Jaan Raagmetsa poja Fredi arvates oli ta isa saatus rohkem kui ülekohtune − alates 1952. aasta sügisest, kui Tallinnas Lasnamäe veerel asunud 16. keskkooli õpilane Jaan Raagmets ütles pahaaimamatult välja, et tahab minna Läände õppima.

Jaani soovi toimetas edasi “sinna, kuhu tarvis” koputajast klassivend ja karistuse esimene järk sai teoks Raagmetsa koolist väljaheitmisega. Kaks päeva pärast 18. sünnipäeva ta arreteeriti.

Erinevate noorte süüdimõistmiseks tuli pahategude ritta uhkemana sättida osalemist nõukogudevastases organisatsioonis. See väljamõeldis paisutati 43-liikmeliseks, väidetavad liikmed said esimest ja viimast korda kokku kohtumaja seinte vahel. Üheks ninameheks tembeldati ka eestlasest nõukogude armee kapten. Vanglakambris rääkinud too poistele, et end tuleb elus hoida, sest tuleviku-Eesti vajab ohvitseride kaadrit ja et kunagi me saame taas vabaks.

Esimene sõit Venemaale

Just enne Stalini surma, 23. veebruaril 1953, mõisteti Jaan Raagmets süüdi. Ja kui süüdistus – 25 + 5 – oli ette loetud, tõusis noormees püsti ning pöördus kohtusaalis istunud ema poole: “Seda aega mina ära ei istu.”

Ainukesena kogu sellest seltskonnast kasutas Jaan Raagmets oma poliitvangi staatust – ei lasknud käsi raudu panna, vaid sammus kohtusaalist välja väärikalt, käed kõrval.

Esimene sõit Venemaale viis Uuralitesse. Seal kohtus ta juudi soost maadleja Filipp
Fische­riga, kes küsis kohe, et mis sporti noormees ka teinud on. “Nüüd lükatakse meid kõrilõikajate sekka,” ütles Fischer. Kui kuulis, et Jaan on poksimist õppinud, soovitas mees seljad kokku lüüa.

Seda kokkuhoidmist läks kohe ka vaja, sest seltskond, kellega koos tuli laagris karistust kandma hakata, kogunes üsna metsik ja jõhker ning loomulikult läks ka kaklus lahti. Kõigepealt mindi juudi kallale. Kui see viskas päti vastu maad nii et lajatas, muutus ka retside suhtumine mehesse.

Ränk gastriit sundis Raagmetsa kasutama kavalust – ta laskis end kartsa panna. Seal oli küll ka kole, kuid ei pidanud vähemalt paarkümmend kilomeetrit tööle marssima.

Karistuseks petmise eest lõid valvurid kartseri aknad sisse. Aga eks vang olnud ka nutikas, keegi istujaist loovutas oma särgi, see kasteti vette ja lasti ära jäätuda – aken missugune! Olnud veel paremgi kui klaas.

Uuralitest saadeti Jaan Raagmets 1958. aastal tapiga Hiina piirile, Irkutski oblastisse Taišeti trassile. Süüa seal polnud ning tosin meest otsustasid, et siin nad järgmist talve üle ei ela. Hulga leedulastega hakati siis hauduma põgenemisplaani ja asuti kaevama käiku, mille pikkuseks sai lõpuks 26 meetrit.

Kõik teadsid laagris sellest ettevõtmisest, ent ära ei andnud mitmesajast mehest keegi.

Algul oli kambas ka üks mustlane, kes päev enne põgenemist oli kutsunud kõik kokku ja teatanud, et tema põgenemist üle ei ela, tal on aga lootust saada haiglasse ja varem vabaks. Aus mees oli olnud, võtnud säärikust pussi, pannud lauale ja öelnud: “Nii, mehed. Ma keeran teile selja ja te lööte. Muidu öeldakse pärast, kui midagi juhtub, et mustlane on teid ära andnud.” Rahustati siis mees kuidagi maha. Pärast oli kuulda, et ta haiglas ikkagi suri.

Läbi tunneli metsa

Meeste kaevatud tunnel viis otseteed metsa. Iga mees oli tunnelist väljudes läinud ise suunas, sest koos oleks neid vast kohe tabatud. Algul mindi metsa hurraaga, et küllap mõne looma toiduks ikka leiab. Tegelikult nägi Jaan põgenemise ajal vaid ühte lindu, ükski metsloom tema silma alla ei sattunud.

Aga kuivikud said varsti otsa ning siis tuli metsamarjade ja muu säärase peale üle minna.

Orienteerumiseks olid meestel kaasas omavalmistatud kompassid ja kellad, nöörid takistuste ületamiseks ja roheliseks värvitud linad.

Jaani esialgne plaan oli põgeneda Läände, kuid seejärel otsustas ta minna ikkagi Eestisse ning hakata end seal varjama. Eestisse ta ei jõudnud, sest tabati lääne pool Birjuša jõge Irkutski ja Krasnojarski krai piiril. Raagmetsa jälitamiseks kasutati 26 koera, enamasti olid need penid, kel oleks pidanud enne kõhud täis söötma.

Pärast põgenemiskatset tõusis Jaan Raagmetsa karistusmäär veelgi. Ta saadeti Vladimirisse. Seal oli Raagmets pool aastat üksikkambris, ülejäänud aja istus teistega koos erinevates kambrites.

Et raamatukoguhoidjatega oli läbisaamine hea, sai ta palju lugeda. Ka tsaariaegset kirjandust. Katsumusest üle saamiseks saatis ema pojale Eestist Ernest Hemingway romaani “Vanamees ja meri”. See raamat peaks vangla raamatukogus lugeda olema – Jaan Raagmetsa kingitus.

Samas istus kinni ka Katõni mõrvade peatunnistaja. Teine kuulus kaasvang oli ameerika lendur Gary Powers, kes 1960. aasta mais alla tulistati. Powers elas oma personaalset vangielu, mis sisaldas kõike head ja paremat.

Poja mälestused

Mordva laagrist mäletas Jaan Raagmets sinna Eestist esinema sõitnud agitgruppi, kus laulis ka Artur Rinne. Ajaviidet oli pakkunud ka NKVD ohvitser Uno Laht, kes luges oma luuletusi. Heinar Kondi nimeline vang läinud siis Lahe juurde ja ulatas talle ilusasti pakitud kimbu. Laht oli tänulik ja meelitatud, kuni selgus, et tegu oli okastraadist roosiga.

Eestis töötas Jaani ema poja heaks niipalju, kui vähegi võis. Asja võttis enda ajada kuulus advokaat Simon Levin. Lõpuks siis leiti, et väidetav Raagmetsa kuritegu on üle paisutatud, karistusmäär liiga suur, sest tegu oli ikkagi alaealisega. See kõik viiski Jaani vabanemisele 1965. aastal.

Kui Jaan Raagmets Balti jaamas rongilt maha astus, hakkas kõigepealt tollele ajale iseloomulikest reproduktoritest kõrva laul. “Mis keel see on?” oli Jaan mõelnud. Alles mõne aja pärast taipas: see on eesti keel!

Esimese töökohana pakuti talle noorsookasvatust ehk valvuri kohta noortevanglas. See jäi muidugi ära. Aga julgeolek ei jätnud Jaan Raagmetsa surmatunnini rahule.

1966. aastal nõuti talt Pagari tänaval andmeid Erik Udami kohta.

Jaani poeg Fred mäletab oma lapsepõlvest kaht nende juures korraldatud läbiotsimist. “Mäletan, et tundsin meeletut hirmu,” meenutab Fred. “Hommikul kella viie paiku lõhuti ukse taga. Avage, riiklik julgeolekukomitee!” Isa pidas kuni pensionile minekuni Tallinnas autojuhi ametit. Julgeolek kutsus ta vestlusele veel ka 1988. aastal.