Kõva odamehe käsi lõi välku
Eeldatud turske jõujuurika asemel näeb odakuulsus välja pigem kunagise keskmaajooksjana.
"Koplist, merekaldalt ma oma hea käe sain," valgustab Charles Villem Vallmann oma imelise viskevõime saladusi. "Iga vahetund käis kivide loopimine. Kes kaugemale viskab. Pärast sõda oli sellest lausa otsest kasu - toitu oli vähe, aga mõnelgi poisil oli priske eine ühes. Nii oli mul üsna tihti kõht täis."
Räägitakse, et on osa inimesi, kel käsi lihtsalt on lahti, ja teised, kel see samavõrra kinni on. Vallmann seda teooriat ei usu. "See ikka oleneb sellest, kui palju noorest peast visata saad. Näiteks praegused poisid - ma ei kujuta ette, kus nad kive visata saavad. Võetakse kohe natist kinni. Ning spetsiaalselt mere äärde kive loopima ei lähe vist keegi."
Samalt Kopli merelt sai hilisem kuulsus Ants Antson oma tähtedeni ulatunud uisutamisvõimed.
200 ämbrit kive
Sündinud on Charles Vallmann Sepa tänavas, kohe Kopli metsa ääres. Nüüdseks on kodumaja ammu maha lammutatud. Isa oli ehitustööline, ema töötas kummivabrikus Põhjala.
Raske sõjaaja laps Charles elas kõik need aastad üle Tallinnas. Alles pärast märtsipommitamist viis ema poja maale. Tädi juurde Karusele, enne Virtsut, Linnuse külla Paju tallu. "Seal tegin igasugu tööd - kündsin, käisin heinal, kõike mis teha andis. Millega saingi oma tulevastele viskamistele hea füüsilise põhja."
Sügisel tuldi koju tagasi, aga sealt peale veetis Charles tädi juures veel paar suve. "Sedalaadi tööd ei anna plahvatuslikku jõudu, pigem sitkust ja vastupidavust."
Spordimõtted tikkusid Charlesile varakult pähe. "Koplis oli meil hea sedalaadi plaane pidav kamp - Ants Antson, vennad Poljakovid (Vambola hea odamees, Kalju hilisem Eesti vasararekordiomanik). Eestvedajaks oli hilisema Nõukogude Liidu võrkpallimeistri Kalevi treener Ivan Dratšov, kes aitas metsa alla panna kangid ja muu sportimiseks vajaliku.
Päris trenni tõmbas Charlesi 1948. aastal teine odamees, Dünamos ametis olnud Ronald Ilves. "Seal sain ka oma elu esimese spordidressi." Ning varsti tuli esimene rekord, NSV Liidu oma pealegi - poolekilose granaadi viskas Vallmann tervelt 75 meetri kaugusele.
"Siis muutusin auahneks ja tahtsin selle tippmargi viia 80 meetri peale. Käisin selleks isegi spetsiaalselt harjutamas ning treeningutel see tol militaristlikul ajal soositud riistapuu lendaski. Minu kivid aga lendasid tol ajal kaugemale isegi odaviskes Nõukogude Liidu tšempioni tiitlit kandnud venna Harry omadest."
Rekordit üritama Charles Vallmann siis läkski. Õnneks oli kohal Ruudi Toomsalu isiklikult, kes selle mõtte maha laitis. "Granaat oli viskekäele nimelt ohtlik asi."
Enne oma esimese rekordi püstitamist, mäletab Charles Vallmann, korjasid nad mere äärest vennaga 200 ämbrit kive. "Tegime ühele autojuhile pool liitrit, too vedas need kohale. Panime kuuris seina ääärde, katsime tõrvapapiga. Kuur oli Kopli metsa ääres teisel pool raudteed. Talve jooksul sai kõik ära loobitud! Kevadeks lõi käsi nagu välku."
Talvel 35 meetrit, sügisel 71
Vend Erich läks sõja ajal Soome ja kuulus hiljem kuulsate soomepoiste ridadesse, Harry aga tegi sõja algusest lõpuni läbi Punaarmees.
Helsingi olümpia-aastal kandus oda 19aastase Vallmanni käest saadud hooga 69 meetri ja 34 sentimeetri kaugusele. Liidu rekord see veel polnud, viimane kuulus nimelt tolleks ajaks juba kaks korda Nõukogude Liidu meistriks tulnud venna Harry nimele 71 meetri ja 66 sentimeetriga.
Tipp oli niisiis käeulatuses ja sinna see jäigi kogu Vallmanni karjääri ajaks. "Häda oli selles, et minu jõud ei käinud lihtsalt odast üle. Tulin treeningult koju, sõin seitse taldrikutäit värskekapsasuppi. Karp kilu peale ja teinekord kakskümmend kartulit... Ega sellest suurt jõudu tulnud, mahtu küll. Aga mida sel tšekiajastul tahtagi võis. Mõnikord küpsetasime vennaga pliidi all kartuleid ja jõime hapupiima peale."
Legendaarse Gustav Sule mälestusväärse rekordi 75.93,5 ületas Charles Vallmann 19. mail 1955 Tartus Tamme staadionil. Ligemale kahe meetriga - 77.90. "Puuodaga. Muru pealt. Enne kui vend Venemaale viidi, ostis ema meile kaks puuoda. Harryl oli lapsena olnud peapõletik, nii et oli täiesti ära minemas. Hiljem tahtis ta kangesti maadlejaks saada. Arst aga soovitas seda ala kui liigselt südant koormavat mitte harrastada. Ema siis muretses talle teiba, kuulid, kettad ning kaks oda. Need soome kasest odad rippusid meil seinal otsekui mingid talismanid kuni vend sõjast tagasi tuli. Puuodadel polnud muidu viga, ainult kõva tõmbega kippusid need hirmsasti vibreerima. Nii et mõnikord võisid endale oda vastu selga tõmmata. Niikui vitsa viskad."
1952-1953 oli Charles Vallmann sõjaväeteenistuses. Õnneks Eestis, piirivalves. "Koos Uno Paluga. Olime ühevanused, kogu aeg käisime koos, trenni sai ka ühes tehtud. Kuressaares. Mahv oli kõva, aga kaalu tuli juurde. 1953. aasta märtsis saime sealt Bruno Jungi abiga välja, et sõita lõunasse laagrisse. Mõni päev enne seda suri mu ema.
Viktor Vaiksaar, hilisem tuntud treener, soovitas mul kaasa teha Tallinna talvistel meistrivõistlustel. Visati Toompea nõlva all, laudpõrandalt. Viskasin kirsades 35 meetrit. Ega muidu olekski nalja tegema läinud, aga Vaiksaar andis toidutalongid, nii et paar päeva oli kõht täis."
Kogu jõud läks odasse
Kõik olid kindlad, et Vallmanni võib nüüdsest n-ö maha matta. Ise oli ta täis sportlikku viha - antagu aega atra seada. "Egas Vaiksaar polnudki algul teab mis treener - tema arenes oma õpilaste peal. Treeningul muudkui viskasin, tegin sada viset ära ja ütlesin Vaiksaarele: kuule, nüüd tuleb käsi juba otsast ära. Ma arvan ka, vastas tema, egas lõpmatuseni visata ikka saa... Panin siis pillid kotti ja läksin koju."
Lõunalaager Leselidzes avaldas lausa imelist mõju. "Söök oli korralik, kaal läks alla. Tulin tagasi ning esimesel võistlusel püstitasin Eesti NSV rekordi - 71.72. Sule rekordit tol ajal ei arvestatud."
Käe kiirus oli Charles Vallmannil erakordselt hea. "Mäletan, viskasime lõunas palli. Tennisepall oli, arst lasi süstlaga vett täis. Võistlesin kolme kõva vene mehega - Viktor Tsõbulenko (hilisem olümpiavõitja), Vladimir Kuznetsovi ja Ivan Sivopljassoviga. Mina viskasin 118 meetrit, Tsõbulenko kümme meetrit vähem, Kuznetsov 14... Minu oda lendas seetõttu, et kogu jõud läks odasse."
Jalg-puus-õlg
Kui Charles Vallmann Sule rekordi ületas, rebis ta kangi ainult 60 kilo ning tõukas 90. Ning hoota kolmikut hüppas 8.23, nii palju hüppavad praegu naised.
Võistlusigi oli tol ajal praegusega võrreldes ülimalt vähe. "Oli klubide matš, Tallinna-Tartu linnavõistlus, Eesti meistrivõistlused ja veel midagi väikest... Rahvusvahelistest võistlustest polnud juttugi."
Iseseisvas Eestis elades oleks Charles Vallmann käinud vähemalt kolmedel olümpiamängudel. Nõukogude kord ei võimaldanud talle neist ühtki. Olgugi et 1960. aastal viskas Vallmann "lõhki" odaviskajate unelmapiiri 80 meetrit - 82.26 (maailmarekord oli tol ajal ameeriklase Albert Cantello nimel 86.04). Ning kuulus tervelt neljal hooajal (1955 ja 1958-60) maailma kümne parema odaviskaja hulka.
Rekord tulnud väga lihtsalt: kogu jõud läks odasse. Tuhanded imitatsiooniharjutused kandsid vilja. Seda, mida praegu väga vähe tehakse. "Hommikul, kui üles tõusin, hakkasin neid meie ühetoalises korteris teha vihtuma: jalg-puus-õlg, jalg-puus-õlg..."
"Eks mind vedasid ka närvid alt. Tol ajal tehti meeletult igasugu katsetusi. See nagu põletas läbi. Võitsin Rooma-aastal kõik katsevõistlused, ainult N Liidu meistrivõistlustel läksin alt. Minu esimene vise oli 77 meetrit. Kõik oli korras, märk jäi ja puha. Aga samal ajal käis 10 000 meetri jooks ning kohtunikud vahtisid, suu ammuli, seda. Vise ei lugenud! Ja oligi kõik."
Charles Vallmann mäletab, et NSV Liidu koondises polnud suhtumine eestlastesse kõige hullem. "Olime ise niisugused lõbusad poisid. Aga peakonkurentide treenerid olid ka N Liidu koondise treenerid ning eks veri ole ikka paksem kui vesi. Midagi polnud teha - aeg oli selline."
Pettumus oli muidugi suur. Pisut leevendas seda teise eesti poisi - sõbra ja meeldiva inimese - Mart Paama võit. "Oli vahva poiss ja hea kaaslane - mina olin keevaline, tema pigem rahulik."
Esimene tõsine vigastus tabas Vallmanni alles 30aastasena pedagoogilises instituudis õppides, 1963. aastal võimlemiseksamil rõngaharjutust tehes.
Kõik oma tollased tippmargid viskas Charles Vallmann Heino Lipu naelkingades. "Lipp kinkis mulle vasaku jala naelkinga - see oli küll kaks numbrit suurem, kuid selle alla oli treitud kolm pikka naela. Kui öö läbi sadas ja rada muutus pehmeks, oli selle abil kindel tunne visata. Muidu oli, nagu astuksid liivakasti."
Vallmanni elu suurimaks võistluseks olid Euroopa kergejõustikumeistrivõistlused 1958. aastal Stockholmis. Alla 70meetrise viskega tuli 12. koht. "Polnud enne käinud ei välismaal ega kohanud konkurente. Vahtisid, suu ammuli, ringi. Psühholoogilisest ettevalmistusest polnud kuulnudki."
Kuidas Charles Vallmanni käsi oleks tänapäevastes "kasvuhoone tingimustes" käinud, ei söanda ta arvatagi. "Praegused odad ei vibreeri enam nii palju."
Vallmann loeb end rohkem Jan Železný tüüpi kiire käega odaviskajaks. "Kaalusin keskmiselt ainult 78-79 kilo. Varasemast ajast oli selline soomlane Yrjö Nikkanen, 1930ndate maailmarekordimees."
Rooma olümpiaga kustus Charles Vallmanni olümpialootus lõplikult. "Hakkasin muu elu peale mõtlema, lõpetasin õhtukeskkooli, läksin pedagoogilisse instituuti kehakultuuri õppima. Meie rühmas oli 16 meistersportlast, juhendajaks Joann Lõssov."
Eesti kõigi aegade tippodaviskajaist peab Charles Vallmann andekaimaks kahtluseta Andrus Värnikut. "Oleks ta ainult rohkem mõtlev mees, oleks tema ümber vähem neid kiibitsejaid... Kui ta ainult odasse tabaks, poleks ka 95 meetrit mingi probleem. Võib-olla on ta jõud isegi liiga suur ning hävitab odatunnetuse." Kummalisel kombel pole eri ajastute tippmehed omavahel jõudnud veel sõnagi vahetada.
Kiire käega
Viimase suurema võistluse pidas Charles Vallmann 1963. aasta talvel Nõukogude Liidu kõrgkoolide võistlustel. "Viskasime jääväljal, kuhu oli pidamiseks tuhka raputatud. Külma oli 18 kraadi, vagunelamutes tegime end soojaks, siis hüppasime välja, odad olid koksitünnide peal soojas. Viskasin seal siis 76,5 meetrit. Kevadel tegin veel paar võistlust, siis sain aru, et minu rong on juba läinud. Peregi oli juba endal. Tollane sportlane, mis sest et minu tasemel, ei teeninud ju õieti midagi. Toidutalonge... Sporti tehti ikka tegemise rõõmu pärast. Ainult rõõmust ja armastusest aga ära ei ela."
