Kuna vana ülikond oli veel täitsa tipp-topp, oli Lauritsa sõnul põhiline lõpuriiete mure juba eos lahendatud. Särgiost oli lihtne. Ta teadis, et soovib midagi suviselt erku ja roheline sobis hästi. Igaüks lihtsalt ei muretse!

Kogu lõpetamisega kaasnev elevus Lauritsat kaasa ei tõmba ja ta jääb rahulikuks: “Põhiline, et kool edukalt lõpetatud sai ja lõpupildi peale enam-vähem normaalne jääks.”

Nagu näha, pole koolilõpupidu enam ammu midagi, mille võiks lihtsalt ja möödaminnes ära teha – pigem sarnaneb see pulmade-eelse palavikuga, kui valmistutakse enam kui pool aastat ja mis nõrganärvilised võib lausa meeleheiteni viia.

Lõpuks paistab aga kõige olulisem olevat see, et noor inimene ise rahule jääb ja samas ka esteetiline välja näeb.

Vähemasti ühel siinkirjutajal läks nõnda, et päris kõike vanemad ei lubanudki. Usun siiani, et Maaja Kallast isiklikult käis neid nõustamas. Noore neiuna oleksin siiski rohkem õlga, säärt ning miks ka mitte dekolteed näidata tahtnud. Tagantjärele on mul üksnes hea meel, et seda teha ei saanud − vähemasti on lõpupeo pildid väärikad, mis võikski ju lõpptulemus olla.