Kooliõe Ada Lundveri tulek ja minek
Oh jah, mõtlen praegu vihmases sügisöös – nüüd siis sinagi, Ada.
Liiga palju on sel aastal olnud neid lõplikke minekuid, mis mind väga isiklikult puudutanud. Alles ju matsime Metsakalmistule ühe mu parema sõbra poisipõlvest alates, vägeva kinomehe Jüri Sillarti.
Ja alles see oli, kui me juulikuus Jürkaga pikemat telefonidialoogi pidades meenutasime muu hulgas ka neid üpris vanu aegu, mil tema tegi oma päris esimest filmi – ja-jaa, koolifilmi, mis kandis lausa fellinilikku pealkirja “Üheksa minutit”.
Esimene menu tuli koolitüdrukuna
Ei usu, et selle ainueksemplar kusagil Tallinna 21. keskkooli arhiivikappides veel võiks tolmata, aga kui see mingi ime tõttu alles on, siis võetagu teadmiseks, et sellel kitsaslindil peaksid olema üldse esimesed filmijäädvustused Ada Lundverist. Mingi stseenike Vene mõisa-aadliku pirtsu ja naiivse tütrekese rollis ning kostüümis, arvan ma mäletavat.
Aga sellesama rolliga kaasnes koolitüdruk Ada Lundveri jaoks ka esimene suurem menu ja koguni mingi aukiri. Nimelt võitis Tallinna 21. keskkooli näitering 1960. aastal Anton Tšehhovi 100. sünniaastapäeva puhul korraldatud taidlustruppide konkursil suisa esimese koha. Särava Ada tolatsevateks partneriteks selles ühevaatuselises jandis olid Jüri Karindi ja siinkirjutaja.
Tollal ei peetud Raua tänava kooli veel mingiks teab mis eliitkooliks (säärast sõnagi ei tuntud), aga just siis teda selleks tehti. Ja üks selle teo tegijaid oli vaieldamatult Ada Lundver. Seetõttu oskangi ehk kõige rohkem rääkida Ada Lundveri tähelennu alguste algusest.
Oli see vast kool ja oli see vast näitering ja kes seal tihtilugu lausa korraga laval olid: Merle Karusoo, Sirje Arbi (varsti Tennosaar), Jüri Karindi jne. Minulgi, mitme muusa vahel veikleval noorukil, oli au Adaga koos mängida mitmes näidendis ja koguni paaris estraadilavastuses.
Oli teistega kuidas oli, aga kellelgi polnud kahtlust, et Adast saab kohe-kohe pärisnäitleja. Nii ürgselge oli juba siis tema talent.
Millegipärast mäletan särava silmavaate, nakatava naeru ja ideaalse sipelgapihaga imekaunist kooliõde ennekõike vaid tollase koolitaidluse kontekstis. Kuigi olen korra ta Tuukri tänava koduski käinud. Mitte niisama külas, vaid proovi või etendusele kutsumas – oli see siis mingi segadus kellaajaga või pisikese kapriisiga, kes seda enam mäletab.
Jah, Ada suhtus proovidesse surmtõsiselt, jah, ta säras juba siis laval täiega, aga pärast etendust võttis kiiresti grimmi näolt ja tõttas minema. Koju, nagu ta käega sinki-vinki tehes teatas. Ega me uskunud. Üldiselt arvati, et küllap lippab ta kohtamisele.
Aga kui ma nüüd järele mõtlen, et sahistatud koolikoridorides küll kellestki, kellega Ada “käib”. Küll sai teda siis ja aastakümneid hiljemgi näha jalutamas koos oma emaga. Ja tegelikult oli Ada noil kaugetel aegadel kinnine tüdruk – seega ka salapärane, mis omakorda sünnitas oletusi ja kuulujutte.
Nagu nüüd aiman, polnudki see kinnisus, vaid hoopis keskendumus lähituleviku sööstuks oma pärisellu.
Ja siis ta sööstiski. Lavale, kinoekraanile, televisiooni. Selleks oli mitmeid teid ja mooduseid. Tema tee algas Filharmooniast ja estraadietendustest. Mingist hilisemast intervjuust lugesin, et ta olla seal enese paugupealt kehtestanud mingi minu poolt talle kirjutatud tekstiga. Äkki oligi nii, ise enam ei mäleta.
Ausalt öeldes jäi mul millegipärast üldse nägemata Ada elutöö see mahukam osa, mida ta pidas enda jaoks vaata et olulisemaks kui kino. Sõnaline estraadikunst nimelt. Muide, kes mäletab Ada Lundverit mõne kutselise teatri lavalt? Mina mitte.
Minu, nagu suurema osa eestlaste jaoks, oli ta ennekõike üks meie esimesi filmitähti, kellele oli antud justkui kõik. Peale kauni välimuse ja äärmiselt fotogeenilise näo oli Ada Lundver ju jumala armust sündinud näitleja. Teda on nimetatud Eesti Marilyn Monroeks.
Meie siin ju teame, et seda on vähe öeldud: Ada oli ilusam ja Ada oli ka parem näitleja. Teine asi, et Lundverile ei kirjutatud selliseid rolle nagu Monroele. Ja ta ei elanud Ameerikas. Ta hiilgeaeg möödus Eesti NSVs.
Hiljemgi puutusime aastakümnete vältel siin-seal kokku. Kuku klubis näiteks. Aga ka tänaval või toidupoes. Aastaid elasime üsna lähestikku.
Oli see alles pilt, kuidas nad koos Mikk Mikiveriga, kaks ilusat ja õnnelikku, mööda Terase tänavat vastu tulid. Pärast lahutust jäid mõlema uued kodud vaid ühe trammipeatuse kaugusele teineteisest, ikka sealsamas Kadriorus. Selleks ajaks oli Ada juba tunduvalt täidlasemaks, aga ka palju seltsivamaks ja jutukamaks muutunud. Hiidlase veri lõi välja, ta nakatas sind juba teise-kolmanda lausega naerma.
Ometigi, ometigi… Kinotähe elu võib võrrelda ka elukutselise sportlase omaga. Sa oled oma aja tipmises tipus, ja äkki pole sind enam vaja. Kas siis üldsegi mitte või siis mitte eriti. Vähemalt Ada Lundveri puhul peab see kurb võrdlus natuke paika küll.
Temas polnud küll mingit kibestumist, ent ikkagi: loomerahva kõrtsi administraatoriamet või kirjastuse asjaajaja polnud ju enam päris see.
Mis seal ikka, matrooniaastad olid kätte jõudnud, millestki pidi elama, mis oli mõnikord küllaltki keerukas: Ada Lundver sattus koos tuhandete teiste tallinlastega ootamatult sundüürniku närverikkuvasse rolli.
Nüüd on ta päriselt läinud
Kunagi jutustas Ada mulle, miks ta jäi ilma täismängust, s.t suurest üleliidulisest kinoedust, välismaareisidest, mainekatest filmifestivalidest jne. Ükskord oli tal Moskvas pargivilus aset leidnud lahke ja viisakas neljasilmajutt, mille käigus talle seda kõike ka kuhjaga pakutud. Ainult ühel väikesel tingimusel – kopp-kopp.
KGB, mis muu. No kuulge, kelleks te mind peate, olla Ada seepeale naeratades sähvanud ja kontsade klõbinal oma teed läinud.
Nüüd on Ada Lundver siis päriselt läinud. Minu vaimusilmas ennekõike just nimelt kontsade klõbinal, heledate juuste lehvides, üle õla sinki-vinki tehes.
Ada Lundver 9. II 1942 – 6. X 2011
- Lõpetas Filharmoonia õppestuudio 1964.
- Oli filmi- ja estraadinäitleja, töötas Filharmoonia sõnakunstnikuna ja konferansjeena, Eeslitalli administraatorina ning kirjastuse SE&JS toimetuse juhatajana.
- Mängis ligi 30 filmis, teiste seas filmides “Jäljed” (1963); “Külmale maale” (1965); “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966); “Keskpäevane praam” (1967); “Pimedad aknad” (1968); “Lindpriid” (1971); “Jüri Rumm” (1994) jne.
- Aastatel 1971–1983 oli abielus Mikk Mikiveriga.
