Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud
Põlisrahvaste pühade ülevõtmise aegu määras katoliku kirik 2. novembri oma hingedepäevaks. Kuid hinged ei liigu ei piiskopi ega euroseaduste järgi. Hingedepäev on just siis, kui on vaikne ilm ja pererahvas saab hingi puhtas ja vaikses kodus kohaselt vastu võtta. Sageli peetakse hingepäevi järjestikustel neljapäevadel või laupäevadel.
Viimastel aastakümnetel on saanud tavaks 2. novembri õhtul akendel või kalmudel küünlad süüdata. Kas meie kadunud omastel sellest sooja või külma on, ei tea. Kuid elavatele teatavad need tulukesed, et siin elavad ja toimetavad inimesed, kes usuvad hinge.
Hingedepäevad on päevad, mil hinged tulevad koju, mil neid võõrustatakse ja mil nad sealt lahkuvad. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmaspäevadel ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti.
Hingedepäeval kaeti hingedele tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse.
Kuidas teie tähistate hingedepäeva?
Allikad: Maavalla Koda ja Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA
