Koos harrastusteatriga teel tundmatusse
Sotsiaalse ilmavaatega teatrimees Jaak Allik esitas mulle Tartus Eesti teatri festivalil, kui uitasime kunstiga täidetud ehitussoojakute sees ja vahel, nii-öelda mõistuküsimuse: “Kui ma tahan Raplasse sõita ja ostan pileti, kuid buss mind Väike-Maarjasse viib hoopis, siis mitu korda ma pean petta saama, et selle bussiga enam mitte sõita?”
Lugu oli selles, et olime mõlemad vaadanud mõni päev varem ühes pealinna teatris esietendust, millest palju ootasime. Seal oligi kõik nagu olemas, aga ei kuulnud, ei kõlanud kokku. Mina läksin ja vaatasin seda lavastust uuesti.
Lavastaja oli vahepeal näitlejatega jõudnud teha kaks pikka proovi ja lavastust oli paar korda veel ka publikule mängitud ning minu jaoks sündis nüüd teatriime. Etendus kõlas kokku nagu hea orkester. Kirjutasin sellest imest ka, ja siit siis vana targa iroonia.
Tartus ei osanud kohe poliitik Allikule vastata. Nüüd vastaksin, et kunst ja teater ei ole ökonoomika reeglite järgi hinnatavad. Vaadata tuleb seda, mida sulle näidatakse, mitte seda, mida sa näha tahad. Ehk siis: kui istungi Rapla bussi ja see mind Karksi-Nuia viib, ei ole ma tige, vaid rõõmustan hoopis.
Tookord ütles Jaak Allik mulle veel lõpetuseks, et sõidab nüüd Sillamäele, Vene harrastajate teatrifestivalile, kus kõik, mida näidatakse, peaks ka talle esimese vaatamise järel arusaadav olema. Sellest sain hästi aru. Sest augustis olin ise kolm päeva Väike-Maarjas külateatrite festivalil, kus nägin 18 etendust. Laval kokku üle kahesaja inimese.
Pean tunnistama, et läksin harrastajate festivalile paraja eelarvamusega, mis põhines elu jooksul nähtule. Umbes nii, et sellise teatritegemise parim osa on ju tegijate mängulust, kehvem osa on jantlik repertuaar ja soov teha nalja klubilise kooskäimise sildi all. Paljude asjadega siin ilmas on nii, et pealtvaatamise asemel peaks sisse pugema, et kogeda ja aru saada. Väike-Maarjas oli see võimalus. Et näha ja mõista muutusi.
Esimene vaatus
Repertuaar oli tõsiseltvõetav. Harrastajad teevad poliitilist teatrit, luuleteatrit, psühholoogilist teatrit, absurditeatrit... Mängivad Eesti noori autoreid ja kirjutavad tekste ise. Mängivad, et rääkida oma kodukoha pärimuslugusid, leiavad üles Vene uuema dramaturgia, julgevad puutuda näidendeid, mis nn riigiteatrite lavadel kuulsaks on saanud.
Lähen konkreetsemaks, näiteks mängis Raasiku rahvamaja Lustiring Slavomir Mrošeki näidendit “Ulgumerel”. See on absurdilugu sellest, kuidas merehätta sattunud ja nälga jäävad inimesed tõsimeelselt arutavad, kelle kaaslastest nad ellujäämiseks ära söövad.
See seltskond oli mänguplatsi põrandaks võtnud täispuhutavad kummimadratsid, mis tegi nende liikumise iseenesest merelikuks ja absurdseks.
Trupp ja lavastaja olid asja pööranud poliitiliseks, laval oli näitlejanna, kes mängis – seda rõhutasid blondid juuksed, aksessuaarid ja grimmgi – Kristiina Ojulandi. Lavastus, nagu nad ise ütlesid, oli pühendatud eesolevatele kohalike omavalitsuste valimistele...
Mind kõige paremas mõttes üllatas mu oma maakonda esindanud Valgu trupp, kes senimaani ikka pigem kolhoosiaegset tolmust jampsi on püüdnud elusaks mängida.
Nüüd mängisid nad Tiina Selli näidendit “Laps räägib siis...”. See on lugu sellest, kuidas täiskasvanud tütar ei saa elada oma elu, sest peab hoolitsema haige isa eest. Seal on palju pooltoone ja mänguvõimalusi.
Valgu trupp tegeles äkki teemadega, mis on õhus ja tähtsad ka neile mängijaile endile. Mõistmise valu kandus lavalt saali ning trupp ja selle liikmed said äkki uue ja huvitava näo.
Tabivere harrastusteater näitas Ukraina noorema põlve dramaturgi Neda Nežena musta komöödiat “See, kes avab ukse”. Näidendi tegevuspaik on surnukuur.
Tegelasteks on kaks naist, üks surnukuuris tööl, teine sinna surnuna toodud, lipik varbas. Ja seal sünnib see teine teatraalne reaalsus. Loos on elu ja suhe maailma, vaba olemise teema ja vangistus. Mõtete vanglast ei pääseta ka seal.
Teine vaatus
Jõelähtme Lava grupp mängis Ardi Liivese komöödiat “Kallimast kallim”. Tegijad tõestasid ära, kui kõva kirjanik Liives oli. Laval nähtu oli praeguste seebilugude esivanem. Kingitud kaabust ja selle kaotamisest alguse saanud vastabiellunute suhete klaarimine, nõukogudeaegsest defitsiidist kantud absurdsed situatsioonid ja vaimukused oleks pisikese tuunimise korral nagu Hollivuudi tänane päev. Menuk igatahes.
Ambla näitering Anne mängis Väike-Maarja kiriku ees Ambla kiriku ehitamise loo. Üpris tõsiselt võis vaadates mõelda me esivanemate suhtumisest ristikirikusse.
Nõialapse ja papilapse soov koos mängida vanemate vastuseisust hoolimata. Ja see lapse ehk siis süütu neiu kirikumüüri sisse müürimine, mis peaks lunastama ja laskma kirikul valmida. Jajah.
Saarlased Lümanda valla kahest näiteringist olid ühinenud ja mängisid August Kitzbergi “Kosjasõitu”. Vaimukas kujundus, n-ö pöördlava, läbimõeldud liikumised, elav muusika ja muidugi see mass, osavõtjate rohkus lisaks tänases päevas ikka veel erksalt kõlavale tekstile – see oli vaatemänguline, lõbus ja mõtlemapanev.
Kolmas vaatus
Paide huviteatri kaks meest mängisid festivalil Joan Bargumi ja Bengt Ahlforsi näidendit “Kas Kongos on tiigereid?”. Taas jäi silma lavakujundus – kaks aidsist kirjutavat meest suurel laval, mis kasvas omaette suure ja väikese vahekorda näitavaks kujundiks. See ka seal ju tähtis mõte, et aids pole vaid narkarite haigus.
Lisaks see, et kas me ise mingeid n-ö sotsiaalseid teemasid üle ei võimenda ja ohuks ei munsterda. Kas me äkki sellele ei raiska liiga palju raha, mis ehk, kui teema poleks nii sensitiivne, kuluks ära hoopis sisulisemaks maailma päästmiseks.
Rannu-Viru rahvateater mängis Literaturnaja Gazeta peatoimetaja kirjutatud näidendit “Homo Erectus ehk naiste vahetamine”. Mängiti nii, et väga ei olnud tunda tegevuse toimumist just Vene uusrikaste maailmas. Mingid kirjaniku vindid karakteritele seda muidugi nõudsid, aga armastuse keerdkäigud, inimeseks saamine ja olemine, varakapitalism, poliitiline koomika jms olid kohal ka meie vabariiki silmas pidavalt. Lisaks on näidend hästi kirjutatud, näitlejatel on, mida mängida, ning vaatajatel, mida mõelda ja kaasa mõelda.
Päris ja päris
Ülaltoodud üheksa näidet nähtud kaheksateistkümnest etendusest ei tähenda seda, et ülejäänuist midagi kõnelda ei oleks. Teleseriaalide meistrid, kinnitan teile, et igas nähtud etenduses oli paar huvitavat karakteriloojat, kes vääriks laiema vaatajaskonna tähelepanu. Harrastusnäitlejad ei ole mitte ainult huvitavate nägudega eri vanuses tüübid tänavalt.
Nendega kolm päeva silmast silma kohtudes sai selgemaks, et nad on ka huvitavad inimesed. Lisaks on neil soov ennast näidata, on anne ja kindlasti ka kogemused ja oskused. Teie tähelepanu neile oleks austusavaldus loominguliste eestlaste vastu, lisaks jääks tuntud näitlejatel enam aega oma päristööle pühenduda.
Tundub, et harrastajad on hetkel janditajate kuulsusest välja astumas. Nad on uhked janditajad nagunii, aga neile läheb korda ka see, mis maailma tasakaalu hoiab.
Üllatav on nentida, et nagu profiteatris me ikka tunneme puudust lavastajatest ja kiidame häid näitlejaid, on sama asi esiplaanil harrastajate maailmas.
Kui neile midagi soovida, siis julgust eksperimenteerida. Pole tingimata vaja sihiks seada teha asju nii nagu “päris teatris”. Kui see kvaliteet on eesmärk, siis parem juba kruttida vint peale ja tahta olla parem. Sest kui anne on antud, tasub seda kasutada julge enesekindlusega.
Jaak, kurat, jalad põhjas!
